Suvemaja. Marcia Willett

Suvemaja - Marcia Willett


Скачать книгу
n>Rufusele

      ESIMENE OSA

      Esimene peatükk

      Fotod olid roosipuust karbi põhjas ümbrikus. Matt lappas need kiiresti läbi ja nägi üllatusega, et need olid kõik temast – fotojäädvustused läbi kolmekümne aasta –, ja pani siis paki karpi tagasi. Tugev nelinurkne ilusa kullast inkrustatsiooniga karp ei sisaldanud ainult ema väikesi aardeid, vaid kogu perekonnaajaloo taaka. Karp oli kuulunud Matti isapoolsele vanaemale ja oli seega ühenduslüliks isaga, keda ta vaevu mäletas. Matt hoidis mälestusi sellest salapärasest mehest kiivalt ning täiendas ja täpsustas neid tillukeste infokildudega sõprade ja pereliikmete vestlustest.

      „Sina teda muidugi ei mäleta,” ütles ta ikka oma nooremale õele Imogenile. „Sina olid alles titt, kui isa suri.”

      Imogen sellest ei hoolinud, teda oli õnnistatud õnneliku ja enesekindla loomuga, nii et Mattil oli peaaegu võimatu ennast tähtsamana tunda. Imogen raputas lihtsalt rõõmsalt pead, olles täiesti rahul sellega, et Matt on ainus, kes teab. Imogen ei hoolinud ka karbist. Väikesed aarded, mida Matt tohtis – ema järelevalve all – asetada selle meeldivalt lõhnavasse sisemusse, olid liiga õrnad tüdruku tillukeste kohmakate sõrmede jaoks: täiuslik teokarp, habras tulipunane leht, särav veatu kastanimuna.

      „Kas paneme need karpi, emme?” hüüdis Matt, jooksis nende kingitustega ema juurde ja jälgis siis, kuidas viidi läbi väike tseremoonia: karp võeti riiulist, otsiti välja võti ja pisteti kuldsesse lukku, avati kaas. Matt kummardus innukalt karpi vaatama, et näha seal tuttavaid asju. Kui Matti käed olid puhtad, lubati tal lahti voltida vanaema väike siidtaskurätt, mida hoiti pehmes tikitud ja lavendli järele lõhnavas seemisnahast ümbrises, võtta välja kiri, mille isa oli saatnud Mattile kaugest Afganistanist, ja vaadata fotot, mis oli saabunud koos kirjaga. Kui ema oli kirja talle ette lugenud, tundis Matt ennast uhke ja tugevana – isa käskis tal hea poiss olla ning ema ja väikese õe eest hoolitseda, ning siis vaatasid nad fotot: isa naeratas neile, seistes kusagil kuivas, tolmuses ja viljatus kohas. Suurim nauding oli mängida puust nikerdatud ja värvitud kassiga, mis käis nagu matrjoška kaheks pooleks lahti ja mille sees oli teine, väiksem kass, ja selle sees järgmine kass kuni viimase vaimustava üllatuse, tillukese hiireni. Kõigil kassidel oli paheliselt ulakas ilme ja isegi hiir näis oma saatusega rahul olevat, tema maalitud vurrud keerdusid reipalt ja ta tegi silma.

      Kui Matt vanemaks sai, hakkas lummus kaduma, kuni ta unustas karbi täiesti, see oli lihtsalt üks tuttav ese, mis kolis koos nendega väikesest majast Finchleys suurde esimese korruse korterisse Blackheathis ja lõpuks ema tuppa hooldekodus.

      Nüüd oli karp koos sisuga Matti oma, fotod olid ilmselt kokku korjatud ja karpi pandud alles hiljuti. Matt ohkas ning lükkas karbi ja fotod eemale. Kummaline, et Imogenist polnud ühtegi pilti, see teeks õele ilmselt valu, aga tal pole tarvis seda teada. Ema polnud juba väga kaua neile kuigi lähedane olnud – alguses oli põhjuseks järkjärguline langemine depressiooni ja alkoholismi, seejärel maksahaigus –, nii et tegelikult ei pruukinudki Imogen end puudutatuna tunda. Nad mõlemad olid liigagi harjunud ema muutlike meeleolude ja ebaloogilise käitumisega ega omistanud tema tegudele suuremat emotsionaalset tähendust. Aga sellegipoolest ei räägi ta Imogenile.

      Matt võttis paki uuesti karbist välja ja lappas fotosid. Nendes oli midagi kummalist, kuid ta ei suutnud päriselt mõista, mis see on, ning ta oli liiga rahutu ja muude mõtete kütkeis, et pilte lähemalt uurida. Tulevane raamat, veel kirjutamata ja kujunemata, vaevas teda. Iga algul paljutõotav idee tundus varsti lihtsakoeline, iga võimalik süžee kulunud. Ja Im’i telefonikõne oli ta rahutuks muutnud.

      „Meil on nii tore!” oli Im öelnud. „Ma ei suuda kohe uskuda, et viimaks ometi elame siin Exmooris, mis sest, et puhkuseks üüritavas majas ja me ei tea ikka veel, kuhu me lihavõtete ajal kolida võiksime! Jules on pisut mures, aga Lottiest ja Milost ainult mõne miili kaugusel elada on tõeline paradiis. Sa võiksid ka mõneks päevaks siia tulla! Neil oleks väga hea meel sind näha ja meil samuti.”

