Juht ilma tiitlita. Robin Sharma

      Robin Sharma isiklik pöördumine

      Raamat, mida praegu käes hoiad, on minu peaaegu viisteist aastat kestnud juhtimisnõustaja töö tulemus. See hõlmab tööd Fortune 500 hulka kuuluvate firmadega, näiteks Microsoft, General Electric, Nike, FedEx ja IBM, samuti Yale’i ülikool, Ameerika Punane Rist ja Noorte Presidentide Organisatsioon. Rakendades juhtimissüsteemi, mida selles raamatus õpetan, saavutad töös plahvatuslikke tulemusi ning aitad oma organisatsioonil innovatsiooni, tõhususe ja usaldusväärsuse poolest täiesti uuele tasandile tõusta. Samuti paranevad põhjalikult sinu isiklik elu ja ühiskondlik staatus.

      Palun võta arvesse, et juhtimismeetod, mida sinuga jagan, on kirja pandud jutustuse kujul. Selle kangelane Blake Davis, tema meeldejääv mentor Tommy Flinn ning neli suurepärast õpetajat, kes muudavad ta töö- ja elustiili, on kõik väljamõeldud karakterid, minu kujutluse viljad. Ent usu – juhtimissüsteem ise, samuti selle põhimõtted, vahendid ja taktika, toimivad tõepoolest ning on aidanud sadadel tuhandetel inimestel, kes töötavad maailma paljudes edukates organisatsioonides, saavutada võite äris ja jõuda omal alal esimeste hulka.

      Ohvrid loetlevad probleeme. Juhid pakuvad lahendusi. Loodan siiralt, et “Juht ilma tiitlita” pakub sinule ja ettevõttele, kus sa töötad, otsustavaid lahendusi, mis aitavad meie kaootilisel ja ebakindlal ajastul kiiresti ja sujuvalt täiusliku tulemuseni jõuda.

      PS. Lisaks raamatu lugemisele külasta juhtimisega seonduva muutumisprotsessi säilitamiseks ja süvendamiseks veebilehte robinsharma.com, kus leidub suur valik kasulikke allikaid, nagu netisaated, uudiskirjad, blogid, juhioskuste hindamise testid ning hea meeskonna moodustamise nõuanded.

      1. PEATÜKK

      Juhtimine ja edu on sinu sünniõigus

      Kellegi suurimad lootused ei täitu, kui ta väiksematest ei alusta.

      Tubli saavutus on suurim kingitus, mille inimene võib teistele anda.

      Me kõik oleme sündinud geeniusteks. Kahjuks sureb enamik meist keskpärastena. Loodetavasti teid ei häiri, et avaldan selle vähestele omase tõekspidamise kohe meie põgusa kohtumise algul. Aga pean olema aus. Pean ka ütlema, et olen tavaline mees, kellel oli piisavalt õnne saada teada erilised saladused, mis aitasid mul saavutada äris tohutut edu ja elada nii, et see pakub tõelist rahuldust. Pakun nüüd teile seda kõike, mida olen oma vapustava seikluse jooksul avastanud, et ka teie võiksite teha suurepärast tööd. Elada täiel rinnal. Tänasest alates.

      Neid võimsaid õpetusi jagan ma leebelt, ettevaatlikult ja siiralt teid julgustades. Meie rännak on tore, põnev ja innustav. Need põhimõtted ja vahendid, mis te avastate, tagavad automaatselt teie karjääri edenemise, elu paranemise ja parima eneseteostuse. Pealegi – luban olla aus. Võlgnen teile lugupidamise.

      Minu nimi on Blake Davis. Olen sündinud Milwaukees, ent veetnud peaaegu kogu elu New Yorgis. Armastan siiani seda linna. Neid restorane. Seda elutempot. Inimesi. Ja tänavatel müüdavaid hotdog’e – võrratu. Jah, ma tõesti armastan toitu, mis on minu meelest suurimaid elumõnusid, lisaks heale vestlusele, lemmikspordile ja suurepärastele raamatutele. Igal juhul, pole maailmas teist sellist kohta nagu Suur Õun. Ma ei kavatse siit lahkuda. Mitte kunagi.

      Palun lubage mul anda kiiresti väike ülevaade oma taustast, enne kui räägin teile kummalistest, kuid tähtsatest sündmustest, mis viisid mind sealt, kus olin, sinna, kus ma alati olin tahtnud olla. Mu ema oli kõige lahkem inimene, keda kunagi olen kohanud. Mu isa oli kõige eesmärgikindlam inimene, keda kunagi olen tundnud. Maa soola tüüpi inimesed. Mitte täiuslikud. Aga leidke mulle keegi, kes on. Põhiline on see, et nad andsid alati endast parima. Minu arvates on endast parima andmine kõik, mida üldse on võimalik teha. Kui oled endast parima andnud, siis mine koju ja maga rahulikult. Muretseda nende asjade pärast, mida sa juhtida ei saa, on üpris hea põhjus haigeks jääda. Suurem osa sellest, mille pärast me muretseme, ei juhtu tegelikult kunagi. Kurt Vonnegut on selle kohta ilusasti öelnud: “Tõelised hädad kipuvad elus olema need, mille pärast sulle pole pähegi tulnud muretseda, sellised, mis tabavad sind ootamatult jõudeolekuhetkel teisipäeva pärastlõunal kell neli.”

