Ei maa ega meri. Anne von Canal

      „Mayday, mayday.”

      „Are you calling mayday? What’s going on?”

      Kahin. Ei mingit vastust.

      „Can you reply?”

      „Yes. Good morning. Kas te saate minust aru?”

      „Jah. Ma saan teist aru.”

      „Hästi. Meil on siin probleem. Tugev kreen. Arvan, et 20 kuni 30 kraadi tüürpoordis. Kas te saate meile appi tulla?”

      „Kas saate anda oma koordinaadid?”

      Ragin.

      „Meil on blackout. Me ei saa neid praegu määrata. Ma ei oska öelda.” Mees räägib kiirelt. Ta hääl kõlab närviliselt.

      „Okei. Selge. Otsime teid ise üles.”

      Möödub viis minutit.

      „Hallo! Kas te tulete meile appi?”

      „Raske on siit teie asukohta määrata. Kas te näete meid?”

      „Jah. Me kuuleme teid. Meil on blackout…” Vaikus. Siis: „Ma teatan nüüd meie koordinaadid…” Kahin.

      „Umbes 58° põhjalaiust. Ja…”

      „Hallo? Kas te kuulete mind?”

      „Jah. Niisiis 59° ja 22 minutit.”

      „Selge. Ja pikkus?”

      Kahin.

      „21° 40ʹ idapikkust. Siin on hullusti. Tõesti hullusti on nüüd,” hüüab mees.

      „Me oleme tulemas.”

      „Jah…”

      „Hallo! Kas te kuulete veel meid? Kas te kuulete meid?”

      Mingit vastust enam ei tule.

      Mõni minut hiljem kaob laev rannavalve radari ekraanilt.

      Ellujäänud räägivad, et õhkkond pardal oli olnud ülemeelik, kuigi paljud reisijad olid jäänud merehaigeks ja oma kajutitesse tõmbunud. Tantsutrupp esines, hoolimata tugevast lainetusest, meelelahutaja laulis keskööni ja karaokebaar oli rahvast täis.

      Head tuju tabas esimene hoop. Laev rappus. Mõne minuti pärast järgnes teine tugev raputus. Keegi ütles: „Nüüd rammisime küll jäämäge.” Ümberringi naerdi.

      Siis korraga käis ruum kummuli.

      Toolid lendasid, külmik läks liikvele, riiulitelt sadasid alla klaasid ja tõukasid baaridaami pikali.

      Vallandus paanika.

      Enam polnud olemas ei lage ega põrandat.

      Autotekist allpool tungis vesi jõuga sisse igast avausest, mille vaid leida suutis. See haaras inimesi une pealt ja põgenemisteelt. Kui mitte mõistus, siis instinkt ajas pääsemist otsijad ülespoole.

      Uksed langesid igaveseks kinni ja pikad koridorid kajutitega muutusid ületamatuteks kuristikuõõnteks. Kõikjal hõiklesid ja nutsid inimesed.

      Lambid vilkusid veel mõne korra ja kustusid siis. Karjumine valjenes. Otsekui oleks kogu lootus veel valguse külge klammerdunud.

      Ööpimeduses, märatsevas tormis, ajas sini-valge laev kell 01.48 nina viimast korda püsti ja uppus siis vähem kui tunni ajaga valju ohke saatel. Koos temaga kadusid kõikide pardale jäänute soovid ja unelmad, igatsused, mured, hirmud ja kavatsused.

      Täiskuu tuli pilvede tagant välja ja valgustas kummituslikku pilti, mis avanes jääkülmas vees hulpivatele merehädalistele. Nad põrnitsesid pimedusse ja imestasid selle iseäraliku, otsekui möirgava vaikuse üle, mis oli järgnenud teraskolossi jäljetule kadumisele.

      Paljud nendest uppusid järgnevate tundide jooksul halastamatus, tuulest piitsutatud meres, paljud külmusid, kuna jõud kadus neist veel enne lootuse kadumist, vaid vähestel õnnestus päästeparvedel püsida. Seal klammerdusid inimesed üksteise külge, kui laine laine järel neist üle pühkis. Mõni meenutab, et surma lähedus paistis mitmeid kordi meelitavam kui jäises külmas vastupidamine.

      Tunnid möödusid. Karjed olid ammugi vaibunud, kui viimased ellujäänud lõpuks helikopteri rootorimüra kuulsid.

      Aga rohkem kui kaheksasaja viiekümnele inimesele ja nende pereliikmetele maal tuli igasugune abi liiga hilja.

