Eestlane ja teised rahvad. 1457 anekdooti erinevatest rahvustest. Erkki Kõlu
e>
Ameeriklased
Ajakirjanikud esitasid New Yorgis kümnele juhuslikule möödujale küsimuse:
„Mida teeksite, kui saaksite teada, et üks teie sõpradest on homo sapiens?”
Üheksa kümnest vastasid enam-vähem järgmiselt:
„Niisuguseid sõpru mul ei ole. Ma lõpetaksin temaga läbi käimise. Keelaksin oma perel temaga suhelda.”
Ja ainult üks vastas puhtas prantsuse keeles, et homo sapiens on mõistusega inimene, aga siin, Ameerikas, pole tal õnnestunud veel ühtegi kohata.
New Yorgi elanik sõidab Floridasse puhkama ja võtab hotellis toa. Kuna toas on ka internetiühendus, otsustab ta kirjutada oma naisele, kes talle järgmisel päeval järele sõidab. Kogemata eksib ta aadressis ühe tähega ja kiri läheb hoopis tundmatule naisele, kelle mees mõni nädal tagasi suri. Naine avab oma e-posti, näeb kirja peakirjaga „Minu naisele, kes praegu veel kodus on”, loeb läbi ja läheb näost valgeks. Kirjas seisab:
„Kallis! Tean, et sa ei arvestanud minu kirjaga, aga selgus, et siin on internet. Tahtsin lihtsalt öelda, et jõudsin õnnelikult pärale, registreerisin end sisse ja valmistun sinu tulekuks. Loodan, et ka sina jõuad sekeldusteta kohale. Ootan sind juba kannatamatult!
P. S. Siin on palav!”
Los Angelesest San Franciscosse lennates paneb üks reisija tähele, et vaatamata heale ilmale põleb hoiatustuli „Kinnitage turvavöö” kogu lennu ajal. Vahetult enne maandumist pöördub ta stjuardessi poole ja palub selgitust.
„Mul on lennuki eesotsas 19 tudengiplikat California ülikoolist ja tagaotsas 22 tiirast jalgpallurit,” vastab stjuardess. „Mida teie oleksite teinud?”
Los Angeles. Vene maffia viib surnukuuri hukkunud „venna”.
„Näete, Vitja lasti maha hetkel, kui ta oma armukese majja tahtis siseneda. See punane pintsak, lilleline särk, roosa lips … Lühidalt, pange ta matusteks korralikult riidesse: tume ülikond, valge särk, must lips. Raha on siin.” Ja venelased sõidavad oma Hummeriga minema.
Minuti pärast peatub surnukuuri ees valge limusiin. Sellest astub välja üks Hollywoodi tuntumaid produtsente ja teatab:
„John sai otse võtteplatsil südamerabanduse. Näete ise, mees on riietatud nagu mingi suurfirma juhatuse esimees: must ülikond, valge särk, must lips. Matustel ei saaks ükski filmitööstuse vend asjast aru.
Ühesõnaga: pange talle selga punane pintsak, lilleline särk, mingi äge lips. Raha on siin.” Produtsent kihutab minema.
Surnukuuri kaks sanitari vaatavad üksteisele otsa ja ajavad end ägisedes toolidelt üles:
„Noh, mis siis ikka, anname tööle pihta! Tuleb neil vaesekestel pead ära vahetada …”
Pesapallimeeskonna Detroit Tigersi peatreener näeb telerist uudislõiku Iraagis teenivast Ameerika sõdurist, kes viskab granaati üle saja meetri. Ta sõidab kohe Iraaki, otsib sõduri üles ja sõlmib temaga lepingu.
Mõne kuu pärast helistab vastne pesapallur emale:
„Ema, me võitsime tiitli! Ma olen tšempion!”
„Mine põrgu!”
„Sa ei saanud vist aru, ema. Me võitsime World Seriese!”
„Sa ise ei saa aru. Just praegu on meie tänaval tulevahetus. Eile sai su vend kvartali kaugusel peksa, täna rööviti su isa otse meie maja ees. Meie auto pandi juba ammu põlema. Mis kuradi pärast sa meid enda juurde sellesse neetud Detroiti kutsusid?!”
Michigani osariigi ilmateenistus on juba kaks päeva kõva lumesadu ennustanud, lund aga ei tule ega tule. Kolmandal päeval pöördub kohaliku telekanali uudistesaate kena blondiinist diktor ilmateate alguses stuudiosse kutsutud sünoptiku poole:
„Noh, Peter, kus on siis need 20 cm, mis te mulle eile õhtul lubasite?”
