Kingin Sulle tervist. Tervendaja Volli. Margit Mikk-Sokk
/title>
Tervis on meie kalleim vara. Me kõik tahame olla terved ja õnnelikud. Kuid alati see ei õnnestu. On hetki, kui haigused kimbutavad ja vajame abi. Vahel ei suuda tavameditsiin inimest aidata. On neid, kes ravile ei allu ja mingitel põhjustel ei parane. Sellistel hetkedel otsitakse abi alternatiivmeditsiinist.
Meie seas on inimesi, kellele on antud vägi teisi aidata ja ravida. Need, väga erilise võimega õnnistatud inimesed, on suutnud aidata neid, kes arstide poolt on maha kantud.
Selline inimene on ka Eesti üks tuntumaid ravitsejaid – tervendaja Volli (kodanikunimega Vladimir Jelisejev). Vollilt on abi saanud tuhanded inimesed: arstidest autojuhtideni, koristajatest Eesti kuulsaimate inimesteni.
Selles raamatus räägivad paljud tuntud ja vähemtuntud inimesed oma tervenemise kogemusest. Kõiki neid lugusid ühendab üks – neid on aidanud tervendaja Volli.
Kirjutasin seda raamatut üle poole aasta ja olin just kirjutamist lõpetamas, kui saatuse tahtel Volli abi vajasin.
Minu äia tervis halvenes järsult. Ta kõne oli häiritud, liikumiseks tuli seina najale toetuda, hakkasid ilmnema vasaku poole kerge halvatuse sümptomid. Kiirabi viis ta insuldi kahtlusega haiglasse. Leiti, et peas on verevalum, mis takistab vere jõudmist ajju ja tuleb teha operatsioon. Äial oli 10 aastat tagasi olnud raske insult, millest ta täielikult ei taastunudki. Arst ütles, et arvestades patsiendi vanust ja tervislikku seisundit, mis sel hetkel oli väga kehv, võib operatsioonist taastumiseks kuluda kuu aega. Hoiatati komplikatsioonide ohu eest. Kuna äi on 81aastane ja ta oli haiglasse jõudes väga nõrk, oli perekonna mure suur. Helistasin Vollile, ütlesin et operatsioon on kohe algamas ja küsisin, kas ta saaks aidata. Volli tegi äiale telepaatilise seansi, andis energialaksu, nagu ta ise selle kohta ütleb. Pani ta kopsu tööle, mille tulemusel hakkas vereringe korralikult tööle. Kui tavaliselt narkoosi tulemusel on inimese organid puhkeseisundis ja hakkavad uuesti tööle viivisega, siis tänu sellele seansile „uinuvat olekut“ ei tekkinud ja organid hakkasid kohe tööle. Need operatsioonijärgsed esimesed tunnid ongi tavaliselt otsustava tähtsusega. Tänu sellele seansile kõndis äi juba järgmisel päeval ilma probleemideta ringi ja nägi välja nii kosunud ja terve, nagu poleks talle üldse rasket operatsiooni tehtudki. Arst oli üllatunud nii kiirest taastumisest ja paari päeva pärast saadeti patsient haiglast koju.
See oli tõesti lausa uskumatult kiire paranemine. Korraga sain aru nendest inimestest, kes mulle sellesse raamatusse oma tervenemistest imelugusid rääkisid ja mõistsin nende vaimustust ja tänutunnet. Sellist asja tuleb ise kogeda, siis tunnetad selle suurust ja tähendust. Minu jaoks oli äia näide sellest, kuidas meditsiin ja alternatiivmeditsiin suudavad teineteist täiendada. Korda saata imesid – kinkida inimestele tervist.
Ma soovin, hea lugeja, et sinagi saaksid sellise kingituse osaliseks.
1. OSA
Volli Pollist
I peatükk
Suure armastuse laps
Kui kõik algusest ära rääkida, on see, et ma siia ilma sündisin, üks suur õnnelik juhus või saatuse ettemääratus. Minu vanemate teineteise taasleidmise lugu on sama eriline ja seikluslik nagu filmis.
Esimese maailmasõja ajal toimus eestlaste väljaränne Venemaale. Minu ema isa Mart oli pere noorim poeg ja kolis koos oma naisega Venemaale elama. Ema Rosalie sündis Venemaal, nende peres oli viis last: neli tüdrukut ja üks poiss. Suureks sirgudes armus ta kenasse vene noormehesse Semjoni, nad abiellusid ja perre sündis kolm last: vanem õde Valli 1936. aastal, vend Vitali 1938. aastal ja noorem õde Ljudmilla 1941. aastal. Algas Teine maailmasõda. Isa mobiliseeriti rindele. Samal ajal hakkasid sakslased Venemaa eestlasi ja ingerlasi kodumaale tagasi tooma. Kogu ema perekond koos minu õdede ja vennaga toodi tagasi Eestisse. Sõjapõgenike jaotuspunkt oli tol ajal Klooga koonduslaagris. Seal suri ka minu kaheaastane õde Ljudmilla.
