Magada tahaks. Anton Tšehhov

      MAGADA TAHAKS

      On öö. Lapsehoidja Varka, kolmeteistkümneaastane tüdruk, kiigutab hälli, milles lamab laps, ja ümiseb vaevalt kuuldavalt:

      Ikooni ees põleb roheline ripplambike; üle kogu toa, nurgast nurka, on tõmmatud nöör, millel ripuvad mähkmed ja suured mustad aluspüksid. Lambikesest langeb laele suur roheline laik, ja mähkmed ning aluspüksid heidavad pikki varje ahjule, hällile, Varkale… Kui lambike hakkab vilkuma, siis elustuvad laik ning varjud ja hakkavad nagu tuulest liikuma. On umbne. Lõhnab kapsaleeme ja saapanaha järele.

      Laps nutab. Ta hääl on nutust ammu juba kähisema hakanud ja ta on rammestunud, kuid kisab ikka veel, ja pole teada, millal ta rahuneb. Varka aga tahaks magada. Ta silmad vajuvad kinni, pead kisub allapoole, kael valutab. Ta ei saa liigutada ei silmalaugusid ega huuli, ja talle tundub, et ta nägu on ära kuivanud ning kangestunud, pea muutunud väikeseks nagu nööpnõelapea.

      «Äiu-kussu magama,» ümiseb ta, «keedan sulle putru ma…»

      Ahjus laulab kilk. Kõrvaltoas ukse taga norskavad peremees ja sell Afanassi… Häll kääksub haledalt, Varka ise ümiseb – ja kõik see sulab kokku öiseks, uinutavaks muusikaks, mida on nii magus kuulata, kui voodisse heidad. Nüüd aga see muusika ainult ärritab ning rusub, sest ta ajab une peale, aga magada ei tohi; kui Varka, jumal hoidku, magama jääks, siis kolgiksid perevanemad ta läbi.

      Lambike vilgub. Roheline laik ja varjud hakkavad liikuma, ronivad Varka poolavatud, liikumatuisse silmadesse ja kujunevad tema pooleldi uinunud ajus uduseiks unelmaiks. Ta näeb tumedaid pilvi, mis kihutavad üksteise järel mööda taevast ja kisendavad nagu laps. Siis aga puhub tuul, pilved kaovad ja Varka näeb avarat, vedela poriga kaetud maanteed; mööda maanteed venivad voorid, longivad inimesed, kompsud seljas, kanduvad edasi-tagasi mingisugused varjud; mõlemal pool maanteed paistavad läbi külma, karmi udu metsad. Äkki langevad kompsude ning varjudega inimesed maha vedelasse porri. «Miks nii?» küsib Varka. «Magada, magada!» vastatakse talle. Ja nad uinuvad raskesti magama, magavad magusasti, aga telegraafitraatidel istuvad varesed ja harakad, need karjuvad nagu laps ja püüavad neid äratada.

      «Äiu-kussu magama, laulan sulle laulu ma…» ümiseb Varka ja näeb end juba pimedas umbse õhuga tares.

      Põrandal viskleb tema kadunud isa Jefim Stepanov. Varka ei näe teda, aga kuuleb, kuidas ta veerleb valu pärast mööda põrandat ja oigab. Talle on, nagu ta ütleb, pääsenud «song kallale». Valu on nii kange, et ta ei saa ühtegi sõna lausuda ja tõmbab ainult õhku endasse ning lõgistab hambaid: