Harbini ööliblikad. Andrei Ivanov

      I

      ESIMENE PEATÜKK

      Ternikovski kutsus Borissi teatrisse, pani pehmele toolile istuma, ronis lavale ja pistis lõugama:

      „Vaadake enda ümber! Vaadake ringi! Keda te näete? Mitte kedagi! Saal on tühi. Istmed on tühjad! Mis te arvate, kes võib mind toetada? Kõike teen üksi! Mõistate? Ilma mingisuguse kõrvalise abita, püstitan kindlust ja pean sõda üksipäini – tasu saamata! Mitte mingite aumärkide või Rootsi kroonide eest! Ei! Lihtsalt niisama? Ka mitte! Ma sõdin Venemaa eest! Mõistate? Ilma Venemaata pole me mitte midagi! Tühi koht! Ümmargune null! Ma ütlen teile siit lavalt, et minu toimetuses on nagu armeestaabis kõik suunatud sellele, et päästa suur impeerium, kuni bolševistlikud rotid pole teda lõplikult laiali tassinud! Suurvürst Nikolai Nikolajevitši terviseks, hurraa!”

      Hüppas lavalt maha, lõõtsutas tummaks löödud kunstnikule näkku, ütles:

      „Noh, kuidas siis jääb? Võtate afiši teha? Näidendi pealkiri on „Pea ees sügavikku”. Nagu näete, meie hingevalust, päevakajaline… Eelmine nädal lõpetasin. Aasta otsa kirjutasin! On vaja kiiremas korras afišši. Nädala pärast mängime. Kuu aega tegime proove. Kõik on valmis, ainult afišši pole! Inimesed ootavad. Kõigile on teada antud! Afišši pole. Mõistate? Osa tulust läheb heategevaks otstarbeks. Piletid läksid nii müüki kui ka loosimisele. Tooge afišš ülehomme!”

      „Kuidas? Nii ruttu?”

      „Muidugi, esietendus on 24-ndal. Tajute numbrite riimumist? 24. aprill 1924. Mul on kõik läbi mõeldud. Astroloogiliste arvutuste järgi ei ole paremat päeva võimalik leida. See on sel aastal esietenduseks kõige sobivam päev. Numeratsioon on väga tähtis, noormees. Numbrites kätkeb edu!”

      „Kuidagi ootamatu,” sõnas Boriss vaikse häälega, köhatades rusikasse.

      „Mis, kas teid tuleb kuu aega ette hoiatada? Kas te olete liiga hõivatud? Tellimusi on nii palju? Kas te ei oska öösiti töötada? Olete unustanud, kuidas see käib? Kas te olete kunstnik või ei ole?”

      Boriss noogutas.

      „Milles siis asi, noormees? Teis peaks inspiratsioon pulbitsema! Kas te ei saanud siis praegu inspiratsiooni? Vaatasite mind ja ei saanud? Ma küsin teilt…”

      Boriss noogutas ja küsis:

      „Aga kas dekoratsioonidega pole vaja tööd teha?”

      „Mida?” kortsutas dramaturg kulmu. „Dekoratsioonidega? Mis dekoratsioonidega? Seal pole dekoratsioone! Kas te ei saa aru või? Näidend on tänapäevast, praegusest ajast, sellest, mis hingel pakitseb, emigrantidest!.. Mis kuradi dekoratsioonid? Kõik on nii, nagu on: laud, toolid, uks, aken. Minu toimetuse ruum, mõistate? Olete mu juures käinud?” Kunstnik noogutas. „Mis te siis küsite? Isegi nägite: mul pole mitte midagi. Tavaline ruum. Ei mingeid dekoratsioone. Ei mingeid kostüüme. Me ei etenda midagi. Mängime iseennast. Selline on meie tee.”

      Boriss vabandas, palus – kui võimalik – näidendit lugeda.

      „Igaks juhuks… Et tuleks täpsem…”

      Ternikovski kõhkles.

      „Kas te niisama ei saa siis?”

      „Saan, kuid…”

      „Milles siis asi, noormees? Joonistage afišš niisama, viivitamata. Näidend on sada lehekülge pikk! Kas te loete selle ööga läbi või? Kuulge, joonistage müürilehele Venemaa vapp ja aeroplaan! Suudate?”

      „Suudan, kuid ikkagi oleks parem läbi lugeda…”

      Dramaturg ohkas, ohkis, muljus nägu, kõndis edasitagasi, seljast kinni hoides, palus tulla enda juurde toimetusse.

      „Homme,” ütles ta, „ainult enne viit.”

      Boriss tõmbas ateljees aegsasti otsad kokku, jõudis toimetusse kolmveerand viis. Talle avas ukse laiguti puuderdatud sekretär.

      „Aga teda pole,” ütles sekretär, jätkates tema silma all puuderdamist, „ega tule.”

