ANU. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Lutz Dettmann

ANU. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal - Lutz Dettmann


Скачать книгу
>Hea lugeja!

      Iga rakendus ja seade kuvab epubi veidi erinevalt. Parima tulemuse saamiseks palume üle vaadata oma lugemisvahendi seaded.

      Teie käes on romaan. Niisiis: fantaasia vili.

      Paigad, tegelaskujud ja sündmused, ka siis kui need kannavad tegelikkuses olemasolevaid nimesid ja nimetusi, sündisid kogetu, loetu ja väljamõeldu põhjal. Võimalik sarnasus elavate või meie hulgast lahkunud isikutega on täiesti juhuslik.

      Eeskätt on see autori katse kujutada ajaloolisi ja poliitilisi sündmusi ning toonase ajastu Eestit. Ajaloo hinnang kannab subjektiivset iseloomu.

      Lugeja ei peaks tõe otsinguil raamatus näpuga järge vedama. Seda enam, et kirjeldused ei vasta tegelikele sündmuspaikadele ja on nendega pelgalt sarnased.

      Minu eriline tänu Eestis kuulub Valdur Vahtile, Tiina Kaskile, Täivo Raudsaarele ja Väino Laidile (†), Maltal Bernhard Uhlmannile, Saksamaal Schwerinis Irma Eigile, Braunschweigis Edmund Brandtile ja Rostockis Edzard Gallile.

      Tahaksin tänada Thomas Falki, kes uskus selle raamatu valmimisse.

      Tänan arvukaid inimesi Eestis ja Saksamaal, kelle nimed jäävad siinkohal küll nimetamata, kuid kelle isiklike mälestuste ja näpunäideteta poleks raamat sündinud.

Lutz Dettmann, juuni 2012

      Otto Dettmanni (1904–1988) mälestuseks

      Südame hääl jääb

      mõistusele arusaamatuks.

BLAISE PASCAL

      1

      Ma reetsin Anu!

      Pea hõõgub, kuid külm aknaruut ei jahuta otsaesist. Pea on tulvil palavikulisi mõtteid. Alles see oli, kui pidasin Christoph Scheerenbergi tugevaks, osadusvõimeliseks inimeseks, kes oli mulle väga lähedane, keda usaldasin, kelle ausust ja lähedust nautisin. Kas see oli enesepettus? Kas ta vaid teeskles? Kas meie sõprus oli farss? Tundsin teda vaid mõni kuu, aga selle ajaga sai ta mulle nii lähedaseks. Jutustasin talle endast nii palju, aitasin teda, kui ta haigestus. Ta kasutas mind lihtsalt ära. Minu ees kirjutuslaual on kaks täiskirjutatud lehte, mis lõpevad meeleheitliku enesesüüdistusega. Milliseid saladusi varjas see inimene minu eest? Sõjas oli ta rindearst, hiljem praktiseeris eraarstina, aitas inimesi kolmandas maailmas – nii ta mulle jutustas. Kas nüüd on vaid valed alles jäänud?

      Christoph Scheerenbergilt ei saa ma enam midagi küsida. Ta on surnud, tema eluküünal kustus haiglas kahe nädala eest. Ma ei saanud temaga isegi hüvasti jätta.

      Esmaspäeval helistati mulle. Notari abi teatas, et peaksin tulema testamendi avamise juurde. Olin üllatunud, et Christoph oli mind meeles pidanud. Kui ma veidi hiljaks jäädes kohale jõudsin, leidsin notaribüroo suures tahveldatud seintega ruumis eest vaid notari ja vanahärra õepoja. Noormees, enesekindla keskastmejuhi iseloomulik esindaja, päris raha ja enamiku mööbliesemetest. Kuid kirjutuslaud koos selle sisuga oli mulle määratud. Noormees küll protestis alguses, kuid kui notar talle kinnitas, et laegastes on tallel vaid tähtsusetud mälestustega paberid, jäi õepojal vaid naerda veidrikust vanamehe üle ning kirjutuslaua võti ulatati mulle.

      Eile leidsin postkastist korterivõtme. Sellele lisatud lehekesel teatas õepoeg, et ma ei puudutaks korteri ülejäänud asju ja et kõik muu laseb ta lähipäevil minema viia.

      Kui ma uksetaguse raske eesriide kõrvale lükkasin, paiskus mulle senitundmatu ägedusega näkku vana korteri lõhn. Sellel polnudki nagu selgitust, kuid lõhna oleks võinud lausa käega katsuda. Nägin vaimusilmas korteri elanikku, ehkki tema jalg polnud juba nädalaid nendesse tubadesse astunud. Toas valitsev videvik mähkis seina äärde kuhjatud mööbliesemed hallidesse toonidesse, seetõttu polnud nende hulk hoomatav. Lükkasin verandaust varjavad tumedad külgkardinad kõrvale ja suurde tuppa paistvad päikesekiired hakkasid tolmukübemetest moodustama triipe. Sulgesin hetkeks silmad ja asusin seejärel toas ringi vaatama. Kirjutuslaud seisis endises kohas. Vana kirjutuslauatooli vastas, ovaalsel lauaplaadil, lebas päevinäinud sall, mille Christoph võttis varem vaid magama heites ümbert. Muidugi polnud teda ennast praegu kohal. Muus osas valitses toas eesriide sulgumise meeleolu.

