Bizarre. Andrei Ivanov
ion>
ESIMENE OSA
1
Vaatamata sellele, et ma ema kirju hävitasin, uitlesid need minus edasi. Ta kirjutas, nagu juhtus, kiiruga ja närvilise ähmiga (mulle tundus, et ta kirjutas otse postkontoris, vahetult enne ärasaatmist); tihtilugu kirjutas sisse mingeid värsse, mis õhtuti helendasid mu peas nagu vanikud, roomasid must läbi kolisevate trammidena, komberdasid hulgustena, ulgudes: Tuhmilt nuuksub kerkokell … Taevas tuhkab, öö on hall … Katkendid murdsid raginal sisse, põrkudes kokku otsekui vagonetid: Aeg on jälle muutunud. Sa tead, see muutub. Aeg on alati erisugune. On rahulik Aeg. On sõjakas Aeg. Aeg kive pilduda ja Aeg kive koguda. Selline on Seadus. Seadus on karm ja alati Jõu poolt. Tuleb oodata õiget Aega. Kannatame edasi.
Koos mitmesuguste nõuannetega – pesta … palvetada … mitte kedagi uskuda … mitte millelegi alla kirjutada … – pistis ta alati sisse tsitaate, mida ammutas esoteerikaraamatutest, või omal viisil sõlme keeratud niigi uduseid hiinlaste tarkuseteri, millega võiks seletada mida iganes – universaalseid tõdesid igaks elujuhtumiks.
Kui sa komistasid, ei tähenda see veel, et sa liigud vales suunas; mõningaid asju saab mõista üksnes liikudes Aja jõe voolule vastupidises suunas.
Iga tema uue saadetisega (onu saatis need Nepalino nimele) ärkas minus eelnenud epistlite orkester; need lendasid välja nagu herilased magusa peale ja nõelasid. Ma kuulsin tema häält (ligipugevat, värisevat), see puuris mind nagu ürask, minnes üle trelli viunumiseks – siis muutus hääl vetruvaks ja lõikavaks ning sõnad imesid end sisse nagu puugid, need mürgitasid mind, ma isegi mõtlesin tema intonatsiooniga: Võiks minna poodi ja pudeli tuua, aga võib ka minemata jätta. Nagunii ei muutu mitte midagi. Sa tead, ei muutu midagi. Kõik jääb endiseks. Tuleb lamada ja oodata. Tuleb oodata õiget aega …
Mõnikord jooksid read üle ribide (nagu kepiga üle aialippide) ning süda hakkas pööraselt visklema, nagu oleks suraka saanud; siis meenutasin ma tahtmatult terveid lehekülgi, kuulsin nii selgesti, nagu oleks ema meil akna taga põllu peal seisnud ja hüüdnud rätikuga takti vehkides: Ajal on omad hooajad: elutargad, sametised, kõledad, julmad … Armastuse, Vihkamise, Ükskõiksuse hooajad … Need kestavad pikalt, aga inimene muudkui rahmeldab … Sigin-sagin ei ole Jumalast!
Eriti õhtuti, pohmellises videvikus, kui pole jaksu end liigutada, lamad, hingad poole vinnaga, ootad, kuni uni peale vajub, aga kõik ümberringi sosistab: põõsaste sahin, lehtede suhin, vihm sabistab tasahiljukesi, toru matsutab huuli – ning äkitselt: Elu on võitlus. Üksnes võitluses on mõte.
„Parem, kui sa neid üldse ei loeks,” ütles Hanuman, „põletaksid kohe ilma lugemata ära ja kõik saaksid rahulikult magada. Muidu sa lamad, vähkred, ei lase kellelgi magada.”
Ma nõustusin temaga, vabandasin, ütlesin, et loen neid läbi igaks juhuks; lubasin, et rohkem ei loe.
„Sul on õigus, Hannie,” ütlesin ma kibedust alla neelates, „seal pole midagi lugeda. Seal pole midagi ega saagi olla.”
„Näed siis. Sa nagunii ei tagane tehtud otsusest, Euge1. Mis mõtet on tagasi vaadata? Ei ole mingit mõtet. Sind lüüakse seal kasti. Oled ju ise öelnud: koksavad maha, end of story2! Kellel sellest kergem hakkab?”
„Ma loen lootusega: aga äkki on seal olukord muutunud …? Mine tea …”
„Usu mind, kui seal midagi muutub, saad sa sellest ise teada, see annab kohe tunda. Ma tean, see on selline eriline tunne: sul on järsku ükstapuha. Mõistusega sa seda seletada ei suuda, kuid su keha ei karda enam.”
Ma ohkasin, mõeldes: ei ole mul sellist tunnet, ei ole … kõik on endistviisi mõttetu.
„Kui oleks, mida kõhvida,” haigutas Hannie, „ei kobiseks ma poolt sõnagi. Uni ei taha niigi tulla, ja siis veel sina seal …”
Ma ütlesin, et katsun mitte väherda.
„See on nagunii mõttetu,” lisasin ma. „Vähkre või ära vähkre, kõik on mõttetu!”
„Jah, jah, kõik on mõttetu,” porises Hanuman patju kloppides. „Ma ütlesin seda isale kuueteistaastaselt, kui ta sai järjekordse preemia ja hakkas nagu ikka ketrama, et elu ei ole tühja elatud, on, mille üle uhkust tunda … et cetera, et cetera3. Ma ütlesin talle: „See kõik on mõttetu! Mis on su aurahadest ja preemiatest tolku, kui ainult sina tunned nende üle uhkust? Mis meil sellest? Meile sa ei osta nagunii mitte midagi!”
