Kodutud koerad ja üksikud hinged. Lucy Dillon
vad kõikjal ränka vaeva, et anda kodutuile ja üksildastele koertele uus võimalus
1
Veebruari alguses oli Rachel Fieldingil üsna hea töökoht internetifirmade suhtekorraldajana, kavaler, kes tõi talle korrapäraselt lilli ja käis temast paremini riides, koristaja ning oma vanusest – ta oli kolmkümmend üheksa – kolm aastat noorem väljanägemine.
Teiseks nädalaks oli ta ometi ainsa lihtsa liigutusega ilma jäänud elu armastusest, Chiswicki korterist ja tööst. Selsamal hommikul leidis Rachel ka esimese halli salgu, mis tema paksudest tumedatest juustest miilikaugusele ära paistis, ja sai oma õelt Amelialt kirja, milles teda süüdistati õetütre viienda sünnipäeva äraunustamises: „see, et sul endal lapsi pole, ei tähenda, et sa võiksid nii pagana isekas olla”.
Vallandamine, hülgamine ja hallid juuksed olid ka igaüks omaette üpris masendavad. Kuid kõik kolm koos oli rängem karistus, kui suudab taluda isegi selline inimene, kes on osav halbu uudiseid heaks pöörama. Rachel tahtis – ihkas – lebada näoli Bailey jäätise loigus ja kuulata Joy Divisionit1, kuid selle asemel istus ta Longhamptonis – alevis, kus Waitrose’i2 tulek ikka veel jutuainet pakkus – advokaadikontori plasttoolil ja kuulas pärandimaksuloengut keskealise mehe suust, kes kõnetas teda visalt kui „preili Fieldingit” ja ütles enda kohta „mina ise”.
Rachel oli äsja pärinud maatüki, mida Gerald Flintil oli „rõõm nimetada väärt valduseks”, kuid tegelikult suutis ta praegu keskenduda vaid tõsiasjale, et nagu tema hiljuti lahkunud tädi Doti, nii ootab tedagi ees hääbuv eluõhtu, mida täidavad vaid koerakarvad ja valmistoidud ühele. Iga kord, kui ta üritas keskenduda oma uuele testamenditäitja ning Doti pereelamust, koertekodust, koertest, koertest ja veel kord koertest koosneva vara peaaegu et ainupärija rollile, ilmusid Oliveri ulakad tumedad silmad tema vaimusilma ette otsekui masohhisti ekraanisäästjad – mehe ilme hetkel, kui Rachel talle kviitungeid näitas: vapustus, seejärel hirm, siis põgus välgatus millestki, mis, nagu naine nüüd jubedustundega taipas, oli enesega rahulolu. „Kas te ikka kuulate, preili Fielding?”
Rachel võpatas ja lülitas taas tähelepanu kokkusaamisele. Võta end kokku, ütles ta endale. Oliver on läinud. Sina oled siin. See on tähtis asi.
„Ma kuulan teid, härra Flint,” vastas ta pastakaga märkmikku toksides. „Noh, tegelikult mitte. Kas te ei võiks lihtsalt ülevaadet anda, mida mina kui testamenditäitja õieti tegema pean?” Gerald istus kirjutuslaua taga nelja kohtlase ilmega lapselast kujutava suure foto all. Mehe paremal käel istus kahekümnendates aastates blondiin, ilmselt Doti koertekodu juhataja. Neiu kõrval oli õnnetu olemisega musta-valgekirju borderkolli. Rachel ei suutnud meenutada, miks koer siin on. Kuid Dot oli ju oma koerakiiksuga („kiiks” oli Racheli ema napp diagnoos; võrreldes Vali enda kirega toidukraami hügieenilise säilitamise vastu polnudki see Racheli meelest nii imelik) suguseltsis lausa legendaarne. Oli täiesti võimalik, et koer on samuti testamenditäitja. Gerald pidas Racheli Oliverist tingitud hajameelsust kaotusvaluks.
„Seda on meeldejätmiseks paljuvõitu, kuid meie ajame enamiku asju teie eest korda. Kas võtan lühidalt kokku?” Rachel asutas lehte keerama. Märkmik vajus lahti sealt, kus oli eelmisel päeval koostatud karm nimekiri tegemist vajavatest töödest – paki asjad, helista hoiufirmasse, vaheta lukud, telli puhkusereis –, ja Rachel keeras rutakalt ette puhta lehe. Sellal kui Gerald rääkis, kribis Rachel märkmeid teha. Enne kui ta pärib Doti maja, koerte pansionaadi ja selle juurde kuuluva varjupaiga, peab ta testamendi kinnitamiseks laskma vara ära hinnata, seejärel saadavad juristid teele mitmesugused blanketid, maksuamet arvestab välja pärandimaksu, ja enne kui osa sellest on tasutud, ei saa miski Racheli omaks, ta-ta-taa, kuid isegi sel ajal, kui pastakas kohusetundlikult üle lehekülje lendas, näris Racheli südant kohutav kahetsus.
Kümme aastat elust – lihtsalt raisatud. Elu parim, küpseim kümnend. Ta ei puuduta iial enam Oliveri tumedaid juukseid; need olid laubalt tagasi kammitud soengusse, mis oleks pidanud tobedana mõjuma, kuid millegipärast ei mõjunud. Oliveri lõhn pärast tööd, tema valgest särgist hoovav läpane meesterahvalõhn, kui ta kullaka voodriga pintsaku naise tooli seljatoele viskas …
„… ja muidugi Gem?” lisas blondiin Racheli mõtteahelat lõhkudes. Ta oli austraallanna, sestap kõlas lause pigem küsimuse kui nendingu moodi. Lai päikeseline naeratus, mille neiu Rachelile suunas, viitas, et tema meelest on see pärandi parim osa.