      „Aga kas mulle näidend jäeti?”

      „Ei,” ütles sekretär, klõpsas puudritoosi kinni, kallas kunstniku pealaest jalatallani põlgusega üle ja lisas ähvardavalt: „Mitte kellelegi ei jäetud mitte midagi!”

      Boriss kõmpis hämmingus koju, mõeldes käigu peal afišši välja: aeroplaan – vapp – kõik see on kuidagi…

      Nägi juhuslikult Ternikovskit. Too seisis keset Jaani tänavat, mantlihõlmad lahti, ja žestikuleeris ägedalt, püüdes peatada voorimeest. Hobune hirnus ja kappas edasi, joostes dramaturgi eest minema justkui naerdes. Tramm veeres. Pidur ragises kriiksudes. Klaasid särasid. Ternikovski vandus ja hüppas trammi peale. Kunstnik tema järel.

      „Pole koopiat, noormees, pole! Keegi ei teinud koopiaid! Kõik tegin ise, kirjutasin käsitsi. Jagasin näitlejatele laiali. Pole teile midagi pakkuda. Nii et joonistage minu sõnade järgi. Aeroplaan – vapp – verev loojang – pimedus. „Pea ees sügavikku”. Lavastanud Ternikovski. Näitlejate nimed: Ternikovski, Ložkin ja nii edasi, nimekirja järgi… Kas ma andsin teile nimekirja?” Kunstnik noogutas. „Siis tehke! Mida teil veel vaja?”

      „Tahaks lugeda… saada aru, millest näidend räägib.”

      „Kuidas millest?! Ma ju räägin teile! Meie asjakorrast! Tänasest päevast! Sellest, mis meil hingel!”

      Nördimuspursked. Süljepritsmed. Hüsteeria. Kogu tramm vahtis teda nagu hullumeelset. Oli tuttavaid nägusid… Boriss tõmbas pea õlgade vahele. Ternikovski etendas jälle kedagi otsekui laval. Kätega vehkimine, ähvardused, hüüdlaused, trampimine. Emigrantliku ajalehe Kesköised Sõnumid toimetaja viieminutiline monoloog.

      „Saite aru?”

      „Mm-jaa…”

      „Tegutsege!” Ja lükkas kunstniku trammist välja.

      Boriss tõttas koju joonistama. Nädala pärast igavles ta teatrisaalis, priipääse taskus. Laval ei olnud tõesti peaaegu midagi: laud, kaks tooli, aknaruut ja karikatuuriga plakat seinal. Nagu oligi arvata, mängis ajalehe Kesköised Sõnumid toimetajat Ternikovski ise, tema sekretäri mängis Ternikovski armuke ja sekretär, ainult et tema nimi oli nüüd Eleonora, ta oli end kohutavalt üles löönud ja teinud pähe mingi jubeda soengu. Esimesed pool tundi ei ilmunud lavale rohkem kedagi (mingi nägu nagu vilksatas, kuid võibolla ainult tundus nii). Ajakirjanik dikteeris sekretärile oma hirmuäratavaid kirjutisi, mida Ternikovski avaldas pseudonüümide all regulaarselt erinevates ajalehtedes. Sekretär tippis kirjutusmasinal, pööritas silmi, ohkas ja niheles. Veel tegi toimetaja kolm telefonikõnet ja võttis vastu kaks (keegi helistas lava taga millegagi, ilmselt väristati kellukest). Telefoni Ternikovski toimetuses polnud – see oli nutikas leid. Ju oli kuskil näinud. Rääkis telefonis samasuguste intonatsioonidega nagu dikteeriks. Iga telefonikõne kestis vähemalt viis minutit. Kõik see oli jube igav. Saadeti telegramme. Õnnitlused. Hõisked. Elagu Suurvürst! Hurraa!

      Vaheajal sosistas Ljova Borissile:

      „Kõik on siin. Täna tulid kõik kohale. Kui palju rahvast! Sa mõtle, kui palju rahvast tuli seda jampsi vaatama!”

      Inimesed jalutasid ringi ja jutlesid poolihääli:

      „Mitu vaatust on?”

      „Neli.”

      „Kui õudne!”

      Teises vaatuses tundis Boriss hullumeelses näitlejas nimega Tšatski jahmatusega ära iseennast.

      Eleonora: Härra Tern, teie juurde tuli kunstnik!

      Tern: Las tuleb sisse!

      Sisse astus Tšatski. Kaabu käes. Kikivarvul. Kriiksatas. Istus tooliservale.

      Tern: Te olete siis kunstnik?

      Kunstnik: Jah, kunstnik.

      Tern: Te siis joonistate ka? Aga mulle öeldi, et te olete piltnik.

      Kunstnik: Jah, piltnik.

      Boriss taipas järsku,