Krümitor. Karl Martin Sinijärv
title>SUVELAUL
imelik mõnu saabuvast suvest
lõbusus laabuvast kevadest
häälitseb hinges põhjust ei ole
suvesid palju veel ees
ja päike paistab
ja õhk on jahe
pilved kaugele kulgevad
I
see puu need põõsad
on kevad tulnud jälle
ja mina kütan
II
see puu need põõsad
uus kevad tulnud jälle
mina aina köen
III
/-/
kevad/-/
/-/
lennon on surnud
jaapan on kaugel
linnud on läinud
sügis on tulnud
kurvad on laused
silmad on näinud
põranda alt kostab
resoluutne hääl
ränttätänttä
urts-urts
kui mul on kurb
siis kostab see heli
ja pragudest immitseb
minu nukruse
suurkantükskolmik
niisugusi
me vajame
salatanze ruumityhi veeldund kujul
virmalisin
pudelvaasi põhja toppiden tähti – oo!
kuis sammukaja tammulaja jäätund aurund
atmosfäärin näeb kuis vaja kyllap nähti
see on
ruumitäis ja ruumityhi pigemini kokku last
kui et ajatyhi ehk siis vanatyhi võita viigix
mängiden mu elu teiste eludega juba
algusen
kui
salatanze topelttyhjus alles kallin kalben
valgusen
on peidet sammud ammust ajast
sammukaja vaja –
neden tammulaja kaduvikku kaduden ja
aduden ka ajan
+musta ehk siis punasehe öhe vajutajuden
ka ajan
jäänud tanzex ruumi/riimityhi näitmax
igaviku ust ta
kae tanziden kae avalikult ega salakesi kaozis
pole maailmevaheline side! selle hõbeniite
korjad
salatanzud klanziden on hoobelainex taoti
muutund
ja paheline kibe kõng on suutnud
hinged muuta enda
orjax
da capo al finne
jörs köpö köpö mölli yllempööppy
löpö myk pökkylä kyllällää
söllö ja pölly myllpypy-mykki
syllylypököökky jä pörmörmökykki
mätäpätärutimenttin kielellääää
h
laulan valgest talvest
musta taeva
all
valge lume laulu
kõrgel üleval
külma hinge algest
külmal helinal
laulan
valgest valgest
musta musta all
Väsinud veevalaja ratsutab
kuuvalguse lainetel tasastel
alla
silmapiiri taha
/ kus zodiaak magab õiglase und /.
Keegi salaja uurib, kas
astub taevastelt radadelt
põhjanael maha
/ vaikselt variseb lund /.
Valget veini andke mulle, tüübid !
Valget veini just – ja unustage kurbus,
mu vaimuveri muidu täna hüübib
ja siis te teate, miks mu süda murdus.
Jah, mingem täna grüünesse või kõrtsi,
et meeletusse maha matta tühjus,
et porri põrmustada lilli, oksi, kõrsi
ja mitte küsida, mis mõte sel või põhjus.
Ja mitte küsida, ons mõte sel või põhjus.
kui hirlendunu haiun hõõbse huri
ja lõbelusen villerdavi vaiu
su nerinerksein naaren kullenduri
virm hellendaman hurbuvaid mu raiu
mis rapnesid rankrahistuste reben
mis mõhelesid mõrgsel mürringul
roob-rüüb-raab-radenevan heben
term-terder tardu temples türringul
ja kalgne kardur kaerus kirakaarun
kui rümmutelin pürdsel põrdangul
se telletavin melletavin maarun
kend kurden kerikeersel kõrdangul
hee – herrel-hurrel hiiruteli haarun
hirn-harbus hipri hurdsel hurdangul
Las röökleb gõmmeldus nii valjuhäälselt-mõistusvabalt rõve,
päil purpurhullest purjakmõtteist purunevad vitsad,
maailm saab külge aina uuenevad surmatõved
ja tundub kõigile ning alati õud-kuratliselt kitsas.
Kesk moderntolksset meeltevälist italiano pizzat
ilm õhib end kui surmanälgset-verijanust miini
ja kuigi loodab kõikjalt leida golubaja ptizzat,
Kabuli sõidab mees, kes enam sobiks Viini.
Jõlm kämmal hõõvab pudelkaelast jälekarget friscot,
tümps baarineiu palgeilt alla pudendaman meike…
Vaid sülgad öösse, nähes rõlgerõõmsat roosapüksset discot.
Sa meenutad tummtähisööde kahurkurbi breike,
kui kiljuvpimedusse väljuvat mõnd vastset montecristot
näed
me