      Matt tõusis, kõndis akna juurde ja põrnitses alla süngesse hilistalvisesse pärastlõunasse. Linnatänav oli uduvihmast märg, katused ja pargitud autod läikisid külmast niiskusest. Vaimusilmas nägi Matt liivakivist maja, mis seisis Hurlstone Pointi kaljuneeme kõrge lageda eendi all ja vaatas üle Bossingtoni küla Dunkery mäe ning lääne poole, kus teisel pool Porlocki orgu oli meri, ja tundis lapselikku igatsust nende kõigiga koos olla.

      „Mida me küll oleksime ilma Milo ja Lottieta peale hakanud?” oli Im kord temalt küsinud.

      „Veider paar,” oli Matt kergel toonil vastanud, tahtmata tunnistada, kui tähtsad need kaks inimest talle olid.

      „Nemad ongi tegelikult meie perekond, eks ju,” oli Im jätkanud. „Nad päästsid meie elu ja tänu neile oleme normaalsed inimesed.”

      Matt heitis pilgu käekellale – kümne pärast pool neli. Kui nüüd kiiresti teha, siis jõuaks õhtusöögiajaks kohale: Mäemaja kitsas köögis küürutaks Milo – pikk, kõhn, elegantne – poti kohal, milles Aga pliidil podiseb maitsev supp või mingi eksootiline kaste. Ta hõikaks midagi läbi võlvkäigu hommikusöögituppa Lottiele, kes istuks pika kitsa laua taga, mis on täis kuhjatud raamatuid ja ajalehti, ning loeks Milole valjusti ette mingit artiklit või kirja. Milo hõikaks vastu ja mõlemad lagistaksid naerda.

      Matt tundis taas igatsust selle perekondliku stseeni järele. Ta võttis mobiili ja keris nimesid, kuni jõudis Lottieni. Poole tunni pärast oli Matt juba teel.

      Lottie leidis Milo kätte verandalt, kus too istus vanas bambustoolis soojas veebruaripäikese laigus. Mehe terav kotkaprofiil oli keskendumisest pingul, kui ta kulmu kortsutades ajalehte luges, tema pikad kõhnad jalad olid välja sirutatud ja pahkluude kohalt risti, näha oli ribake punaseid sokke. Milo põlvede all oli keras kuldpruun spanjel.

      „Matt tuleb siia,” ütles Lottie. „Eks ole tore? Ta jõuab õhtusöögi ajaks kohale.”

      Milo pani ajalehe käest. „No see on tõega hea uudis. Kuidas tal läheb?”

      Lottie tegi grimassi ja kirtsutas nina. „Ei oska täpselt öeldagi. Ta oli natuke ebamäärane. Uue raamatu järele ma muidugi pärida ei söandanud.”

      Milo vangutas pead. „Vaene vanapoiss! See varane edu läheb talle kalliks maksma. Kui su esimesest raamatust saab rahvusvaheline bestseller ja sellest tehakse Hollywoodi film, siis on raske samamoodi jätkata. Kõik muudkui istuvad ja ootavad, et järgmine raamat oleks täielik katastroof.”

      „Matt ütleb, et tal on selle ees nii kohutav hirm, et ühtegi mõtet ei tule pähe. Ta arvab, et see oli lihtsalt juhuslik vedamine ja et ta ei kirjuta enam kunagi midagi. Aga vähemalt on ta majanduslikult kindlustatud ja ma olen kindel, et küll ta aja jooksul jälle kirjutama hakkab. Ma teen parajasti teed. Kas toon sulle siia? Ja kes see siis on?”

      Lottie astus akna juurde, tõstis käe silme ette, et längus päikesekiired silma ei paistaks, ja uuris pikka sissesõiduteed, mis tarastamata põldude vahel külast ülespoole keerles. Auto aeglustas käiku, lastes lammastel üle tee lonkida, sõitis siis edasi, paar korda üle kraavide viivate sildade põntsudes, ning kadus maja nurga taha.

      „Venetia tuli,” ütles Lottie saatusele alistunult. „Ma lähen võtan ta vastu.”

      Milo ei ilmutanud oma südamedaami saabumise üle kuigi suurt heameelt. „Vaata, et ta kooki ei näe,” hoiatas ta. „Sa ju tunned teda. Ta ei jäta purugi järele. Ma pole kunagi varem näinud naist, kes võib niimoodi süsivesikuid sisse ajada nagu Venetia.”

      „Ja jääb ise ikka peenikeseks nagu piitsavars,” märkis Lottie kadedalt. „Lausa vastik.”

      Lottie läks läbi tubaderägastiku halli, et väikese tagaveranda kaudu sisse tulev Venetia vastu võtta. Elegantne ja kuivetu nagu vana hurt, kummardus Venetia Lottiet embama, puudutades seejuures oma täiuslikult meigitud põsega kergelt Lottie ilustamata palet.

      „Lumikellukesed on lihtsalt suurepärased, Lottie,” ütles ta. „Mitte ainult siin Mäemaja juures, vaid igal pool. Ja nartsissid hakkavad just õitsema. See teeb nii lootusrikkaks, eks ole?!”

      Lottie naeratas. „Kevad tuleb,” nõustus ta. „Me pidime just hakkama teed jooma. „Kas tahad ka? Milo on verandal. Ma toon tee sinna.”

      „Kullake, see oleks sinust väga armas! Ega kooki vist ei ole? Või šokolaadiküpsiseid? Ma olen lausa nälga suremas. Ei tea, miks


Скачать книгу