Abiks lugejale. Koostanud Vidrik Ormusson
et oled harilik, lihtne hulkur, aga kui hakkad lähemalt vaatama, siis tuleb välja, et oled hoopis kolleeg.
Üks on hirmus kahvatu ja teine näeb kole välja ja kolmas on onu Einar, aga kahvatu on tegelikult veel koledam kui see kole ja onu Einar on ka kole.
Kui vana Jaak Prügi on säilitanud oma nime, hüütakse poeg Jaani Puruks ja pojapoeg Oasit Pudsuks.
Ta [elevant Billy Humph] sündis Lõuna-Pandjaabis. Tema hälli ääres seisid seitse radžat. Ta ema oli valge. Ta on kuuskümmend viis aastat vana.
Kardan, et mingit evolutsiooni pole mul [Nikolai Timofejev-Ressovskil] olnudki. Kord hakkasin ma ise seda endas otsima ega leidnudki. See on lausa kohatu. Kas ma tõesti nii igavalt elan, mis inimene see on, kel pole evolutsiooni? [-] Siis aga mõtlesin: mis teha, kui pole, siis pole, susi teda söögu, elan ära ka ilma evolutsioonita.
Mees [August Toos] räägib kole palju ja naerab valjusti hirnudes omaenda sõnade üle. Seejuures annab tugev murrak ära ta Lõuna-Eesti päritolu.
Tal on nukk Anne ja kummist koer. Koera saab õhust tühjaks lasta, ja siis on see nagu surnud. Koera nimi on Pontu, kui ta õhku täis on. Aga tühjast peast tal nime ei olegi.
Seltskond on aus, trüki kasvõi eeskavale: Ernesto Thieligkh, peapeltsebul, sündinud hispaania soost, igapidi tõsine ja auväärt härra; Ludvi Kranich, ühe silmaga, teeb viina, aga võlgu ei anna ega ole tast ka muidu midagi head öelda; ning lõpuks Juhan Hirm, öövaht ja abikurat ning Ane mees.
Meie [Prantsusmaa] president on kaine mõistusega mees, filosoof, peaaegu pühak. Ei suitseta, ei joo, on juba kolmkümmend aastat lesk, lasteta. Võite sellest ajalehtedest lugeda.
Teie [Arnolph Archilochos] olete see õige inimene. Tüüpiline märatseja, lahingumöllu austaja, veresaunade organiseerija.
„Tere,” ütles ta. „Sina oled vist see putukakorjaja?”
„Mulle meeldiks muidugi rohkem, kui mind tuntaks elegantse, nägusa, vaimuka, muretu, oleskleva härrasmehena,” vastasin kahetsevalt. „Aga kui sa tingimata soovid, et ma oleksin putukakorjaja, siis olgu ma pealegi putukakorjaja.”
Ma ei ole kunagi tahtnud olla turvatud ja lugupeetav; midagi igavamat ei suudaks ma ette kujutada.
Tema [Jeremy Mallinsoni] komme nimetada oma mees- ja naistuttavaid kenadeks isenditeks näitas, et töö hakkas tungima ka tema isiklikku ellu.
Mister Porknakesel polnud vurrusid. Selle asemel oli tal koer, jahikoer, kelle nimi oli Nuhik ja kes aitas tal ta riistu kanda. Sest mister Porknake ei asunud iialgi teele ilma tosina pikksilma ja teleskoobita, saja kompassita, kümne fotoaparaadita, mikroskoobita, liblikavõrguta, samuti mitte soolakotikeseta.
Alaline suu lahtihoidmine annab asjasse puutuvale isikule lollaka väljanägemise; tema aru peetakse puudulikuks ja temaga käidakse seltskonnas selle järele ümber.
Arvan, et mul [Kristjan Priil] võib tulla piiriületusel seletamist, kuna eelmise reisi ajal oli mu Etioopia viisal märgitud sugu F, aga seekord M. Segadus on mõistetav, sest vaadates seda kaunist passipilti, mis mu punaste kaantega dokumendis ilutseb, oleks ma ka ise arvanud, et tegemist on alkoholikuradiga võitleva hermafrodiidiga.
Minul [Jaagup Andresmaal] polnud vajalikke kogemusi, temal [brigadir Männikul] aga olid ainult kogemused.
[Juhan Hakjalg] läheb pinumaale kükitama, siis enne köhib hääle puhtaks, tapleb veel naisega, et karvik nagi all põrandal, vaatab, kas ahjupeldid on tihedalt kinni, ja alles siis astub õue.
„Minu isand! ” ütles ta pidulikult. „On üksainus mees maailmas, kes sööb vasikaprae pähe riisipirukaid! Kes möirgab: tuhat põrgut! Kes valtsturakat mängides neli ärtut järjest tapab ärtu kuningaga, nõnda et ärtu kuningas just neljandas ärtutihis on! Selle mehe nimi on …” Silver Ükssilm pidas mõjusa pausi, „selle mehe nimi on – Lampjalg Jack!”
Olime suurepärased semud, kes nagu sihukestele kombeks ja kohane, vahetevahel tõusevad mõnele kaheksatuhandelisele, vahetevahel on purjus, aga saavad õigeks ajaks kaineks, et öiseid metsikuid tantse mitte maha magada.
Halastaja arst oleks pidanud tema [Alfred Nobeli] viletsa elu juba esimesel hingetõmbel lõpetama. Peamised head küljed: on end alati puhtana hoidnud ja pole teistele tüliks olnud. Peamised halvad küljed: ei oma perekonda, vaid kiuslikku iseloomu ja nõrka seedimist. Üks ja ainuke soov: mitte saada elusalt praetud.
Tal [Ercole Bambuccil] olid ümber mõningad kaltsud, mida ta nende asukoha järgi nimetas tähtsalt kas püksteks või särgiks.
Kella poole kaheteistkümne ajal lähenes loodest, Tšmarovka küla poolt, Stargorodile umbes kahekümne kaheksa aastane noormees [Ostap Bender]. Tema võimsa