Seitse õde. Lucinda Riley
itle>
Tegelaste loetelu
Maia
1
Mäletan täpselt, kus ma isa surmast kuuldes olin ja mida tegin, ega unusta seda päeva kunagi.
Istusin oma kooliaegse sõbranna Londoni linnamaja kaunis aias, süles avatud „Penelopeia”, kuid ei lugenud, vaid nautisin juunipäikest ja ootasin Jennyt, kes oli läinud oma pisipoega lasteaiast koju tooma.
Olin eluga rahul ja rõõmus, et olin otsustanud mõneks ajaks kodunt lahkuda. Uurisin tähelepanelikult peagi õide puhkevat elulõnga, mis oli päikesest ämmaemanda julgustusel valmis sünnitama prisket värvikera, kui kõlas mobiilihelin. Heitsin pilgu ekraanile ja nägin Marina nime.
„Tere, Ma, kuidas läheb?” küsisin, lootes lisada soojust ka oma häälele.
„Maia, ma …”
Marina jäi vait ja samal hetkel taipasin, et midagi on kohutavalt valesti. „Mis juhtus?”
„Maia, mul pole kerge seda öelda, aga sinu isa sai eile pärastlõunal kodus infarkti ja täna varahommikul ta … lahkus meie hulgast.”
Olin vait, sest läbi pea kihutas miljon erinevat naeruväärset mõtet. Kõigepealt tabas mind kahtlus, et Marina teeb mingil arusaamatul põhjusel minu kulul labast nalja.
„Sina, Maia, oled õdedest esimene, kellele ma helistan, sest sina oled kõige vanem. Ma tahaksin teada, kas sa soovid ülejäänud õdedele ise teatada või jätad selle minu hooleks.”
„Ma …”
Mu huuled ei suutnud ikka veel vormida selgeid sõnu, sest kohale jõudis teadmine, et Marina, minu kallis palavalt armastatud Marina – naine, kes on mulle kogu elu olnud lihase ema eest –, poleks iial öelnud midagi, mis poleks olnud tõsi. Järelikult pidi ta rääkima tõtt. Samal hetkel pöördus kogu mu maailm pea peale.
„Maia, palun ütle, kas sinuga on kõik korras. Ma pole eales pidanud tegema nii kohutavat kõnet, aga mis mul üle jäi? Taevas teab, kuidas teised tüdrukud selle uudise vastu võtavad.”
Alles siis kuulsin ka tema hääles valu ja mõistsin, et ta ei helista mulle mitte ainult minu, vaid ka enda pärast. Seetõttu lülitasin end ümber tavapärasesse mugavustsooni, kus olin harjunud lohutama teisi.
„Kui soovid, Ma, siis ma võin õdedega ise ühendust võtta, ehkki ma ei tea, kus nad parasjagu viibivad. Kas Ally pole mitte treeningul, et regatiks valmistuda?”
Meie vestlus jätkus aruteluga, kus võiksid olla mu nooremad õed, justkui tuleks nad üles leida selleks, et kutsuda sünnipäevapeole, mitte meie äsja lahkunud isa matustele, ja meie kõne näis täiesti irreaalsena.
„Kui kiiresti on sinu meelest võimalik matused korraldada? Et Elektra on Los Angeleses ja Ally kusagil avamerel, pole vist lootustki, et see võiks juhtuda enne järgmist nädalat,” laususin.
„Tead …” alustas Marina kõhklevalt, „… võib-olla oleks targem arutada üksikasjad läbi siis, kui sa oled koju jõudnud. Kiiret pole, Maia, nii et puhkuse viimased päevad võid vabalt Londonis veeta. Siin ei saa me tema heaks enam midagi ette võtta …” Ta nukker hääl katkes.
„Ma, loomulikult lendan ma Genfi järgmise lennuga, millele mul õnnestub pilet saada! Helistan kohe lennufirmasse ja siis teen kõik, mis minu võimuses, et õdedega kontakti saada.”
„Mul on kohutavalt kahju, chérie2,” ütles Marina õnnetult. „Ma tean, kuidas sa teda jumaldasid.”
„Jumaldasin,” kinnitasin tema sõnu, kuid ettevalmistuste arutelu ajal mind vallanud kummaline rahu haihtus nagu vaikus enne ägedat äikesetormi. „Kui saabumise kellaaeg on teada, helistan sulle.”
„Palun hoia end, Maia! See oli sulle suur šokk.”
