Minu soovide nimekiri. Grégoire Delacourt

      Minu soovide nimekiri

      Inimesed valetavad alailma.

      Ma tean näiteks suurepäraselt, et ma ei ole ilus. Mul ei ole siniseid silmi, kus mehed saaksid end imetleda ja kuhu nad ihkavad uppuda, et keegi sukelduks ja neid päästaks. Mul ei ole modelli sihvakust. Ma olen lopsakas, kergelt matsakamat tüüpi. Selline, kes võtab enda alla poolteist kohta. Mul on selline keha, millest keskmist kasvu mees ei ulatu kätega päris hästi ümbert kinni võtma. Ma ei ole nõtkepihtne neid, kellele sosistatakse pikki lauseid ja kirjavahemärkide asemel ohatakse; hoopiski mitte. Minu poole pöördutakse pigem lühilausetega. Jõhkra otsekohesusega. Ilma nahata, mugava rasvata kiimakont.

      Ma tean seda kõike.

      Ometigi, kui Jo ei ole veel koju jõudnud, lähen vahel meie magamistuppa ja seisan riidekapi peegli ees – pean talle meelde tuletama, et ta selle seina külge kinnitaks, enne kui see mind ühel päeval eneseimetlemise ajal lömastab.

      Sulgen silmad ja riietun hellalt lahti, nagu mitte keegi ei ole mind kunagi lahti riietanud. Iga kord on mul natuke külm; ma värisen. Kui ma olen täiesti paljas, siis ootan natuke, enne kui silmad uuesti lahti teen. Ma naudisklen. Ma uitlen. Ma unistan. Mu silme ees kangastuvad meil kodus vedelenud kunstiraamatute sulnid rambed kehad; hiljem juba ajakirjade palju siivutumad ihud.

      Siis tõstan aeglaselt laud, otsekui aegluubis.

      Silmitsen oma keha, oma tumedaid silmi, oma väikest rinda, rasvapolstrit, tumedat karvapuhmast ja leian, et ma olen ilus, ning ma vannun teile, et sel hetkel olen ma tõesti ilus, isegi väga ilus.

      See ilu teeb mind siiralt õnnelikuks. Hirmutavalt tugevaks.

      See paneb mind unustama inetuid asju. Igavavõitu pudupoe. Danièle’i ja Françoise’i – kaksikud, kes peavad pudupoe kõrval ilusalongi – lobajutud ja lotomängu. See ilu laseb mul unustada muutmatuid asju. Nagu see muutumatu elu. Nagu see kohutav linn, ilma lennujaamata; see hall linn, kust ei ole võimalik pageda ja kuhu mitte keegi kunagi ei tule, mitte ükski südametevaras, mitte ükski valge rüütel valgel hobusel.

      Arras. 42 000 elanikku, 4 hüpermarketit, 11 supermarketit, 4 kiirtoiduketti, mõned keskaegsed tänavad, üks mälestustahvel Miroir-de-Venise’i tänaval, mis osutab möödujatele ja unustajatele, et siin sündis 24. juulil 1775. aastal Eugène-François Vidocq.1 Ja seejärel minu pudupood.

      Mul on tunne, et seal, ihualasti, nii kaunis peegli ees, ei ole mul vaja muud kui käsi lehvitada, et tõusta lendu, kerge ja graatsilisena. Et mu keha muutub samasuguseks kui mu lapsepõlvekodus vedelenud kunstiraamatute kehad. Siis on see sama ilus kui need; kindlasti.

      Aga ma ei julge.

      See lärm, mida Jo tekitab allkorrusel, üllatab mind alati. Ta käristab katki mu unistuste siidi. Riietun kiiresti. Vari katab mu helendava naha. Ma olen teadlik oma haruldasest ilust riiete all, aga Jo ei märka seda kunagi.

      Ühel korral ütles ta mulle, et ma olen ilus. Sellest on üle kahekümne aasta möödas ja ma olin siis veidi üle kahekümne. Olin kenasti riides: sinine kleit, kuldne vöö, Diori võltslõhn; ta tahtis minuga magada. Tema kompliment sai võitu mu kaunitest riietest.

      Näete, inimesed petavad end alatasa.

      Sest armastus ei kannata tõde välja.

      Jo on Jocelyn. Minu abikaasa juba kakskümmend üks aastat.

      Ta sarnaneb Venantino Venantiniga, nägusa poisiga, kes mängis kokutaja Mickeyt filmis „Molutaja” ja püstolikangelast Pascali filmis „Härrased gangsterid”. Jõuline lõualuu, tume pilk, minestamapanev itaalia aktsent, pruuniks päevitunud nahk, kudrutus hääles, mis toob kananaha ihule, kui välja jätta see, et minu Jocelyno Jocelynil on kümme ülekilo ja aktsent, mis ei vii tüdrukutel aru peast.

      Ta on töötanud Häagen-Dazsis alates tehase avamisest 1990. aastal. Ta teenib kaks tuhat nelisada eurot kuus. Ta unistab lameekraanist meie vana Radiola asemel. Porche Cayenne’ist. Kaminast elutoas. James Bondi filmide täielikust kogust DVD-l. Seiko kronograafist. Ja ilusamast ja nooremast naisest kui mina: aga seda ta mulle ei ütle.

