Ruubeni liblikad: Jordan. Kiiri Saar
Jordan
PROLOOG
„See ei ole võimalik, see ei ole võimalik, see lihtsalt ei ole võimalik,” pomisesin ülimas segaduses ja lõin autoukse tagantkätt kinni, et kodutrepist üles kõndida. Mu päev oli alanud igati suurepäraselt. Kuni hetkeni, mil ma seda nägin.
Sest see ei olnud normaalne.
Kohe päris kindlasti mitte.
Mitte ühegi kriteeriumi järgi.
Sain sellest väga hästi aru, rääkimata üldse sõpradest, kes jõllitasid mind ammuli sui. Muidugi hetk enne, kui südamest naerma pahvatasid.
Kui ma poleks saanud head kasvatust, oleksin soovinud neile ilmselt sealsamas kere peale anda. Selle asemel piirdusin lihtsalt hammaste kokkusurumise ja enda ette põrnitsemisega.
Mida paganat mul küll viga oli? Ma ei tundnud ennast enam äragi.
ESIMENE
Niipea kui autoukse lahti lõin, mattusin ainsa hetkega niiskesse hämusse. Põgus pilk taevasse kinnitas lõputu halli vine jätkumist, nõnda juba teist nädalat järjest. Sellegipoolest ei nurisenud ma ilma üle. Vähemasti praegu sobis see mu meeleoluga igati hästi. Märkamatult oli kätte jõudnud oktoobri algus. Õhk mu ümber oli paks soojusest ja niiskusest, tibutas kergelt.
Krabasin kõrvalistmelt koolikoti, ohkasin ja hakkasin pikkamisi maja poole lonkima. Aed lõhnas rõskuse järele. Mu sõõrmetesse kerkis hiliste krüsanteemide mõrkjas mullasegune hõng. Terve majaesine oli neid lilli täis – roosasid, valgeid, eri tooni tumepunaseid õiekobaraid. Millegipärast paistis mu ema krüsanteeme armastavat ja nii õilmitsesid need visalt igal sügisel meie maja ees. Silmitsesin möödaminnes seda aegamisi hääbuma hakkavat ja sügisele jalgu jäävat ilu ning üritasin rahuneda. Hoolimata enesesisendusest polnud see lihtne ülesanne. Mu samm aeglustus veelgi ja, ainitine pilk valgel krüsanteemipuhmal, kus unine metsmesilane ringi ukerdas, lasin päevased sündmused kireva virvarrina meeltest läbi libiseda. Mõtlesin toimunule ega saanud endiselt millestki aru. Viimaks lõin kõigele käega, tegin paar sügavat hingetõmmet, rabasin välisukse lingi pihku, tõmbasin ukse valla ja olin rõskuse eest varjul.
Esikus võttis mind sooja lainena vastu pirukate lõhn, mis mähkis sekundiga mu ümber turvalise rahulolukilbi. Kogu maailm ei saanud veel lootusetult hukas olla, kui selles leidus seesugune pelgupaik, mis pani mu kogu üleelatud ebamugavust hoobilt unustama. Tõdemus soojadest pirukatest tundus mulle tõtt-öelda tänase päeva ainukese normaalse asjana. Sest see oli mind ikka täiega rivist välja viinud.
Mu nooruslik ja nägus ema, kes nägi ikka veel välja nagu varaküps teismeline, seisis oma helesinises kodupluusis ja trendikates teksades keset kööki ning naeratas mulle lahkelt nagu mingi musterema. Küllap ta seda oligi. Ma poleks paremat ema eales tahta osanud. Kuu aega tagasi, mil sain kaheksateist, jättis ta näiteks kogu me ilusa elamise suurima südamerahuga terveks nädalalõpuks minu ja mu sõprade päralt, et me omaette pidutseda saaks, ning läks tädi Eliisi poole „jalust eest ära”, nagu ta ise väitis. Ja korjas pärast ainustki etteheidet tegemata koos minu ja mu õe Berniikega mööda elamist õlle- ja siidripurke kokku, mida sai meie kõigi üllatuseks lõpuks terve suur prügikotitäis. Noh, ega me nüüd lausa orgiat korraldanud – kaugel sellest –, aga meid oli lihtsalt palju ja pidu kestis mitu päeva.
Koolikotti põrandale poetades ja silmadega pirukakaussi otsides imestasin endamisi, mida ema täna nii vara kodus tegi. Tavaliselt ei tulnud ta kunagi enne poolt kuut, sageli isegi märksa hiljem.
Ilmselt peaksin siinkohal täpsustama, et mu ema on arst, tal on oma praksis ja ta on väga edukas, midagi imetohtri sarnast, kuigi ta ise eitab seda muidugi kategooriliselt. Mäletan, kuidas ta ravis mu kõige hullema angiini ära niimoodi, et ainult puudutas mind korra põgusalt ja ma olin täiesti terve. See ei saa ju päris normaalne olla, ega?
„Tere, Jordan, kuidas koolis läks?” küsis ema ja naeratas uuesti.
Jah, just nagu see oleks jube oluline, kuidas mul iga päev koolis läheb, mõtlesin pisut tujutuna ja kõndisin käsi pesema. Ma ei tahtnud praegu sellest mõelda. Eriti kui emps oli mu lemmikpirukaid küpsetanud.