      45° 26’ 11˝ N, 12° 23ʹ 35˝ O

      12.08.2005

      Kell 14.00

      Taas olen ma siin. Minu päralt on kuus ruutmeetrit. Igas moodsas vanglas on asukatel rohkem ruumi. Aga see ei oma mingit tähtsust, ma ei vajagi rohkem. Ja ma ei tahagi rohkem. Nii väike on mu maailm. Kuus ruutmeetrit. Pilguga haaratav ruum. Neli beeži seina, tilluke pesunurk, ovaalne aken kaheksakordsest klaasist. Avamatu. Ukse kinni langemisel kõlab tuhm tümps. Meeldivalt lõplik. Justkui ei saaks keegi enam sisse tulla, niipea kui mehaaniline sulgur on ukse kinni lükanud. See heli tekitas minus tõelist kergendust. Lõpuks ometi üksi. Esinejate koosolekuni veel kaks tundi. Selleks ajaks pean kuidagi pea klaariks saama. Võib-olla aitab, kui selle kirja panen. Peab aitama. Ma ei tea, mida ma muidu tegema peaksin.

      Me oleme juba otsad andnud, sõidame aeglase käiguga laguunist välja. Ära Veneetsiast.

      Mulle peaks see ju sobima.

      Kusjuures mulle meeldib see linn, viimase viie aasta jooksul on see ehk isegi omamoodi kodu olnud. Kuid pärast kõike, mis täna hommikul juhtus, on väheusutav, et ma sinna kunagi tagasi pöördun. Rosa purustas kõik. Ja ma lihtsalt ei mõista, miks.

      Ta pidi ju aimama, kuidas ma reageerin. Muidu poleks ta oma teadaandega viimase minutini oodanud – kuni ma seisan, kohver käes, minekuvalmina esikus. Mõtetes juba ammugi laeval. Oma töö juures.

      „Aspetto un bambino, Lorenzo.”1

      Tal pole ju aimugi, mida see tähendab. Ja ta ei tea minust midagi. Lorenzo! See kõik on ju jama.

      Ta tõesti meeldib mulle väga. Kuid ma pole iial lasknud tekkida kõhklusel, et mingi suhe võiks kõne alla tulla. Ei mingit suhet. Temaga mitte, aga ka mitte kellegi teisega. Ja eelkõige mitte last! Sellised olid reeglid. Ma pole ju iial temas lootusi õhutanud. Selleks oli ta mulle liiga lähedane. Selle piirini, mida ma veel suutsin taluda. Mõnikord isegi lähedasem. Mõnikord, kui ta lamas mu kaisus, pea mu rinnal…

      Jah, ma teadsin, et ta tahab endale peret, ja tema teadis, et mina pole selleks õige mees. Kõik need aastad leppis ta sellega, ei käinud mulle peale, ei esitanud küsimusi. Ja mina usaldasin teda. See on ainus, mida saan endale ette heita. Ma ei või temaga last saada. Üleüldse last saada. Ta ju ometi kasutas rasestumisvastaseid…

      Ma ei taha lõplikult tema juurde kolida, Veneetsias paikseks muutuda, hommikuti poes seista ja lilli müüa, Floriani kohvikus õhtuses vahetuses töötada ja vahepeal last sööta. Rosa ei oota ju ometigi, et ma mängiksin siin temaga mingit täiuslikku maailma.

      Mingit täiuslikku maailma pole olemas ja mina ei saa seda tema jaoks leiutada.

      Kõige meelsamini rebiksin endal südame rinnust. Lülitaksin mõtlemise välja. See tunne peab kaduma. Ma vajan tõesti klaari pead. Lõppude lõpuks olen ma siin tööl. Vähemasti seda ei taha ma kaotada.

      Kell 18.30

      Valguskiir: esinejate trupp paistab täiesti normaalne olevat. Mustkunstnikud, tantsijad, lauljad, täisprogramm. Lisaks minule on kaasas veel kaks pianisti – Mike ja Frank. Mõlemad minust tunduvalt nooremad. Kas neljakümnendate keskpaigas ollakse tänapäeval ka klaverimängijate hulgas juba vana kaardivägi? Tõenäoliselt peavad nemad nooremaid kliente teenindama, sellal kui minu hooleks jääb soliidsem publik. Küllap midagi niisugust Johanna meid palgates mõtles. Kui tema vastutab pardal esinejate eest, ega siis suurt