„Ja mida ta vastas?”
„Mis vahet seal on, mis ta vastas?! „Katsu enne ise midagi oma kätega valmis teha …” või midagi selles vaimus. Mis vahet? Ta on ju mu isa, juhm kui eesel ja etteaimatav nagu traktor. Esmalt sinna, siis tagasi; jälle sinna ja jälle tagasi … Ja niiviisi kogu elu. Ta tellis isegi Pravdat, oskamata vene keelt! Kujutad ette, Euge, ta ei mõistnud vene keelt lugeda, kuid tellis Pravdat! Kuidas siis muidu, ta oli ju sõjaväeteenistuses! Me lakume Nõukogude Liidu perset, tuleb Pravdat tellida! Kust me siis veel tõde teada saame kui mitte sellest lehest4! Ta jätkas selle tellimist isegi siis, kui läks pensionile! Ta ei suutnud lõpetada. Ta häbenes neid lehti ära visata. Ta hoidis lehti oma kabinetis pakkides, kuid siis leidsin ma need kord prügi hulgast. Ma uskusin kogu oma lapsepõlve, et mu isa ei viska neid lehti ära. Ta teeskles nende kogumist. Mina uskusin. Lollakas! Nii palju aastaid! Kui ta poleks neid ära visanud, oleks mitte ainult kabinet, vaid terve maja neid täis olnud. Kuid mina, lollpea, ei mõelnud, sest – see oli ju minu isa! Milleks mõelda oma peaga? Teda tuleb kummardada nagu jumalust! Ja pärast leian ma need prügi hulgast … Ptüi!” Hanuman tõusis püsti, keeras pläru, pani põlema. „Ma võin vabalt öelda, kus ja mida ta praegu teeb. Või millest umbkaudu võib ta meie naabriga vestelda. Nad istuvad tema kabinetis, joovad teed ja meie naaber ütleb: „Sirjee5, aga mida teie arvates see mulla seal Washingtonis teeb?” – „Haa!” muigab minu isa. „Kuidas mida? Ta peseb Clintoni jalgu!””
„Mis mulla?”
„Nawaz Sharif6.”
„Kes?”
Uksele koputati. Ma tõmbusin pingule. Hüppasin alla, astusin akna juurde. Kuid need olid kõigest afgaanid, kes olid hiljuti Avnstrupist7 üle toodud. Vana kasaar, noor Jaha¯n ja doktor Mehrab. Hanuman oli neid sedavõrd ära võlunud, et nad tulid iga tühisema asja pärast meie juurde, ei saanud ilma temata sammugi astutud! Seekord oli midagi tõsist: neil oli midagi juhtunud. Nad tammusid lävel, ei tihanud sisse tulla. Hanuman tiris nad peaaegu et jõuga tuppa. Nämmutasid, nämmutasid … Ühesõnaga, olid koledasti mures Abdullah-taadi seisundi pärast. Noor Jahn oli valmis nutma puhkema.
„Minu vanaisa on suremas,” halas ta, tema huuled vabisesid. Kasaar puhastas kurku, ei suutnud sõnagi välja pigistada. Maigutas suud ja lõi oma pilusilmi maha. Ta oli millestki väga kohmetunud.
Doktor Mehrab selgitas kõik ära. Abdullah-taat oli hirmsas seisukorras.
„Ta ei maga, ei söö, higistab mis kole, pole nädala algusest saadik enam voodistki tõusnud! Ja ei aita siin mingid arstid,” ütles doktor Mehrab. „Ma ei tea, milles asi, kuid arstid ei aita …”
„Milles siis asi?” küsis Hanuman, tunnistades kolme halli ja koledasti hirmunud afgaani.
Mehrab viis pilgu teisale, siis naeratas kavalalt ja sõnas, et asi on väga delikaatne, vanamees on harjunud hašišiga, eluaeg suitsetanud, ei suuda ilma selleta elada, aga see hašiš, mis nad seniajani talle Kopenhaagenist ostsid, kui transiitlaagrites asusid, on otsa saanud ja nüüd nad ei tea siin, selles pärapõrgus, kust seda hankida.
Hanuman sai silmapilk olukorra oma võimusse, manas näole mure- ja kaastundegrimassi, hakkas midagi hindi keeles krääksuma, ajas nepallaseroju toast välja, pani afgaanid istuma, pakkus neile suitsu, kallas teed, tõmbas akna korralikult kinni, lasi ribikardina alla. Ütles, et nüüd mõistab ta kõike väga hästi, tunneb südamest kaasa.
„Või veel, Jyllandis on selle asjaga väga keeruline,” ohkas Hanuman end sügades. „Oh, kui keeruline!”
Afgaanid
Euge – lühend Eugène’ist ehk Jevgenist, ligikaudne hääldus „judž” (tõlkija märkus).
Jutul lõpp – ingl k (siin ja edaspidi autori märkused, kui pole märgitud teisiti).
Ja nii edasi, ja nii edasi – ld k.
Pravda tähendab vene keeles tõde (tõlkija märkus).
Austatud härra – ingl-hindi k.
Pakistani peaminister
Taani väikelinn, kus 1990. aastatel asus põgenike transiitlaager.