Hullu mehe kaitsekõne. Sari Ajavaim. August Strindberg
rjaniku eessõna
Kohtasin mõni päev tagasi käesoleva romaani kangelast ning heitsin talle ette, et ta oli ahvatlenud mind tema abielu lugu avalikuks tegema. Praegu nägi ta kümme aastat noorem välja kui kümme aastat tagasi, ta oli uuesti abiellunud ja teisest abielust sündinud väikese tüdruku isa.1
Minu süüdistuste peale vastas ta:
„No kuulge! Sümpaatia, mis kangelannale tänu sellele raamatule osaks on saanud, on minu enda silmis mulle õigustuseks, ja mõelge vaid, millist tohutut jõudu pidi olema minu armastuses, et see ka sääraseid jäledusi läbi elanult ikkagi veel lugejateni jõudis. Ja mis sest, et üks Akadeemia liige2 söandas minu tunnete sitket tugevust mahategevalt nõrkuseks nimetada, ja minu truudust perekonna – kaasa arvatud laste vastu – allajäämiseks naise jõhkrusele, tujukusele ja ebaaususele. Kas see akadeemik arvaks tõesti, et tühine Casério on üle sellisest väärt mehest nagu Carnot, ainult seeõttu, et esmamainitu teise surnuks pussitas? 3
Muide, selles raamatus, mida te nõustusite kirjutama, moodustab armastus vaid väikese kudeme suurest kangast, mille rikkusi on võimelised tajuma üksnes minu kaasmaalased, kes on jälginud minu kirjanduslikku karjääri, mille trajektoor kulgeb paralleelselt minu armastusloo kibedate valearvestustega, ja nad ei lase end sellest segada. Selle asemel, et võitlusväljalt põgeneda, jäin ma oma postile ja võitlesin, samal ajal kui vaenlane oli kodus voodis! Kas see pole vaprus? Ma lihtsalt küsin.
Ja neli põhjamaa rahvast, tema sõbrad, toetasid seda „vaest kaitsetut naist” võitluses üksildase, raskes majanduslikus seisus haige mehega, keda taheti vaimuhaiglasse sulgeda, sest tema kõrgemal tasemel olev intelligents tõstis mässu naistekummardamise vastu, mis on vabamõtlejate üks viimaseid puuslikke.
Need sõbralikult meelestatud inimesed peidavad oma armetu kättemaksu jumaliku õigluse sildi taha, minu kaitsekõne on nad oma nemesis divina4 nimel täiesti vääradel alustel tagasi lükanud, väites, et just mina olen oma esimese abielu purunemises süüdi. Loetagu siis seda kohta, kus parun vabaneb oma abikaasast, keda ta on petnud, ja loovutab ta mulle. Aga minu käed on puhtad, sest ma tunnistasin parunile üles oma süütu armastuse tema mahajäetud abikaasa vastu. Võiks meenutada kas või seda olulist episoodi, mil võtan kogu süü oma noortele õlgadele, et päästa ohvitseri ametiau ja tema laste tulevikku, ja öelge mulle, kas teie arvates on loogiline mis tahes jumalikule õiglusele tuginedes karistada mind omakasupüüdmatu andumuse eest. Ma olen nõus, see oli nooruslik mõtlematus, aga ma vannun, et enam seda ei juhtu. Ehkki … aga parem kui me sellest asjast rohkem ei räägi … Jumalaga!”
Ta kadus nagu nool, aga temast jäi mulje, et ta ei valetanud.
Ja ma ei kahetse enam, et olin jutustanud loo sedasorti idealistist, kelle sarnaseid siin maailmas ja kirjanduses enam ei kohta. Samas loobun oma varasemast kavatsusest kirjutada „Hullu naise kaitsekõne”, sest hetkel tundub mulle ülearu ebaõiglane lubada süüdlasel oma ohvri vastu tunnistusi anda.
Eessõna
See on kohutav raamat, möönan seda vastu vaidlemata ja kripeldava kahetsustundega. Mis sundis mind seda kirjutama? Õiguspärane vajadus oma laip enne kirstupanekut puhtaks pesta.
Mäletan, et neli aastat tagasi üks mu kirjutav sõber5, inimeste taktitundetuse leppimatu vaenlane, katkestas mind, kui jutuks tuli minu abielu:
„Kuule, see on ju romaaniaines, otsekui loodud minu sule jaoks!”
Samal hetkel võtsin vastu kindla otsuse romaan ise oma kirvega valmis tahuda, ja olen üpris veendunud, et minu sõber kiidab selle heaks.
Sõber, ära pane pahaks, et esmaallikana jätan omandiõiguse endale!
Mulle meenub, kuidas minu lahutatud naise nüüdseks juba siit ilmast lahkunud ema6 mulle kuusteist aastat tagasi ütles, märgates, et ma ei suuda pilku pöörata tema tütrelt, kes tollal oli paruness ega valinud vahendeid, et noorhärradele meeldida:
„Siin on teile ilmselt aines romaani jaoks, või mis?”
„Ja mis oleks selle pealkiri, teie hiilgus?”
„Tuline naine,” vastas ta.
Õnnelik ema, kes sa oskasid õigel ajal lahkuda, sinu soov on nüüd täidetud! Romaan on valmis kirjutatud. Nüüd võin ma surra.
