Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Tara Hyland
jättis hobuse mingil platsil seisma. Oletades, et ema ja tütar peatuvad sealsamas, osutas ta paarile kostimajale, kus pakuti ka hommikusööki. Franny tegi näo, nagu kuulaks teda.
Cara oli sõidu ajal magama jäänud. Nüüd pöördus ema tütre poole.
„Kullake!” Franny silmitses magavat last. Cara hakkas nihelema, pomises midagi ega tahtnud ärgata. „Tõuse nüüd, kallis,” õhutas ema. „Ole hea laps ja tee, mida emme palub.”
Visanud koti munakividega sillutatud tänavale, ronis Franny vankrist maha ja pöördus, et tõsta välja ka tütar. Tüdruku raskus pani ta kergelt nõtkuma. Cara oli küll kõhnake, aga ikkagi juba seitsmeaastane – liiga raske, et Franny oleks jaksanud teda kaua süles kanda.
„Slán leat,” lausus mees gaeli keeles.
Franny vaatas talle pahuralt otsa. „Head aega teilegi,” vastas ta meelega inglise keeles. See oli üks põhjus, miks Connemara talle nii kangesti närvidele käis: siinsed asukad keeldusid rääkimast midagi muud kui seda va iganenud gaeli keelt.
Võtnud tütrel käest kinni, tõstis Franny kohvri uulitsalt. Ta ei tahtnud, et hobusemees näeks, kuhu nad lähevad, ja seadis seepärast sammud ühe kostimaja poole. Niipea kui hobune oli ümber nurga keeranud ja kabjaplagin hakkas kaugenema, pöördus ta ja võttis suuna teisale, külast välja.
Nagu Connemaras ikka, polnud näha ainsatki hingelist. Päeval ringi kõndides võisid teinekord sattuda turvast lõikavatele kohalikele meestele või talunikele, kes karjatasid lehmi või lambaid, aga praegu, külmal talveööl oli paik inimtühi. Polnud kedagi, kellelt oleks saanud teed küsida, sestap oli Franny kartnud ära eksida, aga iseendalegi üllatuseks oli tal hästi meeles, kuidas tädi poole minna. Sinna tuli viis miili ja tema vaimusilma ette kerkisid mälupildikesed lapsepõlveaegsetest pühadest. Seal oli veedetud ka häid aegu; Frannyle meenus näiteks, kuidas vend oli õpetanud teda ujuma. Maggie, arg nagu ikka, polnud julgenud vette tulla, niisiis olid tema ja Patrick korraldanud kahekesi sukeldumisvõistlusi: ärgitanud teineteist, kumb julgeb ronida kõrgemale kaljunukile ning hüpata sealt alla veekeerisesse.
Esialgu jäi Franny ja Cara tee äärde iga natukese maa tagant mõni korralikum maja või osmik, aga mida kaugemale nad linnakesest jõudsid, seda hõredamalt neid oli, kuni lõpuks võis tee ääres näha üksnes võssa kasvanud ja lagunenud hütte, mille asukad olid juba ammu Ameerikasse sõitnud. Nende teed valgustas ainult poolkuu kahvatu kuma ja näha polnud õieti midagi. Franny pidi hoolega ette vaatama, et ei vajuks põlvini vesisesse rabapinnasesse. Kõige silmapaistvam oligi Connemaras pilkupüüdev ja mitmekesine maastik ning kui nende tee viis nüüd mäeharjale ja kulges siis alla metsasesse ja soisesse orgu, eristas Franny isegi pimeduses valgeid villpäid, mis hällisid tuules. Ta mõtiskles endamisi, mida arvab Cara kogu sellest puhtast ja värskest õhust ja avarusest pärast seda, kui on veetnud kogu elu Whitechapeli umbses kitsikuses.
Poolteist tundi hiljem jõudsid nad lõpuks oma reisi sihtpunkti – majakeseni, kus oli elanud Franny tädi. Maja oli kõige järgi otsustades kehvemas seisus, kui Franny mäletas. Krobelistest hallidest kividest hoone juures oli kõige ilusam hoolikalt tehtud õlgkatus. Esiküljel oli sälkudest kirjatud puust uks, mille vanust reetsid muhklikud oksakohad; neli tillukest logisevat akent olid ehk heal juhul kahe mehekämbla laiused, et külm sisse ei pääseks; ühel polnud koguni klaasi – kahtlemata oli tugev tuul selle eest ära puhunud. Alakorrusel põlesid petrooleumilambid, järelikult oli Theresa saanud kätte teise kirja, milles Franny teatas, mis kuupäeval nad loodavad kohale jõuda, ning otsustanud neid oodata. Kas selline vastuvõtt tähendas, et talle on andeks antud? Nüüd kui Franny oli kohal ning pidi iga hetk seisma silmitsi emaga, kelle juurest oli kunagi ära jooksnud, hakkas tema süda ärevusest kloppima. Võtnud end kokku, koputas ta uksele.
Ta kuulis lohinal lähenevaid samme; veidi aega kiruti teisel pool pominal ning siis süttis eeskojas tuli. Hetk hiljem lükati välisuks lahti.
