Mäss ja meelehaigus. Juhan Luiga
p>Luiga Juhan
Mäss ja meelehaigus
ALUSTUSEKS
Juhan Luiga teosega “Mäss ja meelehaigus” alustab kirjastus “Ilmamaa” raamatusarja “Eesti mõttelugu”. Sama nime kannab ka raamatusarja väljaandmise toetamiseks loodud sihtkapital. Sari hõlmab sadakond autorit väljaspool ilukirjandust. Need on esseistid, kirjandusloolased, kunstiteadlased, poliitikud, rahvateadlased, mõtteteadlased, teoloogid, õigusteadlased, riigimehed, keeletargad jpt. Need on klassikud ja kaasaegsed – sajandi algusest tänapäevani, sekka veelgi varasemaid suurvaime.
Kirjastuse soov on suunata “Eesti mõtteloo” raamatuid kõigi koolide ja väiksemate asulategi raamatukogudesse. Olid ju kultuuritahtelised vallavanemad need, kes aastal 1993 seisid “Eesti mõtteloo” sihtkapitali loomise juures, on ju paljudest maanurkadest esimesed annetused laekunud. Raamatusarja väljaandmise kiirus ja koguni saatus sõltubki suurel määral majanduslikust alusest, s.t. sihtkapitali enese kasvamisest ja arengust.
“Eesti mõtteloo” sarja esimesed teosed on:
Juhan Luiga “Mäss ja meelehaigus”,
Jaak Rähesoo “Hecuba pärast”,
Rudolf Tobias “In puncto musicorum”,
Uku Masing “Pessimismi põhjendus”;
ettevalmistamisel on Karl Ristikivi, Jüri Talveti, Johannes Käisi, Jaan Puhveli teoste ning Juhan Luiga II köite käsikirjad. Ja nõnda edasi.
Kirjastus loodab sarja edenedes koondada noori loovaid jõude, kes iga uue raamatu ettevalmistamisel ületavad eelmiste editsioonilisi puudujääke (millest kirjastus on teadlik), kuid säilitavad siiski teatud rahvaliku ilmingu (mis on taotlus).
Kaua pidas eestikeelne kultuur kaitsesõda nõukogude imperialismi venestussurve vastu. Selle surve taandumisel nüüd kaotas eestikeelne kultuur Euroopasse astumise “lävel” ja “üleilmse amerikaniseerumise” lainevalli all korraks oma pea, oma uhke, iseteadva enesetunde. Olgu raamatusari “Eesti mõttelugu” peegliks, milles iga lugeja näeb oma rahva ja oma enesegi vaimu ilusamaid, selgemaid – mõtlikke näojooni.
MÄSS JA MEELE- HAIGUS
ALKOHOL – VAIMUHAIGUSTE SÜNNITAJA
Alkoholi halvast mõjust inimese tervise pääle on mitu korda teie keskel juttu olnud ja vaieldud.
Täna on pandud mind siia jällegi selsamal ainel rääkima. See ei tee kahju. Mida enam sellest räägitakse, seda parem. Mida enam oma vaenlast tundma õpime, seda kergemini saame teda väärama. Vaenlane, keda meie kõigiti tunneme, ei saa meile enam suurt kahju teha. Päälegi on meie püüdmises see kasu, et meie selle juures iseennast tundma õpime, oma nõrkused üles leiame. Iseenese tundmine on aga kõige tarkuse algus ja lõpp.
Kustpoolt meie nüüd oma vaenlase pääle vaatame, igalt poolt on temal kuri nägu. Ja maksabki teda kõigilt poolt ja ikka jälle vaadelda, et meie teda igal kujul kui oma kardetavamat vaenlast ära tunneksime ning ennast mitte ära petta ei laseks, kui ta vahest vagal näol meie uksest sisse tikub, vaid kohe tema välja viskame. Meie kartus ei ole aga mitte tuulest võetud, vaid temal on tõepõhi all, seda tõendab ja näitab minu tänane kõne teaduslikult. Hää on, kui igamees oma adraga oma põldu harib ja oma saaki turule viib.
Sellepärast toon ka mina neid vihkusid oma põllult, millest meie viimaks oma vaenlasele nööri kaela keerutada tahame.
Ülikooli närvikliiniku arstina on mul võimalik olnud neid vägesid ligemalt tundma õppida, mille mõjul inimesed üleüldse vaimunõrkusesse satuvad, vaimu koleda pimeduse kätte langevad, ja üles otsida neid põhjusi, mille najal iseäranis eesti rahva seas vaimuhaigus laiali laguneb.
Nende kurjade vägede ja võimude eesotsas seisab professor Tšiži uurimiste põhjal alkohol. “Alkohol kui vaimuhaiguste sünnitaja” olgu siis minu tänase harutuse aineks.
