Jäätunud võõras. Kristiine Kurema

      Üks pääsuke lendas, kuni otsa sai tal lennutee…

      „Ei, appi! Aidake keegi! Ta on seal sees! Päästke keegi mu ema! Kuulete! Appi!”

      Keegi ei liiguta. Kõik seisavad üksteisele toetudes, silmad vett täis.

      Piilun küsivalt isa poole. Tema silmis pole pisaraid, hoopis põlev maja peegeldub neist vastu. Jooksen hüsteeriliselt kodu poole, ma ei saa oma ema sinna põlema jätta. Ei saa!

      Suur paks tuletõrjuja tõkestab mu tee. Ainus, mis tal öelda, on see, et ta tunneb südamest kaasa. Vahin talle sõnatult otsa. Juuksed varjavad mu punast pisarais nägu.

      Vaikus! Mu sees pulbitseb liiga palju emotsioone ja ma ei suuda nendega tegeleda. Ma ei kuule, mida teised räägivad, ei tahagi kuulda! Kõik on läbi. Maja kukkus kokku. Tulekahju on kustutatud, päästa pole enam midagi.

      Tuletõrjujad hakkavad minema, kohale saabub kiirabi.

      Liiga punast huulepulka kasutav tädi tirib mu autosse. Küsib enesetunde kohta.

      Vastan: „Tühi!”

      Ta paistab mu vastusest segaduses olevat. Oma asi, kui aru ei saa, ärgu siis küsigugi.

      Vaatan auto aknast välja. Politseinik räägib isaga. Ulatab talle palju pabereid.

      Tädi Olga sammub üle aasa kohale. Nutab ja seletab papsi juures. Ma ei saa midagi aru. Pool jutust on venekeelne. Olga-tädi on tegelikult venelane, aga ta saab hästi eesti keelest aru, isegi rääkida oskab, kuid ta sõnavara pole lai. Sellegipoolest oleme talle alati meeldinud. Ema saatis talle kord kuus rabarberikooki. Tädi Olga andis meile seevastu õunu ja muid asju oma aiast.

      Tunnen, et silmad täituvad pisaratega. Kes nüüd Olgatädile rabarberikooki teeb? Ta ise ju ei oska.

      Punase suuga arst paneb oma käe minu omale ning puurib pilguga minust läbi. „Kas tunned ennast hästi? Valutab kuskilt? Ajab köhima?”

      Pööran pea tema poole. „Südames on tühjus ja see valutab!”

      „Ema kaotus on raske. Püüa hakkama saada. Selle vastu pole rohtu. Nüüd peate isaga tugevad olema.”

      Noogutan. Mida tema ka sellest teab. Hea lihtne rääkida. Tal pole aimugi, mis tunne see on, mis mu sees toimub. Tema jaoks on see üks tavaline väljakutse, mis leidis pisut õnnetuma lõpu kui mõne narkari elu päästmine. See naine läheb nädala lõpus ikka harjumuspäraselt koos sõpradega klubisse ega mäleta selleks ajaks enam midagi tüdrukust, kes tahaks oma valu välja nutta, aga ei oska.

      Olga-tädi tuleb minu juurde. Ütleb, et jääme praegu isaga tema poole elama. Tal on suur maja, ruumi ülearugi. Lubas pannkooke küpsetada. „Ega ma nii hästi oska kui sinu ema, aga kahe peale saame hakkama! Eks ju!” Vastuseks saab ta jälle ühe mitte midagi tähendava noogutuse. Vähemalt päästis ta mu selle arsti käest.

      Kõnnime kolmekesi Olga-tädi kodu poole. See asub kohe meie maja kõrval. Ainult võsa on vahel.

      Meie maja… Kodu, mida enam pole ega saa kunagi olema. Mind valdab järjekordne nutuhoog. Võtan isal käest kinni, kuid ta laseb kohe lahti. Kiirendab sammu. Eriti tore. Ma ei saa enam midagi aru. Tunnen, nagu oleksin täiesti üksi. Isa on mingis omas maailmas, kuhu mind ei lasta. Ta lihtsalt eemaldub meist. Ei ütle sõnagi ega midagi.

      Tädi Olga näitab mulle mu toa kätte. Annab garderoobist puhta pesu ning teeb mu voodi ära.

      Isa on ammu teises toas. Pani ukse lukku ega tahtnud kedagi näha.

      Istun õnnetult tugitoolis, vaatan Olga-tädi tegutsemas. Ta ei tee voodit nii nagu ema. Ema tõmbas voodi seinast eemale, lasi linal voodile langeda, kohendas padjad ja heitis need voodi otsa, teki pani hoolikalt peale, et ääred maha ei kukuks, ning lükkas siis voodi seina vastu tagasi. Lõpuks tõstis mu mängukaru ka teki alla. Mis sest, et vanuse poolest ei sobiks enam mõmmiga magada.

      Nüüd pole voodit, pole mängukaru ega ka… ema! Appi! Juba ma mõtlen emast kui minevikus eksisteerinust nagu… Ah, kui jube see on. Paar tundi tagasi oli see mu olevik. See, kuidas ta voodit tegi, ja rabarberikook…

      Ma nutan jälle!

