Lõhestusjoon. Tiit Tarlap
Lõhestusjoon
I OSA
CHAKUATSO
1
Asko surus end täies pikkuses vastu öiselt niisket maapinda ja soovis surra. Et kevadise kõdu järele lõhnav maa põlispuude all ta neelaks. Lõplikult.
Aga maa ei tahtnud teda veel. Siin pidi ise kaasa aitama. Alles noorukiohtu mees ei olnud kindel, kas ta sellega hakkama saaks. See oli ainult üks mõte. Aga juba ammune. Liiga ammune, et ta enam päriselt usuks, nagu võiks ta seda tõeliselt teha. Lihtsalt kõike olevat ja mitte olevat tundus nii neetult raske taluda. Seda tema äraneetud võimet, millega tal elada tuli. Surmast oli lihtsalt hea mõelda. Lohutuseks.
Ega Maa samuti niisugust suremisviisi heaks poleks kiitnud, nii olid manatargad ikka rääkinud. Aga Maa annaks andeks. Tema annab alati kõik andeks. Nagu oleks tal ükspuha. Ilmselt oligi.
Oma ainsa relva – Karli antud lühikese pistoda – oli Asko põgenemisel ära kaotanud ja nüüd sai see muidugi heaks vabanduseks, et mitte midagi säärast üritada. Vabanduseks hetkel.
Iga kord, kui tema vaim sealt – ta ei teadnud õieti isegi, kust – tagasi saabus, valdas teda säherdune masendus, et oleks tahtnud ulguda. Mõnikord ta ulguski – kui juba suutma hakkas –, hoolimata sellest, kas keegi kuulis pealt või mitte. Ja ta ei teadnud, kus oli hullem: kas siin või hoopis seal, kus ta vaim oli oma järjekordsel rännakul viibinud. Need maailmad paistsid tema omast väga erinevad. Seal oli kõik teistmoodi. Aga samas ka… nii äraneetult sarnane – täis piina ja valu.
Lisaks veel hingemattev kehaline vaev kõigi nende tahtmatute ärakäikude järel. Justkui piinleks iga ta kehaosa pöörases pinges. See polnud nagu haav või vigastus kindlas kohas, mille põhjusest sa vähemalt aru said. See oli kõikjal korraga: kätes, jalgades, kogu kehas ja peas, vahel kauemat, teinekord lühemat aega, aga ei kunagi vähem kui pool päeva. Ja need olid veel kerged juhused…
See oli alanud juba siis, kui tal esimesed vuntsiudemed nina alla tärkasid. Nüüd oli sellest enam kui viis suve möödas. Ja kõik paistis üha hullemaks minevat. Manatargad ütlesid, et see on taevane anne ja et sellega tuleb tänumeeles leppida. Ta pälvis isegi külarahva – esialgu ettevaatliku – tähelepanu, kuna temas nähti juba tulevast võimalikku manatarka Taara enda valikul.
Segunenud rahvaste hulgas leidus neidki, kes arvasid selle hoopis Odini, Peruni, Jehoova, Taara või muude jumaluste kingituseks. Ainult et teiste manatarkade nägemused olid hoopis teist laadi. Need olid maised, seoses päris eluga. Neist oli kasu. Tema omad aga… Kui ta oligi selgeltnägija, siis… Mis see ometi oli, mida ta nii suurte vaevade hinnaga nägi? Sel polnud ju tegeliku maailmaga mingit seost. Ta ei tahtnud seda kõike. Aga ta sai neid ärakandumisi ainult suurivaevu tagasi hoida. Ja kui need tabasid teda ootamatult, ei tulnud seegi välja.
„Üles!” Karl de Paris tonksas lamava Asko pastlatalda kergelt saapaninaga. „Tõuse juba. Hobune on nüüd küllalt puhanud. Või tahad siin hommikuni põõnata ja punanäod ära oodata?”
Rüütel surus vandesõna alla. Oli kõrgeauline Conrad von Turaida teda vast ülesandega õnnistanud! Kantseldada seda peast segast santlaagrit ja toimetada ta ühes tükis ja täie tervise juures Tarbatusse. Ja ta pidi seda naljatilka veel täie austusega kohtlema, mitte nagu üht põrunud matsi. Mis neile – jumalate nimel – seal pähe oli läinud? Olevat Sakala Jaanuse enda käsk. No see kõrgeauline läks ka aastatega vist aina arust nõdremaks. Paneks ta ükskord kõrvad pea alla, saaks Põhjala Liidu ülemmeistriks ehk mõni nutikam – olgu siis Turu Mauno või Sigtuna Ragnar.
Nüüd olid siin veel punanäod ka platsis! Neetud raudteed! Mida punased mehed kõik välja ei mõelnud! Sa ei võinud enam millegi peale kindel olla. Kogu ta kaitsesalk sai tema enda ja tolle Asko pagemist kattes vist hukka. Parimal juhul.
Nelisada aastat tagasi, kui punanägude laevad kaugel läänes esimest korda ookeani kaldal randusid, polnud neil veel midagi niisugust nagu praegu. Aga tuld sülitavad kahurid ja niisama kindlalt tulistavad püssid olid neil juba siis ja selle vastu ei aidanud ükski raudrüü. Sealtpeale läkski kõik kus kurat.
