Klaaslinn. Cassandra Clare
olid oksendamiseks sobivas kohas ja kõhus keeras piinarikkalt, aga Claryt heidutas tõsiasi, et ta polnud söönud midagi peale supi ega uskunud, et tema maost on midagi tulemas. Niisiis läks ta astmetest alla, astus väravast välja ja hakkas pimesi edasi minema, mäletamata enam, kustpoolt oli tulnud, ning teadmata, kuidas jõuab Amatise juurde. Aga ega ta hoolinudki sellest. Tal polnud erilist soovi pöörduda tagasi ja jutustada Luke’ile, et nad peavad Alicantest lahkuma või vastasel korral annab Jace nad Klaavile üles.
Ehk oli Jace rääkinud tõtt. Võib-olla oligi Clary tormakas ja mõtlematu. Võib-olla ta tõesti ei mõelnud kunagi sellele, kuidas mõjuvad tema teod inimestele, keda ta armastab. Tema silme ette kerkis fotograafilise täpsusega Simoni ja siis Luke’i nägu…
Clary jäi seisma ja nõjatus vastu laternaposti. Kandiline klaasist latern meenutas toredaid vana tüüpi gaasilampe, mis valgustasid tänavaid Park Slope’is pruunist kivist pereelamute ees. See mõjus omamoodi lohutavalt.
„Clary!” Keegi hüüdis teda – ärev poisihääl. Jace, mõtles Clary ja pöördus hooga.
See polnud Jace. Tema ees, pisut hingeldades, nagu oleks ta Claryle järele jooksnud, seisis Sebastian, tumedajuukseline noormees, keda ta oli näinud Penhallow’de elutoas.
Korraks valdas Claryt ägedalt sama tunne, mis esimesel kohtumisel: kummaline äratundmine, millesse sugenes veel midagi tabamatut. See polnud sümpaatia ega antipaatia, vaid iseäralik tõmme, nagu kisuks miski teda selle tundmatu poisi poole. Võib-olla tulenes see noormehe välimusest. Ta oli ilus, sama ilus kui Jace, aga kui Jace oli üleni kuldne, siis Sebastian oli otsekui hämarus ja varjud. Nüüd kui Clary sai teda lähemalt silmitseda, nägi tüdruk, et täpselt muinasjutuprintsi moodi, nagu ta varem oli arvanud, Sebastian siiski ei ole. Isegi naha, juuste ja silmade värv oli erinev. Ühised olid ehk ainult näo kuju, hoiak, tume salapära, mis peitus tema silmades…
„Kas kõik on hästi?” küsis noormees. Tema hääl oli leebe. „Sa tormasid majast välja nagu…” Sebastian ei lõpetanud lauset, vaid silmitses teda uurivalt. Clary klammerdus ikka veel laternaposti külge, nagu kardaks, et ei seisa muidu püsti.
„Ma läksin Jace’iga tülli,” vastas Clary tehtult ükskõikse häälega. „Tead küll, kuidas need asjad käivad.”
„Õigupoolest ei tea.” Poisi hääl kõlas peaaegu kahetsevalt. „Mul ei ole õdesid ega vendi.”
„Veab sul,” vastas Clary, hääles kibedus, mis ehmatas teda ennastki.
„Sa ei mõtle seda tõsiselt.” Sebastian astus Claryle lähemale ja kohe süttis tänavalatern, kallates mõlemad üle kahvatu nõiavalgusega. Sebastian vaatas üles ja naeratas. „See on märk.”
„Mis märk?”
„Et peaksid laskma mul ennast koju saata.”
„Aga mul pole aimugi, kus see asub,” jõudis Claryni tõdemus. „Ma hiilisin majast välja, et tulla siia, ega mäleta enam, missugust teed mööda tulin.”
„Noh aga kelle juures sa peatud?”
Clary lõi kõhklema ega vastanud.
„Ma ei räägi kellelegi,” lubas noormees. „Vannun ingli nimel.”