Rachel vaatas vidukil silmi blondiini T-särgil rippuvat kuldketti. Megan.
„Vabandust, ma ei mäleta, et testamendis oleks koerast juttu olnud,” ütles Rachel pilku kinnituse saamiseks Geraldile heites. „Kas teda mainiti? Vabandust, möödunud nädal oli mulle üsna jube …”
„Dot käskis mul teile Gemist rääkida siis, kui siia jõuate.” Megan osutas koerale, kes oli kokkusaamise algusest peale tema jalge ees istunud, kuulekas, ent kuidagi morn, saba kurvalt sorgus ja kõrvad lontis.
Ta näib kurvem kui mina, mõtles Rachel süüdlaslikult.
„Gem on seitsmeaastane ja borderkolli. Dot tahtis, et te ta endale võtaksite. Ta lausa rõhutas seda, eks ole, Gem? Sina pead saama erilise uue kodu.” Ta silitas kiindunult koera udejaid musti kõrvu ja loom surus end tema vastu.
„Aga mina pole koerainimene,” vaidles Rachel, ning kui ta need sõnad lausus, tõstis koer pea ja Rachelit kohutas kummituslike jääsiniste silmade pilk, mis näis tema nägu uurivat, nagu üritaks loom teda ära tunda. Kas koertel peavadki sellised silmad olema, mõtles ta. Tundus, nagu vaataks loom tema kolba sisemusse ja näeks naist, kelle hoolde ei saa usaldada isegi toataimi.
„Dot poleks teile Gemi jätnud, kui poleks arvanud, et olete talle õige inimene. Ta oli osav inimesi õigete koertega kokku viima,” selgitas Megan surmtõsiselt. „Ta taipas, niipea kui inimene tema tuppa astus. Ta ei lasknud ühelgi oma varjupaiga koeral vale inimesega ära minna, isegi mitte siis, kui nood palusid ja anusid.” Rachel heitis pilgu advokaadile, oodates selle otsekui mõnest Disney filmist pärit hulluse peale kerget peavangutust, kuid Gerald vaid muheles leplikult. „Igatahes mulle sokutas ta kaks väikest nunnut. Me kutsusime teda koerasobitajaks.” Jumal hoidku, mõtles Rachel. Küllap ma näen und.
„Kas see on pärilik?” küsis Megan. „Koeralausumine?”
„Minu teada mitte,” kostis Rachel viisakalt, kuid muutis siis meelt.
„Tegelikult mitte. Ei, kindlasti mitte. Meil ei lubatud lapsena isegi kuldkalu pidada. Mina ei tea, kust Doti koerakiiks pärit oli.” Kuid Dot polnud ka mitmes muus mõttes tüüpiline Mossop. Ta polnud kahekümne nelja aastaselt abielus, tal polnud lapsi ja ta keeldus kellavärgi täpsusega Racheli ema Valerie keeksi-ja-herese-õhtutele ilmumast. Ehkki neil ei käinud ka Rachel. Oli hea, et Val tegi Dotist Racheli ristiema, enne kui tädi keskeas mõistatuslikul põhjusel Longhamptonisse kolis; õigupoolest hakkas Rachelile tunduma, et Vali arvates andis Dot vanatüdruku staatuse tema tütrele edasi otsekui mingi päriliku haiguse. „Andke andeks, et ma nii ütlen, kuid teie ja Dorothy olete väga sarnased,” sõnas Gerald toonil, millest oli selge, et tema arust oli see kompliment. „See tähendab välimuselt. Midagi …” Rachel teadis, mida mees tahab öelda; seda ütlesid kõik. Et nad mõlemad näevad välja nagu kahekümnenda sajandi alguse aiandushuvilistest veidrikest naisõiguslased. Või prerafaeliitlikud kättemaksuinglid, pika nina ja tumedate ümmarguste silmadega, mis ei sarnanenud sugugi Vali ja tema teise tütre Amelia Inglise roosi kahvatusega. Rachel oli aastaid ihanud olla kena nagu Amelia; ainult Oliver oli teda veennud, et ta näeb kaheksakümnendate eluaastateni „rabav” välja. „Ninas?” pakkus Rachel.
„… ninas on jah midagi,” lõpetas Gerald närvilisemalt, kui oli alustanud.
Rachel teadis, et tema tavapärane ilme on metsikum, kui ta tahaks. Mees üritas olukorda päästa. „Dorothy pakkus alevi peal koertega jalutades kena vaatepilti. Me arutasime ikka, kas ta oli mõnes salateenistuses …” Mees hakkas kogelema. „Võib-olla tuli see tema enesekindlusest.”
„Ma tean,” sõnas Rachel õnnetult.
Ka Oliverile oli alati meeldinud Racheli enesekindlus. Tema vilgas lihvitus klientidega kohtumistel, mis – Rachelil oli peaaegu õnnestunud end selles veenda – oli loomulik, mitte maksavaenuliku kohvisõltuvuse ja mehele meeldida tahtmise kõrvalsaadus.
„Noh, mõni ühisjoon meil on,”
1976. aastal asutatud Inglise rokkansambel (siin ja edaspidi tõlkija märkused).
Kaubamajakett Suurbritannias.