Minu ilus elu maal. Heli Künnapas
ugu. Tegelased on tegelikud. Juhtumised on päris
Ma olen alati olnud maainimene!
Nii kaua, kui mäletan, olen alati elanud maal või vähemalt väga igatsenud selle järele. Esimesed 5 eluaastat elasin Pärnu-Jaagupis kolmetoalises korteris, kuid sellest ajast ei mäleta ma midagi. Seejärel algas maaelu, kus minu mängukaaslasteks olid kaks nooremat õde, mängumaaks kõik metsad ja maad, mida silm ulatus nägema. Ja ka need, mis jäid silmapiirist välja, kuid sinna me tegelikult ei võinud minna.
Meie suurimateks lemmikuteks olid kivihunnikud, kuhu oli hea onne ehitada. Ja lõket teha. Lootes, et vanemad riietel pärast kärsahaisu ei tunne. Mõned korrad käisime lõkketegemist reetva lõhna eemaldamiseks isegi lähedaloleva lauda silohunnikus püherdamas. Silo lõhn on mulle alati meeldinud.
Minu lapsepõlvemaaks oligi klassikaline väiketalu, kus läbi aegade olid nii lehmad, lambad, sead, pullid, kanad-kuked kui kolm last.
Maaelu kogemust lisas umbes 15 kilomeetri kaugusel asunud vanavanemate talu, kus olid samad loomad ja tegemised, kuid kõike oli vähemalt kaks korda rohkem.
Aegajalt olime õdedega suvel mitu päeva järjest vanaema juures. Aga mitte väga palju. Mulle pole kunagi meeldinud kaua kodust ära olla ning mind polnud väga kerge vanaema juurde maha jätta. Ja kui jäin, siis suuremana tulin mitu korda lihtsalt ise tagasi. Kas jala või rattaga.
Maavanaema juures meeldis mulle aga väga. Väiksena selgitasingi, et meie ei ela päris maal, kuna talu asub vaid 3 kilomeetri kaugusel alevikust. Maavanaema aga elas maal, sest tema kodu jäi samast alevikust veidi üle kümne kilomeetri kaugusele.
Küülikud on meil alati olnud. Esimesel maalekolimise suvel saime õdedega oma esimesed küülikud. Suures hooldamise hoos jätsime puuriukse lahti ning meie esimesed koerad Pitsu ja Potsu tegid küülikutega iseseisvalt tutvust. Lõpuni. Meie saime uued küülikud ning õppisime õppetunnist.
Tulevikus tuli küülikuid küll mitmel korral koduõues taga ajada, aga siis juba küülikupoegi, kes suutsid puurivõrest välja lupsata.
Koolitee sai käidud Pärnu-Jaagupi Keskkoolis ja Pärnu-Jaagupi Muusikakoolis. See tähendas pikki päevi. Juba alates esimesest klassist tulime tihti jala koju. See ei tähenda, et ma julgeksin praegu talvisel pimedal teel jalutada.
Usun, et mul on klassikalises mõttes õnnelik lapsepõlv. Ema oli meiega kodune, kuni noorim õdedest, minust umbes 5 aastat noorem Karin kooli läks. Nii on kodu minu jaoks mälestustes alati soe koht, kus meid oodatakse. Samas on kodu piisavalt suur, et kõigile jätkuks omaette olemise ruumi. Maaelu võlu on see, et kui toas ikkagi ise olema ei mahu, saab valida veel metsade, karjamaa, kivihunnikute ja muude selliste vabade pindade vahel.
Ülikoolihariduse sain Sisekaitseakadeemias, kus õppisin halduskorraldust. Enne selle lõpetamist veetsin aastakese lapsehoidjana USAs. Tagasi tulles lõpetasin kooli ning asusin tööle Siseministeeriumi üldosakonna kantseleisse.
Kui Ameerika periood välja arvata, siis käisin alati igal nädalavahetusel kodus. Viis päeva linnas oli minu jaoks maksimum. Tihti lasin aga reedestest loengutest jalga, et kiiremini maale tagasi jõuda. Lihtsalt norm sai täis!
Nädalavahetused maal jätkusid ka siis, kui Pärnus personalijuhina tööle hakkasin ning oma korteri ostsin. Õnneliku numbriga korter nr 77 oli esimene koht, mida peale lapsepõlvekodu veel Koduks kutsuma hakkasin.
Kooselu algus Herlendiga tõi kaasa lootuse uuesti linnast minema saada. Kuigi ma olin aastaid kinnisvara kuulutusi jälginud, ei olnud mul ühtset unistust, kuhu ja milline maakodu soetada. Pikalt käisid läbirääkimised ühe Libatses asuva objekti üle, millest tahtsime endale kodu ehitada. Ei läinud õnneks. Õnneks! Sellest poleks kodu saanud.