Kõigist hirmsatest haigustest kõige koledam ja kurvem on vaieldamatult vaimuhaigus, meelehullus, niihästi haige enese kui ka seltskonna jaoks. Meie tunneme vaimuhaigeid veel liig vähe, et nende üle otsust anda. Ei ole veel palju aega tagasi, kui neid veel haigeteks, sõna täies mõttes, ei loetudki. Neid arvati kurjast vaimust vaevatuteks, heideti inimeste keskelt välja, ehitati kuhugi eemale ulualus, kuhu keegi neid vaatama ei julgenud minna. Ainult viimasel ajal on hakatud vaimuhaigete eest hoolitsema, nende elu ja olu kõigiti parandama, sellega ühes kasvab ka vaimuhaiguste tundmine rahvahulga seas. Kust võiksime meiegi neid tundma õppida? Nõrgad, totrad või rumalad, keda linnas ja maal ümber hulkumas leiame, nende juurest ei saa meie vaimuhaigust tundma. Nad on oma haiguse juba ära põdenud: palavus ja valud on möödas, armid ja nõrkus on põdemisest vaimuhaavadena järele jäänud. Närvikliinikusse ei lasta aga mitte igaühte vaatama, sest edev uudishimu haavab haigeid. Et aga siiski tõsisest hullusest vähegi õiget kuju saada, selleks sean ma teile lühidalt vaimusilma ette meelesegadust, nagu teda iseäranis alkohol sünnitab.
See oli minu tegevuse hakatusel närvikliinikus, mispärast mulle sündmus elavalt on meelde jäänud. Haige oli kaupmees Riiast kõige paremas eas. Keha poolest tubli ja rammus. Noor ja nägus naine tõi tema juba kolmandat korda meie kliinikusse. Haige oli täiesti purjus, tuim, nägu õhas punane; ta oli viimasel nädalal pea iga päev ligi 2 toopi selget viina ära joonud. Mees oli väsinud ja segane, ei olnud ju vaene viimasel ajal silma kinni saanud. Haige saatsin kohe vahijaoskonda, kus ööd ja päevad ustavad ja hoolsad talitajad valvamas. Ma teadsin, niisugune haige annab tegemist ja nõuab vaevalist rasket ravitsemist.
Vahijaoskond meie kliinikus on kahes osas. Üks suurem saal, kus kardetavad ja väga nõrgad haiged ühteviisi talitajate silma all seisavad. Teises jaos on koridor, kuhu uksed üksikutest tubadest välja käivad, kus märatsejad ehk möllajad haiged vabalt asuvad. Koridori mööda käivad talitajad vaatavad väikeste akende läbi uste sees ühteviisi haigete järele, et neile iga silmapilk, kui tarvis, abiks olla. Kõik see nõuab talitajatelt, arstidelt rasket muret ja hoolt. – Ühte niisugusesse tuppa viidi meie haige.
Esimese päeva õhtul hilja kõlistatakse mind vahijaoskonda. Meie leiame sääl oma haige voodis pikali. Käed ja jalad kisuvad krampides kokku, terve kehakogu vingerdab krampide käes. Pää peksab taktis tahapoole, silmad võõruvad ühele poole, suu vahuga kaetud; röhklemised – nagu valu seest, tulevad kinnipigistatud hammaste vahelt. Meie haigel on nn. alkoholi-epilepsia – viina langetõbi pääl. (Päris langetõve ja alkoholiepilepsia vahe on see, et alkoholilangetõbi ühes joomisega kaob, kuna päris langetõvel rohtu ei ole ja ta kõik eluaeg vältab.) Need krambid kestavad umbes 10 minutit. Valutundmine ja meelemõistus õnneks puuduvad. Kaua aega pääle seda on haige hoopis segane, aegapidi hakkab ta jälle oma ümbrusest aru saama. Ööseks saab haige morfiumi ja unerohtu – kangemat, sest lihtportsjonid ei mõju midagi joodiku juures, ja und on haigele kõigepäält tarvis. Unerohust hoolimata jäi haige ainult tunniks uimaseks, – unest polnud juttugi. Kirjeldatud kramp on enamasti raske vaimusegaduse eelkäija. Teisel päeval on ka meie haige hoopis segane ja väga rahutu. Õhtul tõuseb rahutus veel suuremaks. On näha, haige on suure hirmu ja ahastuse käes. Ta karjub ägedalt abi: raudteerong sõidab temale otsekohe pääle, tähed kukuvad taevast, kõik ilm on tulekuule täis, vaenlased lõikavad temal jalad otsast, pääaju on välja võetud jne. Meeleheitel katsub haige omale teed teha, et välja pääseda, lõhub rusikatega ust, murrab aknavõresid. Niisuguse kirjeldamata ahastuse käes on haige kõige pääle valmis, ei hooli põrmugi enesest ega teistest: jookseb pääga vastu seina, et surra, kui talitajad teda mitte ei takista, katsub omale igal viisil otsa teha. Niikaua kui haige iseenesele kardetavaks ei lähe, antakse temale täis voli. Meie aja ravitsemine ei luba ühtegi köitmist, ei kammitsat, nagu see vanasti pruugiks oli. Vaimuhaigega käiakse ümber nagu iga teise haigega. Löömist ega karistamist, nagu väljas arvatakse, ei tohi ette tulla ja ei tulegi.
Järgmine päev möllab meie haige väsimata. Rohtu selle vastu ei ole. Haige ei võta sööki vastu, toitu peab läbi söötmisetoru sisse kallatama, niisama ka veini, et nõrgaksjääjale südamele vähegi hoogu anda.
Ka järgmisel ööl ei jaksanud ma haigele und teha. Hirmutundmused ja koledad nähtused on kõrgema tipuni jõudnud ja vaevavad haiget raskesti. Kolmandal päeval on meie haige üsna meeletu, segane, ei tunne midagi, ei kedagi ära, lamab maas, jõud on kadumas. Haigus läheb ikka kardetavamaks. Süda on nõrk. Kamper naha alla pritsituna aitab südamele siin vähe. Palavus tõuseb 40 kraadini ja kõrgemale, ilma ühegi