Dorian Gray portree. Oscar Wilde
ESSÕNA
Kunstnik on ilusate asjade looja.
Ilmutada kunsti ja peita kunstnikku on kunsti eesmärk.
Kriitik on see, kes võib kaunitest asjadest saadud muljet teisel viisil või teises materjalis tõlgendada.
Kriitika oma kõrgeimas kui ka madalaimas vormis on teatav autobiograafia.
Need, kes leiavad ilusates asjades inetuid tähendusi, on rikutud, ilma et nad seejuures oleksid veetlevad. See on patt.
Need, kes leiavad ilusates asjades ilusat tähendust, on haritud. Neil on lootust.
Need, kellele ilusad asjad tähendavad ainult Ilu, on äravalitud.
Pole olemas kõlbelist ega ebakõlbelist raamatut. On vaid hästi kirjutatud raamatud või halvasti kirjutatud raamatud. Ei midagi muud.
Üheksateistkümnenda aastasaja põlgus realismi vastu on Calibani viha, kes näeb peeglis omaenda nägu.
Inimese kõlbeline elu on osa kunstniku ainevallast, ent kunsti kõlbelisus seisneb ebatäiusliku objekti täiuslikus kujutamises.
Ükski kunstnik ei taha midagi tõestada. Isegi seda, mis on tõsi, võib tõestada.
Ühelgi kunstnikul pole eetilisi sümpaatiaid. Eetiline sümpaatia on kunstniku puhul stiili andestamatu maneerlikkus.
Ükski kunstnik pole iial paheline. Kunstnik võib väljendada kõike. Mõte ja keel on kunstniku käes tema kunsti tööriistad.
Pahe ja voorus on kunstniku käes tema kunsti materjal.
Vormi seisukohalt vaadatuna on kõigi kunstide algkujuks helilooming. Tundmuse seisukohalt vaadatuna on selleks näitekunst.
Igasugune kunst on ühtaegu pealispind ja sümbol.
Need, kes tungivad pealispinna alla, teevad seda omal vastutusel.
Need, kes sümboli välja loevad, teevad seda omal vastutusel.
Kunst peegeldab tegelikult vaatajat, mitte elu.
Erinevad arvamused kunstiteose kohta näitavad, et teos on uus, keeruline ja eluline.
Kui kriitikute arvamused lahku lähevad, siis on kunstnik iseendaga kooskõlas.
Inimest, kes teeb midagi kasulikku, võib vabandada, niikaua kui ta seda ise ei imetle. Ainus, mis vabandab kasutult tehtud asja, on piiritu imetlus, mida see inimeses äratab.
Igasugune kunst on täiesti kasutu.
ESIMENE PEATÜKK
Ateljee oli täis rooside lõhna, ja kui kerge suvine tuuleõhk aias puid liigutas, tuli sealt läbi lahtise ukse sireli rasket lehka või roosaõielise laukapuu pisut õrnemat aroomi.
Pärsia patjadest diivanil lamades ja oma harilikul viisil lugematuid sigarette suitsetades tabas lord Henry Wottoni silm mesimagusate ja meekarva õitega kuldnõreti hõõgumist, mille värisevad oksad nagu vaevalt suutsid kanda selle leegitseva ilu koormat; ning aegajalt vilksatasid lendavate lindude fantastilised varjud üle pikkade siideesriiete, mis olid tõmmatud määratu suure akna ette, luues silmapilguks jaapanliku mulje ja viies lamaja mõtted kahvatuile kõhnanäolistele Tokio maalijatele, kes oma loomu poolest liikumatu kunsti abil püüavad luua kiiruse ja liikuvuse muljet. Läbi pika niitmata rohu teed otsivate mesilaste tume sumin ja nende üksluine püsiv keerlemine vohava lõhnakuslapuu tolmlevate koldsete sarvekeste ümber näis muutvat vaikuse veelgi rõhuvamaks. Londoni summutatud müra kostis kauge oreli põriseva bassina.
Keset tuba seisis püstloodis molbertile kinnitatud kordumatu isikupäraga imekauni noormehe elusuurune portree ja selle ees, pisut eemal, istus kunstnik ise – Basil Hallward, kes mõne aasta eest oma äkilise kadumisega suurt sensatsiooni tekitas, andes põhjust nii paljudeks imelikkudeks oletusteks.
Vaadeldes üllast ja meeldivat kuju, mida tema kunst nii osavasti peegeldas, valgus rahuldusenaeratus üle kunstniku näo ja näis sinna juba peaaegu püsima jäävat. Kuid äkki virgus ta ja surus silmi sulgedes sõrmed laugudele, nagu püüaks ajus kinni hoida mingit imelikku ulma, millest ta kartis ärgata.
“See on teie parim teos, Basil, parem kui kõik, mida te senini teinud olete,” ütles lord Henry rammalt. “Tuleval aastal peate selle tingimata Grosvenori näitusele saatma. Akadeemia on liiga suur ja vulgaarne. Millal ma ka seal käinud olen, ikka on seal kas siis nii palju inimesi, et võimatu on pilte näha, mis on juba iseenesest hirmus, või ripub seal siis nii palju pilte, et pole võimalik näha inimesi, mis on veelgi hirmsam. Grosvenor on tõesti ainuke õige koht.”
