Meie võimalikud elud. Laura Barnett

Meie võimalikud elud - Laura Barnett


Скачать книгу
id, ja ristiisale Bob Williamsonile, kellest tuntakse suurt puudust.

      „Mõnikord ta fantaseeris, et elu lõpus näidatakse talle koduvideot kõikidest teedest, mida ta polnud valinud, ja sellest, kuhu need oleksid viinud.”

Anne Tyler „The Amateur Marriage”

      „Sina ja mina teeme ajalugu. Sellised me oleme.”

Mark Knopfler & Emmylou Harris

      1938

      Niimoodi see algab.

      Üks naine seisab jaamaperroonil, kohver paremas käes, vasakus kollane taskurätik, millega ta tupsutab nägu. Sinakas nahk ta silmade ümber on märg ja söesuits jääb talle kurku kinni.

      Teda ei ole keegi ära saatmas – ta keelas neil tulla, kuigi ema nuttis nii nagu ta isegi praegu – ja ikkagi tõuseb ta kikivarvule, et piiluda üle tunglevate kübarate ja rebasenahkade. Võib-olla Anton, ema pisaraist väsinud, leebus, tõstis ta tema ratastoolis kõrgest trepist alla, pani talle käpikud kätte. Kuid Antonit ei ole, ema ei ole. Ootesaal on võõrastest tulvil.

      Miriam astub rongi, seisatab silmi pilgutades koridori hämaras valguses. Keegi mustade vuntside ja viiulikastiga mees suunab pilgu tema näolt ta kõhu paisuvale kuplile.

      „Kus teie abikaasa on?” küsib ta.

      „Inglismaal.” Mees seirab teda, pea viltu nagu linnul. Siis kallutab ta end ettepoole, võtab naise kohvri vabasse kätte. Naine avab vastuvaidlemiseks suu, kuid mees kõnnib juba edasi.

      „Minu kupees on vaba koht.”

      Nad ajavad kogu pika lääne poole suunduva teekonna juttu. Mees pakub talle niiskest paberkotist heeringat ja hapukurki, ning kuigi Miriam jälestab heeringat, võtab ta need vastu, sest sellest, mil ta viimati sõi, on juba peaaegu terve ööpäev möödas. Ta ei ütlegi valjusti välja, et Inglismaal ei ole mingit abikaasat, kuid mees teab seda niigi. Kui rong rappudes piiril peatub ja piirivalvurid kõigil reisijatel maha minna käsivad, hoiab Jakob teda enda lähedal, kui nad seal värisedes seisavad, sellal kui sulalumi tema lahtisi kingataldu läbi leotab.

      „Teie naine?” küsib piirivalvur Jakobilt, kui ta käe naise dokumentide järele sirutab.

      Jakob noogutab. Kuus kuud hiljem ühel selgel ja säraval päeval magab Margate’is rabi naise ümarikel, rasvapolstriga kaetud käsivartel beebi, kelle Miriam on siia ilma sünnitanud.

*

      Lugu algab ka nii.

      Üks teine naine seisab aias rooside keskel ja hõõrub nimmet. Tal on seljas pikk sinine kunstnikukittel, abikaasa oma. Mees maalib praegu majas, samal ajal kui tema viib teise käe oma kõhu paisuvale kuplile.

      Seal oli mingi liikumine, põtkimine, kuid see läks mööda. Tema jalge ees maas lebab madal korv, pooleldi täis lõikelilli. Ta hingab sügavalt sisse, nautides lõigatud rohu karget õunalõhna – ta oli varem, hommikujaheduses, hekikääridega muru püganud. Ta peab pidevalt tegutsema: tal on hirm paigale jääda, lasta tühjusel nagu linal endast üle voogata. See on nii pehme, nii lohutav. Ta kardab, et jääb selle alla magama, ja beebi koos temaga.

      Vivian kummardub, et korvi võtta. Seda tehes tunneb ta, kuidas midagi rebib ja rebeneb. Ta komistab, karjatab. Lewis ei kuule teda: kui ta töötab, siis tal muusika mängib. Enamasti Chopin, mõnikord ka Wagner, kui ta värvid võtavad tumedama tooni. Naine on pikali maas, korv ta kõrval on kummuli, roosid, punased ja roosad, on mööda sillutist laiali, nende kroonlehed on katki ja pruuniks litsutud ning eritavad lääget lõhna. Valu tuleb jälle ja Vivian ahmib õhku. Siis meenub talle naaber, proua Dawes, ja ta hõikab tema nime.

      Hetke pärast haarab proua Dawes oma jõuliste kätega Vivianil õlgadest ja tõstab ta ukse kõrvale pingile varju. Ta kupatab poepoisi, kes ammuli sui värava juures seisab, tulistvalu arsti järele, samal ajal kui ta ise jookseb trepist üles härra Taylorit otsima – seda naljakat mehikest, kellel on punnkõht ja nösunina ning kes ei näe tema meelest üldse mitte selline välja, nagu üks kunstnik peaks nägema. Aga ta on kõige selle juures armas. Võluv.

      Vivian tunneb vaid valulaineid, voodilinade äkilist jahedust oma nahal, minutite ja tundide venimist ja ulatumist teispoole piire, kuni arst ütleb: „Teie poeg. Siin on teie poeg.” Siis vaatab Vivian alla ja näeb teda, tunneb ta ära, kui too vana mehe kõiketeadvate silmadega talle silma pilgutab.