      Meil on kaks last. Tegelikult kolm. Üks poiss, üks tüdruk ja üks koolnu.

      Romain eostati sel õhtul, kui Jo ütles mulle, et ma olen ilus ja mil see vale viis mul mõistuse peast, riided seljast ja jättis ilma süütusest.

      Võimalus, et ma esimesel korral rasestun, oli üks tuhandest ja see juhtus minuga. Nadine tuli kaks aastat hiljem ja pärast seda ei ole ma enam kunagi oma ideaalkaalu tagasi saanud. Sellest ajast olen paks nagu fantoomrasedusega naine, tühjusega täidetud pall.

      Õhumull.

      Jo lakkas mind ilusaks pidamast, ta ei puudutanud mind enam. Ta lihtsalt tolknes õhtuti Radiola ees ja sõi jäätist, mis talle tehasest anti, jõi õlut 33 Export, ja mina harjusin üksinda magama.

      Ühel ööl äratas ta mind üles. Ta oli vintis. Ta oli purupurjus ja nuttis. Lubasin ta enda juurde ja sel ööl puges Nadège mu kõhtu ning uppus mu ihus ja kurbuses. Kui ta väljus, kaheksa kuu pärast, oli ta sinine. Tema süda vaikis. Aga tal olid imeilusad küüned, hästi pikad ripsmed, ja ma olen kindel, et ta oli ilus, ehkki ma ei näinud kunagi tema silmade värvi.

      Nadège’i sündimise päeval, mis oli ka tema surmapäev, lõpetas Jo õlle joomise. Ta lõhkus meie köögis asju. Ta nuttis. Ta ütles, et elu on tülgastav, et elu on lits, kuradi lits. Ta peksis vastu rindu, laupa, südant ja seinu. Ta ütles, et elu on liiga lühike. See on ebaõiglane. Elu tuleb nautida, kurat võtaks, sest aega ei ole. Minu beebi, lisas ta Nadège’ist rääkides, minu väike tütreke, kus sa oled? Kus sa oled, mu kullake? Romain ja Nadine pagesid hirmunult oma tuppa ja sellest päevast alates hakkas Jo unistama ilusatest asjadest, mis muudavad elu sulnimaks ja valu leebemaks. Lameekraanist. Porche Cayenne’ist. James Bondist. Ja ilusast naisest. Ta oli kurb.

      Mulle panid vanemad nimeks Jocelyne.

      Võimalus, et ma abiellun ühe Jocelyniga, oli üks miljonist ja see juhtus minuga. Jocelyn ja Jocelyne. Martin ja Martine. Louis ja Louise. Laurent ja Laurence. Raphaël ja Raphaëlle. Paul ja Paule. Michel ja Michèle. Üks võimalus miljonist.

      Ja see tabas mind.

      Ma võtsin pudupoe üle samal aastal, mil ma Jo’ga abiellusin.

      Olin seal töötanud juba kaks aastat, kui omanik äkisti õnnetult ühe nööbi alla neelas, kui ta seda hambaga proovis, et kindlaks teha, kas see on tõesti elevandiluust. Nööp libises niiskel keelel, langes neelu, ründas üht kilpkõhre lihast ja tungis aorti. Proua Pillard ei taibanud niisiis oma lämbumist, mitte enam kui mina, nööp ummistas kõik.

      Minu tähelepanu köitis kukkumise heli.

      Kehaga koos kukkusid maha nööbikarbid. Kaheksa tuhat nööpi veeres mööda väikest poodi ja see oli ka esimene asi, millele ma draamat avastades mõtlesin: kui palju päevi ja öid tuleb mul veeta neljakäpukil, et sorteerida ära kaheksa tuhat ilu-, metall-, puu-, laste-, kõrgmoe- jne nööpi.

      Proua Pillardi lapsendatud poeg sõitis Marseille’st matusteks kohale ja tegi mulle ettepaneku pood üle võtta. Pank oli nõus ja 12. märtsil 1990 tuli üks malbe maaler ja maalis väikese poe esiviilule ja uksele „Jo pudupood, endine Pillardi Maja”. Jo oli uhke. Jo pudupood, ütles ta rinda kummi lüües, nagu oleks talle medal antud, Jo, Jo, see olen mina, see on mu nimi!

      Ma vaatasin teda ja ta näis nii ilus ning ma mõtlesin, et mul on abikaasaga vedanud.

      Meie esimene abieluaasta oli hiilgav. Pudupood. Jo uus töö tehases. Romain oli sündimas.

      Ent pudupood ei olnud siiani eriti hästi sisse toonud. Ma pidin konkureerima nelja hüpermarketiga, üheteistkümne supermarketiga, laupäevase turu pudukauplejate näruste hindadega, kriisiga, mis muutis inimesed kartlikuks ja kurjaks ning Arrasi elanike laiskusega, sest nood eelistasid lihtsaid valmisriideid loomingulisele käsitööle.

      Septembrikuus telliti minult