Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Tara Hyland

      Tänusõnad

      Tahan tänada järgmisi inimesi.

      Oma lugejaid, eriti neid, kes leidsid aega võtta minuga ühendust, andmaks mulle teada, kui väga nad nautisid „Õnne tütreid”.

      Oma suurepäraseid toimetajaid – Ühendkuningriigis Suzanne Baboneaud ja Libby Yevtushenkot ning Ameerika Ühendriikides Sarah Durandi, kes lugesid käsikirja esimest, väga konarlikku mustandit – ja teist, mis oli veel hullem! –, ent nägid selles ometi midagi, mis oli väärt edasiarendamist, ning kelle lakkamatu julgustuse, erakordse kannatlikkuse ja inspiratsiooni pakkuvate soovituste varal sai sellest lõppkokkuvõttes palju parem raamat.

      Imelist kirjastusagenti Darley Andersoni, kellele jään alati tänu võlgu esiteks selle eest, et ta mulle üldse selle võimaluse andis, ja teiseks kõige muu eest, mida ta minu heaks nende kolme aasta jooksul on teinud.

      Samuti kirjastust, müügitiimi, Maddie Bustonit ja Kaisa Thompsonit, nagu ka Caroline Kirkpatrickut, Rosanna Bellinghami ja Sophie Gordonit.

      Oma kirjastaja töökat ja andekat meeskonda, keda ma alles õpin tundma, aga soovin siiski – riskides jätta kedagi nimetamata – mainida mõnda: Simon & Schusteri Ühendkuningriigi filiaalis töötavaid Kerr McRaed, Dawn Burnettit, Emma Harrow’d, Amanda Shippi, Emma Lowthi, Sara Jade-Virtued ja Rumana Haiderit. Samuti veebilehekülje haldajat ja – nagu minagi – Buffy fänni Aly Glynni ning imeliselt andekat Rafaela Romayat, kelle kujundatud raamatuümbristest ilusamaid on raske leida. Austriast ja Ameerika Ühendriikidest tänan Judith Carri, Sarah Cantinit ja Jessica Purcelli.

      Kolleegi kirjanik Milly Johnsonit, kelle kirjatööd on vaimukad ja südamlikud ning kes on nii hea sõber – arvan, et olen talle nüüd mitu kohvi võlgu! Ja Lesley Pearse’i, kelle raamatud on pakkunud mulle lugemisnaudingut ja inspiratsiooni peaaegu kakskümmend aastat ning kes on olnud minusuguse algaja vastu ääretult lahke ja vastutulelik ning mind igati julgustanud.

      Neid paljusid sugulasi ja sõpru, kes on mind toetanud ja julgustanud. Oma isa, üliinnukat lugejat, kes viis mind lapsena alati raamatukokku, ja ema, kes on ise suurepärane jutuvestja. Oma vanimat sõpra Amanda O’Connorit, kes tegi nii suurepärased pulmapildid ja oli ülimalt rõõmus, kui mu raamat lõpuks avaldati. Iirimaal oma onusid isa Rayd ja isa Donaldit, samuti onu ja tädi Damian ja Alysha Hannonit. Inglismaal oma tädi Maureen Goldenit ja täditütar Catherine Roperit. Tiffini tüdrukutekoolist Liga Millersit, Laura Martinit, Lucy Taylorit, Gemma Crane’i, Katie Foxi, Sarah Burrowsit, Lucille Pearsonit, Nicola Granti ja Joe Kapourtat. Bentallsi punti – John Pittsi, John Foleyt, Matt Boyle’i, Richard Jonesi ja Adele Stevensit. Cambridge’ist Pia McGeed, Andrew Besfordi, Reema Faridit, Jason Mossi ja Kristy Cooperit, Sanjay Ojah’d ja Anjla Patelit. Newtonist Raj ja Meena Shanti ning Fred Moore’i. Thamesi-äärse Kingstoni M&S pensionifondi haldureid, kes kutsusid mind rääkima ja võtsid mind sel päeval nii soojalt vastu. Samuti Diana Piggi, Jenny Worsfoldi, Sandra Hendryt ja Shirly Hunti.

      Ning nagu ikka kõige südamlikum tänu mu targale, vaimukale ja saatanlikult nägusale abikaasale Tom Beeversile, kes on lugenud arvutul hulgal selle käsikirja mustandeid ning olnud alati valmis arutama laupäevase lõunaoote ajal süžee sõlmpunkte. Loodan, et tead, kui tähtis sa mulle oled.

      Eellugu

       San Francisco, detsember 1958

      Õde Marie sibas mööda pimedat koridori edasi nii kiiresti, kui tema väikesed töntsakad jalad võtsid. Teistele nunnadele poleks ta seda eales tunnistanud, aga kloostrites oli tal öösiti üksi sageli hirm. Tänane õhtu oli tavalisest hullem. Hiljutine torm oli tekitanud taas elektrikatkestuse ja küünal, mida ta käes hoidis, heitis kivist seintele õõvastavaid siluette, nagu varitseksid kahel pool pimeduses deemonid, oodates, et saaksid talle kallale karata. „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust,”1 pomises ta vaikselt, katsudes end nende sõnadega julgustada. „Haljale aasale paneb ta mind lebama.”