      Olga-tädi istub mu kõrvale ja kaisutab mind. „Kõik saab korda. Küll su isa ka üle saab. Hommik on alati õhtust targem. Homme sõidame linna, eks ju? Ostame sulle uusi riideid ja asju.”

      Suudan nähtavale tuua järjekordse noogutuse. Tunnen, et tahan magama heita. Uni võtab mu üle võimust. Olga-tädi justkui loeks mu mõtteid ning tõuseb püsti.

      „Sul on raske õhtu selja taga. Aeg on hiline. Heida magama, küll homme lobiseme! Kui midagi vajad, tule ja ütle!”

      „Head ööd,” tuleb vaevaliselt üle mu huulte.

      Langen väsinuna voodisse. Silmade eest jooksevad läbi pildid emast. Sellest, kuidas ta täna hommikul laua taga kohvi jõi ja minuga mu linna mineku soovi üle arutles. Ta arvas, et mulle kuluks üks ilus sinine pusa ära. Selle eelmise asemel, mis ta mulle pool aastat tagasi kinkis. Kandsin tolle dressika peaaegu et ribadeks, enne kui ema võttis selle põrandapesulapiks. Tajun ta headöödmusi oma laubal. Mäletan, kuidas ta kustutas tule ja läks magamistoa poole.

      Kaugemale mu mõtteid ei jõua. Tunnen, kuidas silmad vajuvad kinni. Enne uinumist valdab mind õhkõrn lootus, et ärgates on kõik palju parem ja valutum, et see kõik oli lihtsalt õudusunenägu.

      Ärkan kell 7 hommikul. Olga-tädil on pannkoogid valmis. Isa olevat juba varakult linna läinud. Asju ajama, oli ta öelnud. Mis siis ikka, istun lauda. Imelik on olla, otsekui oleksin külas. Ainult selle vahega, et kodu pole, ära ei saa minna. Ema ja isa ei oota mind.

      Vanasti olin ikka vaheaegadel Olga-tädi pool, sest tal endal lapsi ja lapselapsi ei ole, siis oli alati hea koju minna. Ema küpsetas midagi oma pisikesele ninnunännuleenule, nagu nad isaga ütlesid, kui ma kuskilt tulin. „Pisike ninnunännuleenu jõudis rännakuilt koju!” kilkasid nad.

      Pisarad saadavad mind ka selle mälestuse ajal. Kõik see, mida muidu nii rõõmsalt meenutatakse, teeb sellistel hetkedel haiget. Ja ma isegi ei tea, mida ma „selliste hetkede” all mõtlen. Tundub, nagu midagi ei toimuks, et aeg ja maailm seisavad paigal ja ootavad mu ema tagasi.

      Tädi Olga silmitseb mind kurvalt. Nüüd nutab ka tema. Ma pole teda kunagi nutmas näinud, ta pigem naerab alati. Majas valitseb vaikus. Peale nutunuuksete pole midagi kuulda. Söök ei taha kuidagi alla minna. Neelan vägisi pool pannkoogiampsu alla. Rohkem ei mahugi. Ka Olga-tädi ei söö rohkem kui ühe pannkoogi. Kõik on nii valesti.

      Hakkame linna minema. Mul on seljas ainsad riided, mis olin põlengu ajal selga jõudnud panna. Kui tulekahju algas, kuulsin garaaži poolt kõva raginat. Tõmbasin teksad ja isa ostetud pusa öösärgi peale. Ülejäänud riided hävisid nagu kõik muugi. Olga-tädil on seljas must seelik, selle peal must pluus ja jalas mustad sukad. Olga-tädi on üsna vana, 71-aastane, seega talle sobib must.

      Bussis on vähe istekohti. Esimeses reas vabaneb üks iste ja lasen Olga-tädi sinna. Ise lähen tahapoole. Näen, et tagapool akna ääres on vaba koht. Bussis olijad jõllitavad mind. Märkan oma kodukoha inimesi. Mu isa ülemus onu Markus võtab mul käest kinni.

      „Tere, Maria! Kuulsin eilsest. Mul on südamest kahju. Kas teil on kohta, kus elada?”

      Vastuseks saab ta samuti noogutuse nagu kõik eelmisedki pärijad.

      „Tore! Ütle isale, et las võtab oma puhkuse välja, teil ju vaja nüüd palju asju korda ajada. Kui abi vajate, siis isa võib kohe helistada.”

      Järgneb mu tavapärane noogutus.

      Markuse kõrval istub keegi võõras naine, umbes 37-aastane. Ta vaatab mind haletseva pilguga.

      Hakkan edasi liikuma. Neil on nii kerge öelda, et kõik saab korda…

      Markuse elu saab iga nädalaga omamoodi korda. Iga jumala kahe nädala tagant vahetab ta naist, nagu oleks see raha, see paberilipakas tagataskus kogu maailma väärtuslikum ja ligitõmbavam asi.

      Bussi tagaosas akna kõrval olev iste on vaba. Loodan, et rohkem kaasatundjaid ei ole. Ma ei suudaks seda välja kannatada. Kuulata 40 minutit kellegi heietusi, kui kahju neil on ja et nad suudavad meile abi pakkuda, mida, olgem ausad, ei võtaks ükski sellises olukorras inimene poolvõõralt nagunii vastu. Aga