      Vanemad kujundasid mind mitmel moel. Neil ei olnud palju asju, kuid nii mõneski mõttes oli neil kõik olemas: kindlad veendumused ja kõrged väärtushinnangud ning eneseaustus. Siiani tunnen neist puudust ega möödu ühtegi päeva, mil ma neid lugupidamisega ei meenutaks. Vaiksetel hetkedel mõtlen vahel sellest, et üldiselt võtame endastmõistetavalt inimesi, keda armastame. Kuni me nad kaotame. Siis teeme pikki üksildasi jalutuskäike ja palume veel üht võimalust, et saaksime neid kohelda nii, nagu nad on ära teeninud. Palun ärge laske sedasorti kahetsusel oma elu mürgitada. Seda juhtub liiga sageli, liiga paljudega. Kui teil on olnud õnne ja teie vanemad on veel elus, siis austage neid. Ja tehke seda täna.

      Ma olin hea laps. “Süda kahel jalal,” tavatses vanaisa minu kohta öelda. Mu loomuses lihtsalt ei olnud kellelegi haiget teha või midagi lõhkuda. Mul läks koolis üsna hästi, olin tüdrukute seas populaarne ja mängisin keskkooli meeskonnas päris korralikult jalgpalli. Kõik muutus, kui vanemad surma said. Maa varises mu jalge all kokku. Kaotasin usu endasse. Ma ei keskendunud millelegi. Mu elu justkui kiilus kinni.

      Pärast kahekümnendat eluaastat vahetasin järjest töökohti, elasin mõnda aega nagu autopiloodil. Muutusin tuimaks ega hoolinud õieti millestki. Ravisin end liiga rohke telekavaatamise, liiga rohke söömise ja liiga rohke muretsemisega – kõik selleks, et vältida valu, mille toob kaasa arusaamine, et potentsiaal on läinud.

      Sellel eluperioodil oli töö mulle vaid vahend arvete maksmiseks, aga mitte eneseteostuseks. Töö oli lihtsalt karm viis päevi mööda saata, mitte suurpärane võimalus areneda selleks, kelleks pidin saama. Töö tegemine tähendas aja veetmist, mitte head võimalust teistele inimestele teed näidata ja kasutada aega parema firma – ning seda tehes ka parema maailma – ülesehitamiseks.

      Lõpuks otsustasin sõjaväkke astuda. Paistis, et see aitaks mul tekitada kuhugi kuulumise tunnet ja leida selles segaduses mingitki pidet. Mind saadeti Iraagi sõtta. Kuid ehkki sõjavägi andis mu elule teatud korrapära, tõi see kaasa kogemusi, mis kummitavad mind tänapäevani. Nägin, kuidas veristes lahingutes said surma sõbrad, kellega koos olin olnud õppustel. Nägin, kuidas lapseohtu sõdurid jäid sandiks ja vigaseks. Nägin, kuidas pudenesid mu innukuse viimsedki kübemed, mis ehk olid olemas mu eelmisel minal. Vajusin sügavale masendusse, mõistes, milliseks mu elu oli muutunud. Ehkki pääsesin sõjas füüsilistest traumadest, sai minust siiski haavatud sõdalane. Kuhu ma ka läksin, kandsin lahingute kummitusi endaga kaasas.

      Ühel päeval oli äkki aeg koju minna. See juhtus nii kiiresti, et pea hakkas ringi käima. Mind pandi transpordilennukile, saadeti koju ning paari päeva pärast, kui rutiinne arstlik läbivaatus oli tehtud, sain paberid kätte. Mulle avaldati tänu teenistuse eest kodumaa hüvanguks ja sooviti palju edu. Päikeselisel sügisesel pärastlõunal astusin linnatänavale ja jõudsin hirmutavale järeldusele: olin jälle täiesti omapead.

      Võitlesin kõigest jõust, et leida tagasiteed ühiskonda, mis oli mind unustanud. Enamik öid ei saanud ma magada – mind kurnasid luupainajalikud mälestused sõjas kogetud vägivallast. Hommikuti lamasin tundide viisi voodis, püüdes koguda piisavalt energiat, et üles tõusta ja päeva alustada. Mu keha valutas. Tundsin põhjuseta hirmu ega suutnud suhelda kellegi teisega peale sõjakaaslaste. Kõik, mida mulle varem teha meeldis, näis nüüd nii labane ja igav. Mu elus puudus igasugune siht või tähendus. Mõnikord tahtsin ma surra.

      Võib-olla üks suuremaid vanemate kingitusi mulle oli tahe õppida, eriti raamatute kaudu. Iga raamatu kaante vahel on mõtteid, mille järgi tegutsedes võid oma elu stsenaariumi ümber kirjutada. Vähe on nii mõttekaid asju kui investeerimine paremaks mõtlejaks saamisesse ja mõistuse arendamisse. Tõsine