„Normaalselt,” kohmasin vastuseks ja heitsin põgusa pilgu ta pruunidesse silmadesse. Minu meelest oli see üpris kummaline, et meil kõigil on täpselt ühesugused silmad – sügavpruunid ja kullatäppidega. Vahel jäid inimesed meid vahtima, nagu oleks seesugused silmad midagi ülimalt ebatavalist. Aga võib-olla olidki, sest ma polnud kellelgi teisel selliseid silmi näinud. Kuid kuna me olime üks pere, siis polnudki selles veidi eriskummalises silmavärvis võibolla midagi nii rabavalt erakordset.
Ema näis hoolimata püüdlikust naeratamisest murelik, aga ta oli seda viimased paar aastat enam-vähem kogu aeg, kuigi püüdis muidugi alati, kui me Berniikega läheduses viibisime, vapralt rõõmsameelsuse maski taha varjuda. Uskusin teda tundvat märksa paremini kui keegi teine, seepärast arvasin ka ta kurbuse põhjust teadvat. Vahel, kui ta mõtles, et keegi ei näe, istus ta üksipäini köögis, kohvitass kõvasti pihku surutud, ja vaatas ainiti akna taga laiuvat pimedust, just nagu ootaks kedagi. Polnud kuigi keeruline ära arvata, et ta leinas meie isa ja oma abikaasa Tammetit. Maailma kõige lahedamat papsi, kes oli meie hulgast lahkunud juba peaaegu kaks aastat tagasi autoõnnetuse tagajärjel. Elu on selles mõttes vahel ikka väga ebaõiglane. Miks pidi surema selline fantastiline inimene, kuid ta alla ajanud roolijoodik kõndis minema omal jalal?
Leige veejoa all käsi hõõrudes märkasin, et käed ei lähe puhtaks – auto oli tee peal veidi jukerdama hakanud ja mootoriõli ei tahtnud sõrmedelt kuidagi maha tulla. Võtsin sõrmuse sõrmest ja poetasin kraanikausi äärele, et mustusele paremini ligi pääseda.
Ema tõstis pirukad lauale, istus vaikides oma lemmikkohale akna alla ja ootas talle omasel rahumeelsel moel, millal ma lõpuks omadega valmis saan ja sööma tulen. Vahel oli meil kombeks nõnda koos istuda ja päevamuljeid vahetada.
Nagu ma kuulma olen juhtunud, tahtis ema mulle millegipärast kangesti Ruuben nimeks panna. Muidugi võisin vaid õnne tänada, et ta seda ei teinud, sest minu meelest on Ruuben üks igavesti nõme nimi. See kõlab umbes nii, nagu oleks ma mingeid haisvaid sokke kandev vanamees. Õnneks suvatses saatus mulle siiski armuline olla. Ma sain nimeks Jordan, mis kõlab enam-vähem normaalsena, ja sellestki pole suuremat lugu, et sama nime kannab ka üks jõgi Lähis-Idas. Kui ma empsile seda kunagi norimistujus niisama nalja pärast mainisin, väitis tema muidugi kergelt haavunud ilmega, et leidis nime hoopis Piiblit lugedes, kuigi arvatavasti oleks ta võinud selle peale sattuda ka oma vana geograafiaõpikut lehitsedes. Aga parem ikka olla jõgi kui haisvad sokid.
Istusin laua taha ja tõstsin pirukakuhja rahulolevana enda ette. Pruunikaskuldseid küpsetisi silmates olid kogu koolipäeva ebameeldivused mu meeltest nagu peoga pühitud.
„Kus su sõrmus on?” küsis ema korraga rangel häälel. Tõstsin silmad – seesugune toon oli tema puhul suisa ebatavaline.
Heitsin ükskõikse pilgu oma paremale käele, mille väikeses sõrmes ilutses sõrmuse asemel valge päevitamata rant. Kehitasin ükskõikselt õlgu. Küllap olin käsi pestes sõrmuse kraanikausi servale unustanud. Tõtt-öelda jäi mulle üpris arusaamatuks, miks ema meid Berniikega kogu aeg neid imelikke ja täpselt ühesuguseid sõrmuseid kandma sundis.
„Pole aimugi,” torisesin.
Õngitsesin kausist esimese ettejuhtunud piruka ja lõin sellele hambad sisse. Suutäis maitses taevalikult ja tükk aega ei suutnud mu näljase hundi aju millelegi muule keskenduda. Õnneks oli loodus mind õnnistanud hea seedimisega, nii et võisin süüa palju ja kõike, mida hing ihkas, ilma sellest kuigivõrd tüsenemata. Muidugi tegin ka päris korralikult trenni ja võisin seetõttu oma välimusega enam-vähem rahul olla. Mu ümber sagis ja sädistas alailma igasugust masti tüdrukuid – blonde, brünette, punapäid, kuigi ma neid just ülemäära ei innustanud. Peale selle ühe muidugi. Ja see kõik oli põrgulikult lahe.
„Kuidas, pole aimugi!” hüüatas ema.
Ta hüppas mingist mulle arusaamatuks jäävast paanikast kantuna püsti, nagu oleks keegi teda nõelaga susanud, ja asus heitunud ilmel kööki pidi ringi tuulama.
Heitsin talle pirukasuutäit mäludes tüdinud pilgu ja pomisesin täis suuga:
„Kraanikausi serval arvatavasti.”
Ema kadus köögist