Vaene sünoptik läheb näost punaseks ja poeb häbiga laua alla, kaameramehed aga hoiavad tühjaks jäänud lauda veel mõne hetke kaadris, helitaustaks stuudiopersonali üksmeelne naer.
Ühes Lõuna-Carolina ööklubis miilustab mustanahaline paarike. Kelner läheb omaniku juurde:
„Kas ma peaksin midagi ette võtma, boss? Nad häirivad meie valgeid külastajaid!”
„Tee nii, nagu ma ütlen,” õpetab omanik. „Võta neilt raha kohe, kui nad midagi tellivad. Järgmise tellimuse eest kasseeri sisse kaks korda rohkem, järgmise eest neli korda rohkem, siis kaheksa, siis kuusteist jne. Küll sa näed, kui kähku nad meie ööklubist kaovad!”
Mõne aja pärast tuleb hämmeldunud kelner taas omaniku juurde:
„Mis ma nüüd teen, boss? Nad on juba 128-kordse hinnatõusuni jõudnud, aga ära ei lähe!”
„Idioot!” karjub boss. „Sa aja kõik need valged luuserid siit otsekohe minema! Muidu häirivad veel meie mustanahalisi külastajaid!”
Ameeriklane palub advokaadilt nõu:
„Mu naaber on mulle viissada dollarit võlgu ega taha seda kuidagi ära maksta. Kas ma saan selle raha kuidagi kohtu kaudu tagasi nõuda?”
„Saate, aga selleks on vaja kirjalikku tõendit, et ta teile võlgu on. On teil selline tõend?”
„Kardan, et mitte. Ta lihtsalt laenas selle raha.”
„Sel juhul kirjutage talle kiri ja nõudke selles, et ta teile tuhat dollarit tagasi maksaks.”
„Kuid ta on mulle ju ainult viissada dollarit võlgu!”
„Just nii ta vastabki. Ja sellest saabki kirjalik tõend.”
Louisiana pärapõrgus puhkav blondiin tahab endale alligaatorinahast kingad osta, kuid kohkub nende kõrgest hinnast.
„Ma lähen püüan ise ühe alligaatori kinni ja saan endale tasuta kingad!” teatab ta poemehele.
„Lase aga käia, kullake!” vastab poemees muiates.
Õhtul kodu poole sõites märkab poemees blondiini vööni soos, püss käes. Just samal hetkel sööstab blondiini poole 3-meetrine alligaator. Blondiin võtab eluka sihikule ja tapab ta esimese lasuga. Tema ümber soos hulbib veel umbes pool tosinat surnud alligaatorit.
Hämmastunud poemees tuleb autost välja ja jääb sõnatult vahtima. Blondiin aga sukeldub alligaatori alla, tuleb minuti pärast pinnale ja karjub vihaselt:
„Kuradi kurat! Ka see neetud elukas ei kanna kingi!”
Kohalik jahiklubi läheb Montana mägedesse küttima. Jahimehed tõmbavad liisku, kes kokaks hakkab, ja lepivad kokku, et kui keegi toidu üle nuriseb, hakkab ta ise süüa tegema.
Mõne päeva pärast on selge, et mitte keegi ei riski nurisema hakata. Siis mõtleb end liisuga kokaks tõmmanud Jim välja kurikavala plaani. Õhtul korjab ta natuke põdrasitta ja lisab selle raguule. Õhtusöögil on paljudel näol grimass, aga keegi ei ütle sõnagi. Lõpuks lõhub üks klubi liige vaikuse:
„Eh, see raguu maitseb täpselt nagu põdrasitt – aga kui hästi valmistatud!”
Lihavõtete aegu külastab Eestit Ameerika turismigrupp. Nende soovil viiakse nad ka ühte täiesti tavalisse tallu, et nad saaksid kohaliku maaeluga tutvuda. Vanaldane perenaine võtab grupi vastu ja katab kaugelt tulnud külalistele laua. Tõlgi vahendusel toimub järgmine vestlus:
„Aga kus selle farmi peremees on?”
„Ah et minu Jaan või? Jaan on paargus, värvib seal mune …”
„Õu! Kas Jan on hipi? Kuidas ta seda teeb?”
„Noh, see on lihtne … Ajab potis vee keema, viskab sibulakoored sisse, siis laseb sinna munad ja keedab neid.”
„Õu! Kas Jan on siis veel joogi kah?”
Ärimees otsustab ühes Ameerika väikelinnas kõrtsi avada. Paraku asub samal tänaval ka kirik. Kiriku juhtkonnale väljavaade naabruses kõrtsi näha ei meeldi ning igas jutluses kutsuvad vaimulikud inimesi selle avamise vastu protestima ja palvetavad, et