Algul oli sissetungijaid veel vähe ja neile anti, mis nad tahtsid – nende tugipunktid –, sest mis valgel mehel muud üle jäi. Aga punaseid tuli muudkui juurde, neid sigines nagu sipelgaid ja nad liikusid järk-järgult muudkui edasi ida poole. Kes suutis neid pidada? Rahvad suruti alla. Kes sai, pages ise veel kaugemale ida poole, kuigi pidi seal juba ees olijatega eluruumi pärast lahingut lööma. Ainult et aastatega jõudsid punased mehed ka sinna järele ja varem maa-alade pärast tülitsenud valged põgenesid nüüd juba koos, kui ei tahtnud võõraste alla jääda. Aastakümme aastakümne ja sajand sajandi järel. Kuni punaste liikumine läänest kohtus teiste samasuguste tulekuga lõunast või idast.
Lõpuks oli jäänud ainult Põhjala. Siinset karmi ilmastikku ja pikka pimedat talve punanäod vist ei armastanud. Aga nüüd tundus, et ka selles ei võinud enam nii kindel olla. Punased ei paistnud ikka veel ära mahtuvat, otsisid aina uusi vabu maid. Ja valgete omi nad niisugusteks pidasidki…
Tõsi, eks olnud nüüd valgetel samuti püssid – need, mida nad punastega kaubeldes olid hankinud. Kuid need olid vananenud ühelasulised – niisugused, nagu punanägudel olid olnud kunagi iidsel ajal, kui nad alles tulid. Taolised, mis võtsid täpselt ainult poolesaja sammu peale, kui hoopis üles ei öelnud. Ja neid uuesti laadida oli terve tegemine, nii et lahingus ei pruukinud selleks enam aega jääda.
Aga teiselt poolt suurt merd tulnutel olid nüüd viielaengulised vindid, mis sirutasid su maha kahesaja, kolmesaja ning enamagi sammu tagant. Enne kui sa üldse vastu laskma said hakata. Need lasid üheainsa laadimisega viis korda. Ja nende kahurid tulistasid nüüd plahvatavate mürskudega, mis kõik ettejääva segamini võisid lüüa. See võitlus oli lootusetu… Kõik oli lootusetu…
Räägiti isegi, et punanäod purjetasid nüüd rauast laevadel, aga niisugune jutt pani Karli kõvasti kahtlema. Vähemalt seni, kuni oma silmaga pealt pole näinud. Need oleksid ju kohe põhja läinud. Teisalt, kes oleks võinud uskuda, et ilma hobusteta vankrid hakkavad pikas rodus mööda rauast teid sõitma…
Tegelikult ei olnud punanäod oma loomulikus olekus just päris punaste nägudega. Enamasti mitte palju tõmmumad kui päikese ja tuule käes elanud valged kaugel lõuna pool. Nimi oli neile külge jäänud sõdurite hirmutava näomaalingu järgi – tookord sajandite eest, kui suure vabadusvõitleja, Karl de Parise nimekaimu Karl Suure vastuhakk läänes maha suruti, ellujäänud vangi võeti ja tuhandete kaupa võõrastele verejanulistele jumalatele ohverdati. See oli tõesti tõsine ja peaaegu et ka viimane vägev vastuhakk. Hiljem võideldi pigem siis, kui enam kuhugi eest põgeneda ei olnud. Üksnes meeleheitevõitlusi.
Sellele mõeldes vandus Karl de Paris alati tulist kurja. Õieti poleks ta tohtinud kuradi nimegi suhu võtta – oma esivanemate ammuse usu pärast. Aga mis sellest usust veel järele oli jäänud? Siin, Põhjala Liidus, uskusid kõik, nii segunenud põgenikud kui ka algrahvad, omaenda jumalaid ja suhtusid mõistvalt teiste omadesse. Niipalju oli ühine häda neile õpetanud – sallivust. Ja mõni ei uskunud enam üldse midagi ning ka seda salliti. Sest kõik oli kuradile läinud. Või kohe minemas. Kuna see, mis puudus, oli lootus. Ja kui sinus pole enam lootust, pole ka tulevikku.
Asko ajas end ohates jalule ja mõlemad ronisid nende ainsa järelejäänud hobuse selga, Karl sadulasse ja Asko tema taha laudjale. Asko enda oma oli tal alt ära tulistatud, kui salk ootamatult punanägudele sattus ja viimased neid veel ootamatumalt ja rahuaja kokkuleppeid rikkudes ahistama asusid. Hea veel, et neid nii palju polnud, et kõiki pääseteid kinni prunditada. Aga kaitsesalgal tuli end ülesande heaks ohverdada. Ainult taevas teadis, mis nendega juhtus. Neil, kes surma said, oli veel vedanud, selles oli Karl kindel.
Karl ei uskunud väga, et neid taga aetakse. Nad olid ikkagi omal pool piiri. Lühikese öö varjus tuli vaid sündmuskohast kaugemale jõuda. Hommiku saabudes pidi vaenusalk ise siit kus see ja teine kaduma. Siis lootis Karl mõne rüütlimõisa leida ja valitseja käsule viidates uued hobused hankida. Kui vaja, siis ka mehi.
Tavalises olukorras oleks ta lasknud Askol, sel külamatsil, kes millegipärast ülemmeistrile vajalik oli, seni hobuse kõrval joosta, öelgu Turaida Conrad mida tahes, kui too mehike talle üldse kaevata julgeb. Karl de Paris oli ikkagi elupõline sõdalane