      Marie jätkas psalmi lugemist ja võbistas õlgu, sedapuhku pigem külmast kui hirmust. Sellel aastaajal ei pakkunud talle külma eest kaitset isegi raske villane rüü. Läinud nädalal, just tänupüha eel oli ilm lõpuks muutunud. Külm ere päike loojus nüüd juba varakult ning merelt kerkiv kurikuulus San Francisco udu mattis endasse kõigepealt Kuldvärava silla jämedad jalad, et rulluda siis kalda poole; valge sumu roomas üle linna ja hiilis isegi üles Telegraph Hillile – sinna, kus paiknes heategevate õdede orbudekodu. Lamades ärkvel oma kongis, mille suurus oli kaheksa korda kümme jalga, kujutles õde Marie mõnikord, kuidas udu immitseb sisse lukuaukudest ja uste alt nagu mingi koletis nondest filmidest, mida meeldis vaadata tema nooremale vennale.

      Jäta järele! sõitles ta ennast. Just Marie liiga lennukas kujutlusvõime oli põhjus, miks abtiss oli eelmises kloostris öelnud, et nunnaelu ei pruugi talle sobida. Aga nii katsumusterohke kui prooviaeg – kuus kuud, mille vältel ta pidi otsustama, kas tahab hakata nunnarüüd kandma – ka poleks olnud, ei kavatsenud õde Marie alla anda. Lõpuks oli lepitud kokku, et tal lubatakse jätkata noviitsina õpinguid, mis pidid eelnema tõotuse andmisele, aga ainult tingimusel, et ta ei hakka kuuluma suletud ordusse. Orbudekodusse minek tundus toona olevat parim valik. Mariele meeldisid lapsed ning ta oli alati teadnud, et just emadus on ilmalikus elus see, millest tal on kõige raskem loobuda. Nüüd ei pidanud ta seda tegema. Heategevad õed olid rajanud selle orbudekodu linna kõrgklassi katoliiklike perekondade annetuste toel juba üheksateistkümnendal sajandil. Praegu oli asutuse hoole all üheksakümmend seitse last ja täna öösel pidi neile lisanduma veel üks. Hilja õhtul, kui nunnad olid valmistunud oma kambritesse tõmbuma, oli helistatud ja küsitud, kas neil on ruumi veel ühele lapsele. Kuuldavasti oli too imik, kõigest paar päeva vana. See oli kõik, mida uue kasvandiku kohta öeldi – teatatud polnud isegi lapse sugu ega põhjust, miks ta sinna tuuakse. Asi oli ülimalt huvitav.

      Õde Mariele oli antud ülesanne üles jääda ja oodata koos auväärse emaga, kuni laps kohale jõuab. Aga üks tund möödus teise järel ja teda oli hakanud vaevama tüdimus. Auväärsel emal oli Marie nihelemisest villand saanud ning lõpuks oli ta saatnud neiu valmistama neile mõlemale hilisõhtust einet. Juba ainuüksi alla pimedasse kööki minek oli selles kõhedust tekitavas hoones paras katsumus olnud. Nüüd, tagasiteel oli noviitsi samm aeglasem, sest tal tuli käes hoida kandikut kakaotasside ja paksude leivaviiludega, millele oli määritud võid ja moosi. Tagasiminek võtnuks veel rohkem aega, kui sel hetkel poleks koridori tunginud tuulepuhang, mis kustutas tema käes oleva küünla, nii et ümbrus mattus pimedusse. Marie tõi kuuldavale vaikse hirmukiljatuse ja pillas kandiku käest. Metalli ja puruneva portselani klirin kajas lagedatelt seintelt vastu, kandudes läbi koridoride, ning kõrgeaulise ema kabinetini jäänud sadakond jardi läbis Marie juba joostes.

      Ta tormas uksest sisse, ilma et oleks koputanud.

      „Auväärne ema,” sai ta lõõtsutamisega pooleks suurivaevu üle huulte, „te ei oska arvatagi, mis juhtus…” Pidamata vahet, et hinge tõmmata, hakkas õde Marie sedamaid jutustama oma läbielamisest. Alles siis, kui noor naine oli jõudnud veidi rahuneda, nägi ta, mis vaatepilt tema ees avaneb: auväärne ema põlvitas maas, palvehelmestega nöör pihus – ta oli palvetanud. „Helde taevas!” Marie surus käe rinnale. „Ma häirisin teid! Palun andeks, palun südamest andeks! Õhtueine pärast ka!”

      „Aitab andekspalumisest, mu laps!” Auväärse ema hääl oli vaikne ja rahulik. „Ma ei vaja toitu. Edaspidi kannad ehk lihtsalt hoolt, et sa nii dramaatiliselt sisse ei astu. Mu vana süda ei talu suurt erutust.”

      Abtissi vesitsevatest silmadest võis aimata, et olukord teeb talle natuke nalja: noviits oli kogu ordus tuntud oma isevärki käitumise poolest. Vana nunn toetus lauaservale ja upitas end liigeste ragisedes jalule. Ta krimpsutas valulikult nägu.

      „Kas teiega on kõik korras, ema?” Õde Marie sööstis ligi, et abtissi küünarnukist toetada.

      „Pole midagi.” Nunn tõrjus noorema naise kerge viipega eemale. „Külm teeb mu artriidi hullemaks.” Vana naine laskus aeglaselt ja vaevaliselt puust toolile ning osutas peaga enda vastas oleva istme poole. „Võta istet, laps. Kardan, et meil mõlemal tuleb veel kaua oodata.”

      Nende sõnadega langetas auväärne ema pea ja vajus sügavasse mõtisklusse. Õde Marie avas suu, et midagi öelda, aga pani selle siis jälle kinni, teades, et peab oma jutukust ohjeldama. See oli teine oskus, mida