Mingil hetkel ilmus aga müügikuulutustesse Kuuse talu… Ja siit läks lugu edasi!
Laupäev 20. oktoober 2012
Tänaseks oleme Kuuse talus elanud aasta ja viis kuud ning just praegu algas meie talus uus ajastu!
Täna jõudis meie tallu sisemine rahu! Selle tõid kolm Kihnu maatõugu lammast, kes kirjanik-Kati juurest nüüd meile kolisid: Omariigitar, Ketter ja Aprill. Nendega koos jõudis arusaamine, et nii ongi hästi, nii peabki!
Eile tundsin, et olen jätkuvalt sama väsinud, nagu viimasel ajal kõik päevad ja ööd. Aga ometi olen kuidagi seletamatult õnnelik. Oma talus elatud peaaegu pooleteise aasta tulemusena on meil umbes 80 küülikut, koerad-kassid-kanad ja nüüd ka lambad! Täna tunnen, et nüüd on meil päris talu, sest meil on päris loomad.
Koerad-kassid-küülikud võivad ka linnakorteris olla, kuid lambaid sinna ei võta. Peale selle – või eelkõige! – on meil kolm last: peaaegu neljane Mathias, aasta ja kaheksa kuune Joosep ning kahe ja poole kuune Maria. Jälle kooslus, mida linnakorterisse ei mahutaks. Meie vähemalt ei suudaks. Nii me maale kolisimegi – laste ja loomade ja iseomaenese hingerahu pärast.
Eile sündis meie esimesel tõupuhtal flandria küülikul 11 poega, kelle eest ta vähemalt alguses väga hästi hoolitses. Septembris-oktoobris oleks pidanud meie umbes kahekümne viiel põhikarja emasel küülikul olema poegimislaine. Selle asemel oleme aga hommikuti tohutu koguse surnud poegi kokku korjanud. Eelmisel õhtul rõõmustad uue puurinurka kerkiva karvadest pesa üle. Ja järgmisel hommikul korjad külmad roosa-sinised vorstikesed puuride põrandailt kokku.
Poegimislaine on küll ära olnud, aga…
Sellega harjub. Või siis mitte. Enam päris nutma ei aja. Väsitab. Võtan seda kui looduslikku valikut. Surnud poegi kokku ei loe. Tegelikult on kahju ikka. Täna aga tekkis lootus: äkki on murtud ka see oodatud poegimislaine nulliring.
Küülikupoegade suremise põhjustele pole me veel päris jälile saanud. Küülikuema võib pojad laiali jätta väliste tegurite tõttu: kassid, koerad, rotid, vali müra. Samas võib seda põhjustada küülikuema mingi haigus või rahulolematus toiduga (vähene vitamiinide sisaldus). Ja mõni emane ongi selline, et ei hoolitse poegade eest ning seda ei saagi kuidagi muuta. Seda enam on praegu keeruline, et me ei saa täpselt aru, miks see juhtub.
Üldiselt arvatakse, et küülikupidamine on väga lihtne ning loomad vastupidavad. Tegelikkuses võivad küülikule saatuslikuks saada väga väiksed asjad. Näiteks väikse ehmatuse peale võib küülik ennast vastu puuri seina surnuks joosta. Või paaritamise käigus rabeledes jalaluu murda. Või hallitanud toidu söömisest kõhuhädad saada ning seejärel surra.
Nii tuleb küülikute, nagu teistegi loomade puhul, väga täpselt jälgida, mida neile sisse söödetakse, hoida puhtust farmis ning loomi pidevalt jälgida.
Samuti mõistsin täna, et lapsed on kogu aeg armsad. Ka siis, kui nad mõnikord kõik korraga teevad kõike nii, nagu minu arvates ei tohiks. Ka siis ma ei taha mitte mingil juhul ette kujutada, et neid ei ole. Nad on ikka tõesti parim töö, mille me Herlendiga oleme ära teinud. Õieti – mis on iga päev tegemisel.
Võin kinnitada, et esimese lapse sündimine perekonda oli kõige hullem. Iga järgmisega märkad lisandunud vastutust ja kohustusi vähem, sest elurütm on paigas. Loomulikult lisandub lapse sündides järgmine nõudmiste ja soovidega väike inimene, aga kui pere rütm on juba kord laste järgi paigas, siis ei lammuta uus inimene midagi. Ainult täiendab.
Esimene laps on see, kes lammutab lapsevanemate isiklikuiseka maailma. Iga järgnev laps on perelisa, kes on eeskätt oluline kaaslane oma eesootavatele õdedele-vendadele.
Mathias (2,5a) uurib minu käes olevat farmi väikseimat tõugu lõvilakka ja Herlendi süles olevat meie suurimat tõugu prantsuse pässi
(juuni 2011)
Praeguseks olen ka enda ja Herlendi suhte tasandil jõudnud pärast mitmeid ühiseid