“Ma vist ei saada seda kuhugi,” vastas kunstnik, heites pea kuklasse talle omasel veidral kombel, mis sõpru Oxfordi päevil alati naerma oli ajanud. “Ei, ma ei saada seda kuhugi.”
Lord Henry kergitas kulme ja vaatas talle üllatunult otsa läbi sinihõreda suitsuloori, mis tõusis nii kenades keerdudes tema kangest, oopiumiga immutatud sigaretist. “Ei saada seda kuhugi? Kulla mees, miks siis mitte? On teil mõni põhjus? Olete teie, maalijad, aga imelikud! Te teete kõik mis võimalik, et kuulsust võita. Aga niipea kui olete selle saavutanud, tahate sellest kohe jälle lahti saada. See on rumalus, sest sellest, et kõik sinust räägivad, on siin maailmas siiski midagi veel halvemat: kui sinust keegi ei räägi. Niisugune portree tõstaks teid Inglismaal kõigist noortest kõrgemale ja vanad teeks see päris kadedaks, kui vanad üldse veel mingiteks tunneteks võimelised on.”
“Ma tean, te naerate mind välja,” vastas kunstnik, “aga ometi ei või ma selle pildiga näitusel esineda. Olen temasse pannud liiga palju iseendast.”
Lord Henry sirutas end diivanil välja ja puhkes naerma.
“Ma teadsin, et te naerma hakkate, aga ometi on see tõsi.”
“Panite temasse liiga palju iseendast! Ausõna, Basil, ma ei teadnud, et olete nii edev, ja ma ei suuda tõepoolest leida mingit sarnasust teie tõreda energilise näo, teie süsimustade juuste ning selle noore Adonise vahel, kes näeb välja, nagu oleks ta tehtud elevandiluust ja roosilehtedest. Tema on ju Narcissus, kallis Basil, aga teie… Muidugi, teie näos on ju intellektuaalset väljendusrikkust ja nii edasi. Kuid ilu, tõeline ilu lõpeb seal, kus intellektuaalsus ennast avaldama hakkab. Intellekt on juba iseendast teatav liialdus ja hävitab igas näos harmoonia. Sel silmapilgul, kui inimene istub ja hakkab mõtlema, muutub ta tervenisti ninaks, tervenisti otsaesiseks, kuidagi võikaks. Vaadake ükskõik millist edukat õpetlast. Kui eeskujulikult inetud nad kõik on! Vaimulikud muidugi välja arvatud. Aga vaimulikud ju ei mõtle. Piiskopil on viisiks kaheksakümneaastaselt öelda sedasama, mida teda kaheksateistkümneaastase poisikesena ütlema õpetati, ja selle loomuliku tulemusena jääb ta välimuse poolest alati igati veetlevaks. Teie saladuslik noor sõber, kelle nime te mulle tänini pole öelnud ja kelle portree mind tõepoolest võlub, ei mõtle kunagi. Tean seda päris kindlasti. Ta on mingi ajudeta iludus, kes peaks alati siin olema – talvel, kui puuduvad lilled, mida vaadata, samuti ka suvel, kui vajame midagi, millega jahutada oma mõistust. Ärge meelitage ennast, Basil: teie pole põrmugi tema moodi.”
“Te ei mõista mind, Harry,” vastas kunstnik. “Muidugi pole ma tema moodi. Tean seda väga hästi. Tõepoolest, ma kahetseksin, kui oleksin. Te kehitate õlgu? Räägin tõtt. Kõigi kehaliselt või vaimselt äravalitute juures on midagi saatuslikku, neis on samasugust saatuslikkust kui see, mis näib jälitavat kuningate kobavat sammu läbi ajaloo. On parem, kui inimene oma ligimestest ei erine. Inetuil ja rumalail on siin maailmas kõige parem elada. Nemad võivad mõnusasti istuda ja mängu pealt vaadata. Kui nad ka võiduvilja iial maitsta ei saa, jääb neil vähemalt kaotusekibedus tundmata. Nad elavad, nagu me kõik peaksime elama – segamatult, ükskõikselt, muretult. Ei too nad teistele hukatust ega teised neile. Kuid teie seisus ja rikkus, Harry, minu mõistus, nagu ta on, minu kunst, ükskõik mida see ka väärt on, ja Dorian Gray ilu – meie kõik peame selle eest kannatama, mida jumalad meile on andnud, hirmsasti kannatama.”
“Ah et tema nimi on siis Dorian Gray?” küsis lord Henry, astudes läbi ateljee Basil Hallwardi poole.
“Jah, nii see on. Mul polnud kavatsust seda teile öelda.”
“Aga miks siis mitte?”
“Ah, ma ei oska seda seletada. Kui ma kedagi väga armastan, siis ei ütle ma kunagi teistele tema nime. Sellega annaksin temast nagu osa ära. Olen hakanud armastama salapärasust. Mulle