Vajutasin kõne lõpetamise klahvi ja ootamata, millal mu südamesse jõudnud tormipilvede luugid avanevad ja vihm mu enda alla matab, siirdusin ülakorrusele oma tuppa, et üles otsida lennuks vajalikud dokumendid ja võtta ühendust lennukompaniiga. Kõnejärjekorras oodates silmitsesin voodit, kus ma alles mõne tunni eest olin ühe tavalise päeva hommikul üles ärganud. Ja tänasin Jumalat, et ta pole andnud inimestele võimet näha tulevikku.
Viimaks vastas karmi häälega naisametnik, kes oli kõike muud kui abivalmis, ning kui ta tüüris jutu välja müüdud lendudele, trahvidele ja krediitkaardi detailidele, tundsin, et mu emotsioonide tamm ähvardab paisu tagant valla pääseda. Kui ta viimaks siiski pileti kella neljasele Genfi lennule välja pigistas, mis tähendas asjade kiiruga reisikotti pildumist ja sedamaid taksoga Heathrow’ lennuväljale kihutamist, vajusin voodile ja põrnitsesin oksakujulise ornamendiga tapeeti senikaua, kuni muster silme ees tantsima hakkas.
„Ta on läinud,” sosistasin, ”igaveseks. Ma ei näe teda enam kunagi.”
Lootsin, et valju häälega välja öeldud sõnad kutsuvad esile pidurdamatu pisaratulva, aga minu üllatuseks seda ei juhtunud. Istusin tardunult, peas endiselt keerlemas korralduslikud üksikasjad. Mõte, et pean helistama õdedele – kõigile viiele –, ajas mulle hirmu nahka ning ma proovisin oma tunnetes selgust saada ja leida vastus küsimusele, kes neist võiks olla esimene. Loogiliselt osutus selleks Tiggy, kes oli meist, kuuest tüdrukust, saabunud meie koju eelviimasena ning õdedest olnud mulle alati kõige lähedasem.
Libistasin väriseva sõrme mööda ekraani allapoole, kuni leidsin tema numbri, ning vajutasin kutsungiklahvi. Vastas kõnepost ning teadmata, mida öelda, pomisesin paar seosetut sõna ja palusin esimesel võimalusel tagasi helistada. Tiggy oli parasjagu kusagil Šoti mägismaal ja töötas keskuses, kus hoolitseti orvuks jäänud ja haigete hirvede eest.
Mis puudutas ülejäänud õdesid … Teadsin, et kõik nad reageerivad erinevalt ja näitavad välja kõikvõimalikke emotsioone alates ükskõiksusest ja lõpetades dramaatiliste tundepursetega.
Et ka mina polnud hetkel päris kindel, millisest leinaskaala punktist võin ennast õdedega rääkides leida, otsustasin käituda argpüksina, saatsin kõigile sõnumi ja palusin esimesel võimalusel ühendust võtta. Seejärel pakkisin kiiruga reisikoti ja sammusin mööda kitsast treppi alla kööki, et kirjutada Jennyle selgitus, miks ma pidin nii ootamatult minema tormama.
Otsustanud riskida võimalusega püüda Londoni tänavalt kinni mõni musta värvi takso, lahkusin majast ja kõndisin kiirel sammul mööda Chelsea kaartänavat edasi nagu tavaline inimene tavalisel päeval. Koeraga jalutavast mehest möödudes ma vist isegi tervitasin teda ja manasin näole naeratuse.
Kui ma rahvarohkel King’s Roadil lõpuks takso leidsin ning sisse ronides juhil Heathrow’ lennuväljale sõita palusin, tabasin end mõttelt, et mitte keegi ei tea, mis minuga äsja juhtus.
Keegi ei teadnud seda.
Kui päike viis tundi hiljem pikkamööda Genfi järve taha vajus, jõudsin selle kaldale meie pontoonsilla juurde ja alustasin viimast teeotsa koduni.
Christian ootas mind meie läikivas Riva kaatris. Ilme tema näol reetis, et ta on juhtunust juba kuulnud.
„Kuidas te end tunnete, mademoiselle Maia?” päris ta mind pardale aidates, sinistes silmades kaastunne.
„Mul on … hea meel, et ma kodus olen,” vastasin neutraalselt paadi tagaossa suundudes ja istusin ahtris kaarduvale kreemika polstriga nahkpingile. Tavaliselt veetsin kahekümneminutilise kodutee
Oscar Wilde „Leedi Windermere’i lehvik”, tõlkinud Malle Klaassen.
Kullake (prantsuse k).