Franny tardus soolasambaks. Möödunud kaheksa aastat ei olnud ema just lahkelt kohelnud. Mehe surm oli mõjunud Theresale rängalt, muutnud tema juuksed täiesti valgeks ja vajutanud ta küüru, nagu lasuks naise õlul saatuse raske koorem. Kuuekümneselt oli Theresa juba vana.
Frannyle kerkisid pisarad silma. „Oi, ema!” Ta kallistas ema kõhna kondist keha, soovides teha tasa kõiki neid aastaid, kui temast puudust oli tundnud.
Aga Theresa, kes polnud harjunud tundeid väljanäitusele panema, hoidis tütart ainult mõne sekundi ja tõmbus siis eemale. „Pole siin vaja minuga komejanti teha ühtigi, laps.” Ema hääl oli vaikne ja kare.
Vastuvõtt polnud just niisugune, nagu Franny oli lootnud, aga ta ei näidanud oma pettumust välja.
„No nii, ema,” ütles Franny, teeseldes reipust, otsekui oleks see mingi õnnelik perekonna kokkutulek. „On aeg tütretütrega tuttavaks saada.” Ta pöördus sinnapoole, kus seisis veidi maad eemal tema kohkunud laps. „Seal ta ennast peidabki. See on Cara.”
Cara astus arglikult ema kõrvale. Vana naine heitis talle ükskõikse pilgu.
„See ta siis ongi.” See oli öeldud mokaotsast, jaheda sedastusena. Naine ei ilmutanud vähimatki huvi ega uudishimu, nagu Cara oli oodanud. Rongis ja laevas olid võhivõõrad inimesed teda hellitanud ja talle maiustusi andnud. Midagi niisugust oli laps lootnud ka oma vanaemalt. Selle asemel astus vana naine lihtsalt sammukese tagasi ja ütles: „Eks tulge siis sisse, mis te seal külma käes seisate. Seda mul veel vaja, et peaksin nädal aega haiget last poputama.”
Hirmunult vaatas Cara üles ema poole, lootes, et nad lahkuvad kohe ja sõidavad tagasi koju. Vanaema ei olnud üldsegi lahke ja sõbralik, vaid vana ja kuri. Oma halli juuksepahmaka, kalkide silmade ja natuke küürus seljaga meenutas ta Carale ühe muinasjuturaamatu nõida. Sellele mõeldes võbistas tüdrukuke tahtmatult õlgu ja võttis emal kõvemini käest kinni. Oleks ta teadnud, et asjalood niisuguseks kujunevad, poleks ta eluilmaski nõustunud kaasa tulema.
Pisut rohkem kui nädal aega tagasi oli ema küsinud, kas laps tahab temaga ette võtta väikese seikluse. Cara oli huviga kuulanud, kuidas ema reisi kirjeldas. Nad lähevad Iirimaale, oli too öelnud, külla vanaemale. Cara, kes oli alati tahtnud sugulastega tuttavaks saada, pidas seda vahvaks mõtteks.
Ainus paha asi oli see, et ta pidi Dannyst mõnda aega eemal viibima, aga selle mure hajutas elevus, mida tekitas eelseisvale retkele mõtlemine. Ja kogu reisi ajal oligi nii palju näha ja kogeda. Eustoni jaam oli olnud rahvarohke, kärarikas ja palav. Londonist alanud pikk rongisõit pakkus nii palju vaateid, helisid ja lõhnu. Cara-sugusele uudishimulikule lapsele oli see olnud taevalik elamus.
Nüüd olid nad kohal ja lapse elevus oli haihtunud. Ehkki ema näol püsis naeratus, tajus Cara, et sisimas pole temagi asjade käiguga rahul.
Niipea kui nad sisse olid astunud, kirtsutas Cara nina. Majas oli ilmeksimatult äratuntav vanainimese ja kasside lõhn. Nagu käsu peale libistaski end Cara jalgadest mööda kõhn must kass. Tüdrukuke kummardus, et teda silitada, aga loom tõmbus kurjalt tagasi. Rohelised silmad välgatasid; selg küürus, sisises kass hoiatavalt: ära puutu!
Kuuldes seda häält, pöördus vanaema ja vaatas pahuralt Cara poole. „Jäta kass rahule, tüdruk. Ta pole siin mängimiseks, vaid selleks, et püüda hiiri.”
Cara oleks tahtnud öelda, et pole kassile midagi teinud, kuid otsustas vaikida.
Ema karmide sõnade peale tõmbas Franny kulmu kortsu. „Kas tahad, et läheksime ära?” nõudis ta. „Ütle ainult, ja me oleme läinud.”
Silmad suured nagu alustassid, vaatas Cara ühelt naiselt teisele ja pani kõike tähele. Ta ei saanud päris hästi aru, millest jutt käib, aga oli selge, et ema ja vanaema ei saa omavahel hästi läbi.
Tundes endal Cara pilku, vaatas Theresa teravalt lapse poole. „Ja mida sina vahid?”
Cara neelatas, ta oli liiga hirmunud, et vastata. Ema võttis tal kaitsvalt ümbert kinni ja tõmbas ta enda ligi. „Jäta ta rahule,” lausus ta väsinult.
„Mhh,” mühatas vana naine valjusti ja läks jalgu järel lohistades toast välja.