      Tühja raamatukapi uksed oli pärani. Puhvetkapi klaasnõud, arvukad raamatud ja mõned pildid olid tõstetud kastidesse. Nende kaaned aga sulgemata. Jäi mulje, nagu kavatsetaks kolima hakata. Kuid selle majapidamise kolimised olid igaveseks kolitud. Ahju kõrvalt vaatas vastu virn ajalehti. Selle kõrval massiivses tugitoolis istus ta igal hommikul ja luges jahtunud ahjust sooja otsides värskeid lehti. Peaaegu alati, kui tahtsin ahju tule teha, vabandas ta, et on mul ees. Ikka ja jälle kinnitasin siis, et söekorvi jaoks on ruumi piisavalt. Sellest lühikesest dialoogist kujunes neil talvekuudel meie rituaal.

      Heledad laigud seintel osutasid kohtadele, kus olid rippunud pildid. Enam kui pool sajandit toiminud elamine oli algosakesteks lammutatud ja maandus mõne päeva pärast prügimäel või vanakraamikaupmehe juures tulvil mõtteid ja mälestusi ning isiklikke asju.

      Minu pilk langes ajalehevirnale, kõige pealmine leht oli peaaegu kolm nädalat vana. Siis avasin magamistoaukse. Siin oli kõik endine. Christophi voodipoolelt oli tekk kõrvale lükatud, nagu oleks ta äsja üles tõusnud. Kuid selles voodis polnud ta maganud juba kuid. Tee voodini oli talle liiga pikk, tema ise liiga nõrk. Teise voodipoole päevakatted oli päike ära pleegitanud. Pärast seda kui tema naine aastaid tagasi suri, polnud ta neid puudutanud. Suurte raskustega avasin akna, sest mahakoorunud värviga aknaraamid olid viimaste nädalate vihmas tursunud. Hääbuva talvepäeva värske lõhn tungis tuppa, nagu tahaks minema peletada vana mööbli hõngu. Kuid see hõng kuulus siia korterisse nagu mööbel, vanad raamatud ja rauk, kes ei pöördu siia enam kunagi tagasi.

      Kirjutuslaua ust avades libises minu käsi üle selle lainelise vineeri. Olin erutatud, sest teadsin, et mind ootab midagi erilist. Mitte midagi materiaalset, selle oleks ta mulle juba varem andnud, sest Christophile polnud tähtis asju omada. Seda ma teadsin. Kastike, mõned hallid karbid, väikesed raamitud pildid, üks veidi suurem karp. Esmapilgul on need asjad erilised vaid kunagise omaniku silmis. Seejärel avasin kirjutuslaua teise poole. Sama pilt. Tõstsin lauaplaadile esemeid lõpulejõudnud elust. Sel hetkel tundsin taas mulle nii lähedaseks muutunud mehe kaotusvalu. Võtsin istet kirjutuslaua tugitoolis ja tõstsin endale ette esimese karbi. Selles lebas vana linasest riidest kott, mille sisu endale sülle kraamisin. Nähtavale tulid perekonnafotod, pruunikaaneline Reichi kotkakujutisega tööraamat, hallide kaante ja noorusliku pildiga juhiluba. Christophi abikaasa isikutunnistus, Saksa sõduri Teise maailmasõja aegne isiku- ja palgatunnistus. Uurisin seda lähemalt. Christoph oli veermahtis ülemarsti aukraadini välja jõudnud. Ristimistunnistus. Rostocki gümnaasiumi lõputunnistus. Seega dokumendid, nagu paljude sel ajal elanud saksa perekondade kodudes, kõik linasest riidest kotikesse tallele pandud, niisugust nägin ka oma vanaema juures. Tuhandeid selliseid kotikesi haarati kaasa õhukaitse- ja pommivarjendisse, põgenemisteed jalge alla võttes või surma minnes.

      Järgmise tunni vältel sukeldusin sügavale minevikku, sain osa Saksamaa kaheksakümnest aastast. Christoph oli kõike säilitanud piinliku täpsusega. Tundsin ebamugavust, lugedes ridu, millega ta napisõnaliselt kirjeldas armastust oma abikaasa vastu, vaadates läbi kihlumisteateid ja pulmakutseid, siis aga talle adresseeritud kaastundeavaldusi ning postkaarte.

      Varjud muutusid pikemaks, tuba hämardus. Panin laelambi põlema. Mobiil hakkas helisema ja minu abikaasa uuris, millal koju jõuan. Lubasin talle, et varsti, ja sobrasin erutatult edasi. Võtsin ette järgmise karbi. See oli üsna raske. Kui sellelt kaane võtsin, vaatas hallilt kiirköitjalt vastu minu nime kandev ümbrik. Mul hakkasid käed värisema. Et ennast rahustada, tõstsin ümbriku kõrvale. Kiirköitja oli tähelepanuväärselt kogukas. Avasin selle. Kaante vahele olid pressitud kirjutusmasinal trükitud ridadega lehed. Asusin lehitsema. Mulle torkasid silma üksikud sõnad. Eesti kohanimed, eestlaste nimed. Niisiis oli ta toona seal. Veel suutsin oma uudishimu taltsutada. Oli selge, et kõige läbilugemine võtab päevi.

      Ah siis sellepärast määras ta mind oma paberite pärijaks. Ta ei rääkinud mulle oma lugu, vaid jättis selle lugeda. Mapp oli ajahambast puretud. Klambrite rooste oli vanadusest halliks tõmbunud jäigavõitu paberile vajutanud oma pitseri. Näis, et tekst oli trükitud aastate eest. Oli tarvis maha rahuneda. Tõstsin kiirköitja kõrvale ja võtsin karbist foto. Sellelt vaatas vastu nooruslik Christoph: pildilt paistis talle iseloomulik jõuline nina, kõrge laup, ebalev


Скачать книгу