Armastuse jõgi. Barbara Cartland
ori märkus
Muistset Egiptust külastasid paljud kreeklased, kuid just roomlased alustasid Egiptuse antiikesemete kogumist ning sfinkside ja vaaraode kujud kaunistasid Rooma imperaatorite losse.
1830. aastate alguse antiiginõudlus Euroopas soodustas hauarööve. Sel moel pandi alus suurepärastele kollektsioonidele Briti Muuseumis, Louvre’is, Berliinis ja mujal. Kuningate org aga äratas vaid leiget huvi, kuni Howard Carter avastas lord Caernarvoni finantsabil 1922. aastal Tutanhamoni hauakambri.
Oma esimesel reisil Luxorisse 1920. aastatel kohtasin selles hauakambris Howard Carterit ja nägin aarete pimestavat väljapanekut.
Võlujõud, mida tundsin toona Luxoris, tugevnes mu teisel visiidil rohkem kui 30 aastat hiljem ja muutus vaimseks teadlikkuseks, mida püüdsingi selles romaanis kirjeldada.
Esimene peatükk
1892
“Pean sulle midagi ütlema.”
Uniselt oma isiklikku magamistuppa naasmist kaaluv Darlestoni hertsog virgus ja küsis:
“Mis on?”
“Edward Thetford palus mind… endale naiseks!”
Pärast vaikust lausus hertsog:
“Arvan, et sul oleks tark temaga abielluda, Myrtle. Ta on pisut ennast täis, kuid rikas ja hea iseloomuga.”
Viivu polnud mingit vastust. Siis ütles leedi Garforth kõhklevalt:
“Oletan… et sina… minuga ei abielluks?”
Hertsog naeratas.
“Ma ei mäleta, kas see oli Oscar Wilde või Lillie Langtry, kes ütles, et heast armukesest saab vilets abielumees.”
“See oli Walesi prints!” vastas leedi Garforth, “ja tema puhul peab see ka paika.”
“Minu puhul samuti.”
“Oleme olnud nii õnnelikud,” lausus Myrtle Garforth veidi murduval häälel, “ja ma armastan sind, Tormaja, sa tead seda.”
“Thetfordist saab sulle hea mees. Kas ta teab meist?”
“Olen üsna kindel, et ta kahtlustab, kuid see pole midagi taolist, mida ta sõnades väljendaks ja kindlasti ei viiks ta mind oma pärimisega kimbatusse!”
Hertsog naeris.
“Niipalju kui mina Thetfordi tunnen, teab ta vaid seda, mida teada tahab ja eirab ülejäänut. Abiellu temaga, Myrtle. Keerad ta ümber oma nimetissõrme ja Thetfordi perekonnabriljandid, mis on minu teada esmaklassilised, sobiksid sulle hästi.”
Jälle vaikus.
Siis hüüatas leedi Garforth pisarsilmil: “Oh, Tormaja!” ning peitis oma näo mehe õlale.
Hertsog süleles naist ja mõtles samas, et ta on naisesse väga kiindunud ning too on üliarmas inimene.
Viimase viie kuu jooksul olid nad nautinud palavat, kuid ühtlasi sõbralikku suhet. Paratamatult oli mees aga leidnud end mõtlemast, et Myrtle’i armastus seob teda naisega ja kui oli midagi, mida mees pelgas, siis oli see seotus.
Hertsogi hüüdnimi Tormaja oli talle erakordselt sobiv ja ta oli saanud selle juba sündides.
Mehe isa, neljas Darlestoni hertsog, oli just vaadanud pealt, kuidas ta hobune Tormaja möödus finišipostist Epsomi võidusõidurajal kehapikkuse jagu teistest eespool, kui ta valitseja džokiklubi ees tunglevast rahvast läbi tema juurde trügis.
Tol hetkel oli valitsejal raske peremehega rääkida, kuna kõik sõbrad õnnitlesid hertsogit võidu puhul.
“Tubli!”
“Põrutav võit!”
“Hipodroomiraja Sinine Lint, ja keegi ei vääri seda rohkem!”
Hertsog kavatses just minna vaatama oma džoki kaalumist, kui avastas valitseja oma küünarnuki kõr-valt.
“Vabandage, teie hiilgus.”
“Mis on, Hunter?” küsis hertsog turtsakalt.
“Tema hiilgus tõi äsja poja ilmale!”
“Poja?” kõmistas hertsog ja ta hääl äratas üsna paljude lähedalseisvate meeste tähelepanu.