Sissejuhatus
Istusin sulepea käes oma töölaua taga, kui mind tabas välgusähvatusena palavikuhoog. Kuivõrd ma polnud viisteist aastat raskemalt haige olnud, võtsin seda ebasobival ajal aset leidnud juhtumit tõsiselt; mitte et ma oleksin kartnud surra – kaugel sellest, ehkki selles poleks ka midagi meeldivat, kui peaksin kolmekümne kaheksa aastaselt lõpetama oma tormilise loometee ning jätma oma viimase sõna ütlemata ning kõik nooruselubadused ja tulevikuplaanid teostamata. Pärast koos naise ja lastega pooleldi vabatahtlikus maapagenduses veedetud nelja aastat elasin eemaletõmbunult ühes Baieri külakeses7, olin ületöötanud, äsja oli minu üle kohut mõistetud8 ja minu vara konfiskeeritud, mind ennast põlu alla pandud ja prügimäele heidetud, ja kui ma viimaks oma voodile kokku kukkusin, valdas mind soov kätte maksta. Nüüd läks võitluseks. Lamasin üksi oma ärklitoas, võimetuna appi hüüdma – palavik pani kogu mu keha vappuma, haaras mu kõrist, et mind kägistada, surus põlve vastu mu rinda, ja mu kõrvad tulitasid, nii et silmad tahtsid pealuu seest välja tungida. Polnud kahtlustki, et surm oli mu tuppa hiilinud ja mulle kallale sööstnud.
Aga ma ei tahtnud veel surra. Ma osutasin vastupanu ja võitlus läks ägedaks, närvid tõmbusid pingule, veri kobrutas tuiksoontes, aju tõmbles nagu polüüp formaliinilahuses.
Siis äkki, olles veendunud, et sellest surmatantsust ma eluga ei pääse, lasin end lõdvaks ja vajusin selili, jättes end selle kohutava jõu embusse.
Samal hetkel valdas mind mingi seletamatu rahu, jäsemetesse levis mõnus tardumus, leebe vaikus hõljus keha ja hinge kohal, mis polnud paljude töörohkete aastate jooksul nautinud pisimatki tervistavat jõudehetke.
Kindlasti oli see surm! Tasapisi andis elutahe järele, ma olin lakanud tajumast, tundmast, mõtlemast. Teadvus kustus, ning nimetute valude, muremõtete ja arusaamatu ängi kadumisest tekkinud tühiruumi täitis kosutav Olematus.
Ärgates nägin, et mu naine istub mu voodipäitsis ja silmitseb mind murelikult.
„Kuidas sa end tunned, mu vaene sõber?” küsis ta.
„Ma olen haige!” vastasin mina. „Aga nii hea on haige olla!”
„Kuidas sa räägid! Siis peab asi küll tõsine olema!”
„Lõpp läheneb. Vähemasti ma loodan seda.”
„Jumal hoidku selle eest, et sa meid niimoodi puupaljana maha jätaksid!” pahvatas tema. „Mis me siin võõral maal peale hakkaksime, kaugel sõpradest, ilma rahata!”
„Ma jätan teile oma elukindlustuse,” lohutasin mina. „Seda pole palju, aga vähemasti kojusõiduks piisab.”
Selle peale polnud ta tulnud, ja ta jätkas veidi rahulikumal ilmel:
„Aga kullakene, me peame midagi ette võtma, ma lasen arsti kutsuda!”
„Ei! Ma ei taha arstist kuuldagi!”
„Aga miks?”
„Sellepärast et … ma lihtsalt ei taha.” Meie pilgud kohtusid ja olid sama kõnekad kui trobikond tagamõttega lausutud sõnu.
„Ma tahan surra!” tegin jutule lõpu. „Elu on mulle vastik, minevik tundub sasipuntrana, mille lahtiharutamiseks pole mul jõudu. Tulgu siis juba pimedus ja las langeb eesriie!”
Minu ülevoolav tundepuhang jättis ta külmaks.
„Jälle need sinu vanad kahtlustused!” pomises ta.
„Jälle! Peleta need kummitused
Strindberg abiellus mais 1893 noore saksa ajakirjaniku Frida Uhliga, tütar Kerstin sündis aasta hiljem.
Prantsuse Akadeemia liige Victor Cherbuliez avaldas novembris 1893 ajakirjas Revue Deux Mondes artikli Strindbergi ja „Hullu kaitsekõne” saksakeelse tõlke ilmumise kohta.
1894. aastal mõrvas itaalia anarhist Sante Caserio Lyonis Prantsuse presidendi Sadi Carnot.
Kirjanik Gustaf af Geijerstam (1858–1909) olla maininud Strindbergile, et tal on plaanis kirjutada tema abielust.
Siri von Esseni ema Elisabeth Charlotta (1815–1877)
Strindberg elas suvel 1887 Lindau linnakese lähistel ühes Bodeni järve ääres asuvas talus.
Oktoobris 1884 algas Rootsis kohtuprotsess Strindbergi ja tema raamatu „Abielu” vastu – teda süüdistati „jumalateotamises”. Teos keelati ära. Pärast sümboolse trahvisumma tasumist lasti Strindberg novembri keskel vabaks.