      ESIMENE OSA

      ESIMENE VÕIMALUS

Auk rattarehvisCambridge, oktoober 1958

      Hiljem mõtleb Eva: Kui seda roostes naela poleks olnud, ei oleks Jim ja mina kunagi kohtunud.

      See mõte lipsab talle pähe täiesti valmis kujul, jõuga, mis ta hingetuks võtab. Ta jääb vaikselt lamama, jälgides valguse libisemist kardinate ümber, mõeldes oma rattarehvi täpsele nurgale mahatallatud rohul, naelale endale, vanale ja kõverale, väikesele koerale, kes nuuskis teeveeres, tegemata väljagi piduri ja rehvi tekitatud helidest. Ta oli kõrvale põiganud, et mitte koerale otsa sõita, ning rehv oli tabanud roostes naela. Kui lihtne – kui palju tõenäolisem – oleks võinud olla see, et ühtki neist asjadest poleks juhtunud?

      Aga see tuleb hiljem, siis kui tema Jimi-eelne elu näib juba helitu, värvidest tühjaks valgunud, justnagu poleks see mingi elu olnudki. Praegu, löögihetkel, on üksnes nõrk rebenemisheli ja õhu vaikne väljavool.

      „Pagan küll,” ütleb Eva. Ta surub pedaalidele, aga esirehv perutab nagu närvis hobune. Ta pidurdab, tuleb sadulast maha, laskub põlvili, et olukorda hinnata. Väike koer passib kahetsevalt kaugemal, haugub otsekui vabanduseks ja vudib siis järele oma peremehele, kes on nüüd juba tükk maad eespool, lahkuv kuju beežis vihmamantlis.

      Seal, sakilise augu kohal, ongi nael, vähemalt kaks tolli pikk. Eva surub rebendi servad kokku ja sealt väljub käheda visinaga õhku. Rehv on peaaegu tühi – ta peab ratta käekõrval tagasi kolledži juurde lükkama, aga juba ta ongi oma vestlusele juhendajaga hiljaks jäänud. Professor Farley võib arvata, et ta ei ole oma esseed „Nelja kvarteti”1 kohta ära teinud, kuigi tegelikult on ta selle pärast kaks pikka ööd üleval olnud – see on praegu tema ranitsas, korralikult ümber kirjutatud, ilma allmärkusteta viis lehekülge pikk. Ta on selle üle üsna uhke, ootas, et saaks selle valjusti ette lugeda, jälgida silmanurgast vana Farleyt, kui see ettepoole kummardub, kulmud tukslemas nagu iga kord siis, kui teda miski tõeliselt huvitab.

      „Scheiße,” ütleb Eva – sellises raskes olukorras näib üksnes saksa keel aitavat.

      „Kas teiega on kõik korras?”

      Eva on ikka veel põlvili, ratas raskelt vastu teda toetumas. Ta uurib naela, arutleb endamisi, kas see, kui ta selle ära võtaks, teeks rohkem kahju kui head. Ta ei vaata üles.

      „Jah, aitäh. Kõigest rehv läks katki.”

      Möödakäija, kes see iganes ka on, vaikib. Eva eeldab, et ta on edasi kõndinud, kuid siis hakkab vari – mehe siluett, kaabuta, kätt jakitaskusse pistes – nihkuma üle rohu tema poole. „Lubage ma aitan. Mul on siin paranduskomplekt.”

      Eva vaatab üles. Päike on vajumas puuridade taha – veel vaid paar nädalat sügissemestrit ja juba jäävad päevad lühemaks – ning valgus paistab mehe tagant, jättes tema näo pimedusse. Tema vari, mis on ühenduses pruunide lääpas kingadega, paistab pika ja kogukana, kuigi mees näib olevat keskmist kasvu. Kahvatupruunid juuksed, mis vajavad lõikamist, Penguini kirjastuse paberköide vabas käes. Eva suudab välja lugeda raamatuseljal olevat pealkirja – „Hea uus ilm”2 – ja talle meenub üsna äkitselt üks pärastlõuna talvisel pühapäeval: ema teeb köögis Vanillekipferl’eid3, muusikatoast voogavad isa viiuli helid, samal ajal kui tema on kaotanud ennast täielikult Huxley kummalisse ja hirmutavasse tulevikukujutlusse.

      Ta asetab jalgratta ettevaatlikult külili ja tõuseb püsti. „See on teist väga lahke, aga ma kardan, et mul ei ole aimugi, kuidas seda kasutada. Minu ratast parandab alati uksehoidja poeg.”

      „Kindla peale.” Mehe hääletoon on kerge, kuid ta kortsutab teises taskus kobades kulmu. „Kahjuks ma vist lubasin liiga vara. Ma ei tea, kus see on. Palun vabandust! Tavaliselt on see mul kaasas.”

      „Isegi


Скачать книгу

<p>1</p>

T. S. Elioti 1942. a avaldatud neljast poeemist koosnev kogumik„Four Quartets”. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

<p>2</p>

Aldous Huxley 1932. a avaldatud ulmeromaan„Brave New World”.

<p>3</p>

Austria vanillisarvekesed.