“Poeg! Lõpuks ometi!” purskas mees.
Ta lähimad sõbrad kordasid hüüet, teades hästi, et pärast nelja tütart oli poeg hertsogi palavaim soov.
Siis hakkas hertsog naerma, nii et võimas kere rappus.
“Poeg, ja veel kolm nädalat varem!” hõikas ta. “Näib, et too kavatses samuti olla Tormaja moodi!”
Sellest hetkest alates tunti markii Darlestoni vaid selle nime all.
Markii ristiti nagu kord ja kohus oma vanaisa, vaderite ning ema lemmikvenna järgi, kuid nime ja vältimatult ka loomu poolest sai temast Tormaja.
Ta oli erakordselt kena välimusega, ja pärast Etoni lõpetamist näis, et vaid mõni naine suutis vastu panna mehe kütkestavale naeratusele ja näole, mis oli kahtlemata omapärane.
Oli lihtne mõista, mis tegi mehe nii vastupandamatuks.
See polnud vaid hea välimus, ühiskondlik positsioon ega Darlestoni perekonna tohutu varandus. Asi oli selles, et mehe arvates oli elu põnev ja nauditav seiklus.
“Mida põrgut sul on, mis sind nii õnnelikuks teeb?” küsisid vahel ta sõbrad, kui mehest näis kiirgavat neil millegipärast puuduvat elurõõmu.
Kuid see tähendas, et Tormaja puhul ei kestnud miski igavesti, eriti suhted naistega.
Kui mees vanemaks sai, tuli neid ta ellu sellises koguses, et isegi kõige paadunumad keelepeksjad läksid loendamisega sassi.
Kummaline ja enamiku meeste affaires de coeur puhul tavatu oli asjaolu, et naised, keda ta nii põgusalt armastas, olid mehest lahku minnes harva kibestunud või isegi haavunud.
Kahtlemata oli paljudel südames tusk, kuid mingil erakordsel ja üsna omapärasel moel mõtlesid nad Tormajale tänutundes õnne eest, mida mees oli neile andnud, ning olid valmis teda vaenlaste eest kaitsma.
Paratamatult oli hulk inimesi, eriti mehi, Tormaja peale kade, kuid tal oli ka palju sõpru, kes huvitusid temast kui isiksusest, ja pigem ta sportlikest kui armuvaldkonda kuuluvatest saavutustest.
Tormaja oli spordimaailmas proovinud peaaegu kõiki alasid. Ta võistles oma isiklikel võidusõiduhobustel, osaledes isegi Grand National’is, ja oli endale nime teinud ka polos.
Mees oli oma jahiga seilanud võidusõidul Cowesis ja kerge kanuuga rekordit purustada püüdes peaaegu uppunud.
Kiire kriketimängijana oli ta Etonis esimese üheteistkümne kapten, kaks aastat oli mees tšempionist hurda omanik ja loomulikult oli ta ka oma rebasekoerte treener.
Hertsogi maavaldustes oli jahipidamine suuresti edenenud sest saadik, kui ta tiitli päris, ja Walesi prints oli vaid aasta tagasi öelnud, et ta käiks jahil pigem Darle’i lossis kui kusagil mujal.
Kuid need lugematud huvialad näisid jätvat Tormajale aega elult üha enamat soovida.
Keegi ütles kord: “Ta jookseb justkui ajaga võidu, või otsib midagi sellist, mida kardab kiirustamata mitte leidvat.”
Otsekui oleks see mõte praegu Myrtle Garforthile pähe tulnud, küsis naine: “Mida sa abikaasalt ootad, Tormaja?”
“Ma ei kavatse abielluda,” vastas hertsog.
“Kuid varem või hiljem pead sa seda tegema. Ära unusta, et su isal oli enne sinu sündi neli tütart.”
“Mu sugulased hoolitsevad selle eest, et ma ei unustaks!”
Polnud mingi ime, mõtles mees enese vastu väga aus olles, et ta lapsena ära hellitati.
Mehe neli õde jumaldasid teda ning mis puutus isasse, siis päike ja kuu tõusid ainuüksi ta pojale.
Hertsog meenutas, kuidas tema poisipõlves oli ema öelnud: “Te ei tohi teda ära hellitada. Kui annate kõiges järele, muutub ta suurest peast võimatuks.”
Võimatuks muutumisest oli teda päästnud erakordne intelligentsus.
Mees oli teadlik