Vanaisa oli tol ajal 75-76 aastane. Ta rändas kaks aastat nagu Nipernaadi, kuni jalgsi Kloogalt Polli jõudis. Vahepeal peatus ta taludes, tegi äraelamiseks tööd. Kui ta kahe aasta pärast lõpuks koju jõudis, oli tal kits nööri otsas kaasas. See oli ta kogu ta kahe aasta teenistus.
Minu vanematel oli keeruline elusaatus. Ema elas Pollis, kui talle tuli teade, et isa on sõjas surma saanud. Ta hakkas teise mehega elama, kooselus sündis poolõde Mai. Ühel 1947. aasta päeval ilmus aga isa ootamatult ema ukse taha. Pudel viina oli kaasas, pani selle lauale ja küsis kuraasikalt, et kumma mehega ema elama hakkab. Ema valis isa. Poolõde oli siis 2aastane.
Tegelikult sai isa 1944. aastal jalast haavata. Tal oli elu lõpuni jalg põlvest saati tuim ja liikumatu. Haav mädanes ja seda opereeriti. Üks vana professor ütles talle, et nii kaua, kui ta kannatab seda valu ära, ärgu lasku jalga maha võtta. Isa pani haavale iga päev streptotsiidi pulbrit. Kogu aeg tuli habemenoaga haava ääri lõigata, muidu kasvasid need haavale peale ja tekitasid valu. See jalg isa lõpuks hauda viiski, põletik lõi sisse ja ta suri 1985. aastal veremürgitusse.
Mina sündisin 1950. aastal Karksi-Nuias Pollis. Vanemad olid siis juba 39aastased. Sündisin ja elasin aastaid maal, lõpetasin Karksi-Nuia koolis üheksa klassi. Kümnenda poole pealt läksin ära.
Nii palju, kui ma oma ema mäletan, oli ta kogu aeg haige. Ta oli II grupi invaliid. Tal oli süda haige, veetõbi, neerud ei töötanud. Käis pidevalt sanatooriumites. Ema suri 54 aastaselt, kui ma olin viieteistkümneaastane. Tagantjärgi vaadates näen ma, et ema suri sellepärast ära, et me elasime halvas korteris.
See keskkond mõjutas meid kõiki. Kuigi mina koolist ei puudunud, olid mul kohutavad keskendumisraskused. Lähed kooli, sa ei suuda keskenduda ja sul ei jää midagi meelde. Seetõttu olid mul puha kolmed, kuigi tahtsin väga neljadele-viitele õppida. Kui läksin hiljem tehnikumi, ei näinud ma seal õppimisega mingit vaeva. Tehnikumi lõpetamisel oli keskmine hinne 4,75. Kui mul endal lapsed sündisid, olid nad kogu aeg haiged, pidevalt kopsupõletikud, ühel lõppes, teistel algas. Kui me ära kolisime uude majja, olid lastel kõik haigused kadunud. Tagantjärele vaadates näen, et oleks me õigel ajal ära kolinud, oleks ema elanud 75aastaseks. Halb koht mõjutab nii tervist kui inimeste arengut. Tihtipeale arvatakse, et laps on rumal kui õpitud ei saa, see ei pruugi aga üldse lapse süü olla.
Volli koos ema Rosaliega.
Volli ja isa Semjon.
II peatükk
Nõiutud muna
Mul on õe ja vennaga suur vanusevahe. Õde Valli on 14 aastat vanem, vend Vitaliga on 12 aastat vahet. Valli on praegu pensionär, möödunud aastal oli veel kaupluses müüja. Ta on oma 76 eluaasta kohta päris kõbus. Poolõe Maiga oli meil vanusevahe 6 aastat.
Vend sõitis 20 aastat merd. Kui algas Eesti iseseisvus, kolisid nad naisega Venemaale elama. Naine suri 50aastaselt infarkti. See on üsna dramaatiline lugu. Ta hakkas sügisel aiamaale küüslauku maha panema ja leidis kaevates maa seest kanamuna ja lõi selle labidaga katki. Rääkis siis möödaminnes juhtunust ka mehele. Mees ütles talle, et loll, mida sa ometi tegid, see oli nõidus. Täpselt 30 päeva pärast suri naine infarkti.
Petserimaal on nõidumised ja posimised tavalised asjad. Sellised asjad on levinud piirkondades, kus on rahvaste segunemine suur. Vend leidis selle nõiduja ülesse ka. Naise matuste ajal surnuaias jäi talle silma, et üks naabrimuttidest halas surnuaias kõva häälega ja palus muudkui kadunukeselt andestust. Vend läkski vintis peaga ja võttis naabrimuti letti ja see tunnistaski üles, et tema nõidus naisele halba. Maa sees oli nõiutud kanamuna.
Teine nõidumise juhus oli nende peres veel. Vend pidas jäneseid ja hakkas ükskord hargiga jänese sõnnikut viskama ning leidis sõnnikuhunnikust vasikajala. Tal ei olnud vasikaid kunagi olnud. Õnneks võttis ta selle jala sõnnikuhargi otsa, viis aianurka, valas bensiiniga üle ja pani põlema. Kui ta oleks seda käega puutunud, oleks ise ka nõidumise ohvriks langenud. Vend on nüüd juba 74 aastat vana, üle 10 aasta üksi elanud, plaanib Eestisse tagasi tulla.
Pere koos: esireas