Clary jäi talle otsa vaatama: ühe varjuküti suust oli see väga pühalik tõotus. „Olgu,” ütles ta, enne kui oleks jõudnud ümber mõelda. „Ma peatun Amatis Herondale’i juures.”
„Suurepärane. Ma tean täpselt, kus ta elab.” Noormees pakkus talle käsivart. „Kas hakkame minema?”
Clary naeratas vaevatult. „Kas sa ei arva, et oled natuke pealetükkiv?”
Sebastian kehitas õlgu. „Mul on niisugune fetiš: tunnen tungi aidata daame, kes on hädas.”
„See kõlab seksistlikult.”
„Sa eksid. Aitan hea meelega ka hätta sattunud härrasmehi. Minu fetišism ei tee sugupooltel vahet,” vastas noormees ja ulatas elegantse viipega uuesti käsivarre.
Sedapuhku võttis Clary selle vastu.
Alec pani väikese pööningukambri ukse enda taga kinni ja pöördus Jace’i poole. Enamasti olid tema silmad häirimatult helesinised nagu Lyni järv, aga sõltuvalt poisi meeleolust kippus nende värv muutuma. Praegu olid need nagu äikesetormiaegne East River ning sünge oli ka tema ilme. „Istu,” ütles ta ja osutas viilakna all olevale madalale toolile. „Ma toon sidemed.”
Jace istus. Tuba, mida ta Penhallow’de maja pööningukorrusel Aleciga jagas, oli väike. Kahel pool oli seina ääres kitsuke voodi, riided rippusid seintele kinnitatud varnade otsas. Ühestainsast aknast immitses nõrka valgust – väljas oli hakanud pimenema ja taevas oli klaasi taga indigosinine.
Jace jälgis pilguga, kuidas Alec tiris oma voodi alt välja õlakoti, rapsas luku lahti ja tuustis selles lärmakalt ringi, enne kui end jalule ajas, käes mingi kastike. Jace tundis selles ära karbi, milles nad hoidsid juhtudeks, kui ruune ei saanud kasutada, meditsiinitarbeid – desinfitseerimisvahendeid, sidemeid, kääre ja marlit.
„Kas sa tervendamisruuni ei kasutagi?” küsis Jace pigem uudishimust kui tarvidusest.
„Ei. Sa võid…” Alec ei lõpetanud lauset, vaid viskas karbi hääletult kirudes voodile. Siis läks ta seina ääres oleva väikese valamu juurde ja hakkas pesema käsi niisuguse jõuga, et vesi peenikese joana kõrgele paiskus. Jace vaatas teda ikka veel ebamäärase uudishimuga. Tema käsi oli hakanud tuimalt ja tuliselt tuikama.
Alec tõi karbi, tõmbas tooli Jace’i oma juurde ja potsatas istuma. „Anna käsi siia.”
Jace sirutas käe välja. Tal tuli endalgi tunnistada, et see näeb üsna sant välja. Kõik neli nukki olid ära äestatud, lahtiste haavade sakilised servad irvakil. Sõrmi kattis kuivanud veri nagu narmendav punakaspruun kinnas.
Alec tõmbas näo viltu. „Idioot oled.”
„Aitäh,” vastas Jace. Ta vaatas kannatlikult, kuidas Alec tema käe kohale kummardudes pintsettidega ettevaatlikult üht sissejäänud klaasikildu välja sikutab. „Niisiis: miks mitte?”
„Mis asja?”
„Miks ei kasuta sa tervendamisruuni? See pole ju deemonihaav.”
„Sellepärast et,” Alec tõi lagedale sinise antiseptikupudeli, „minu meelest tuleb sulle kasuks natuke valu kannatada. Parane õige nagu maapealsed – aeglaselt ja vaevaliselt. Võib-olla õpid sellest midagi.” Ta läigatas Jace’i haavadele kipitamapanevat vedelikku. „Ehkki ma selles ausalt öeldes kahtlen.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.