Šokolaadist prints. Andrei Hvostov

      ESIMENE OSA

      1

      KREEKA PÄHKLID

      Mida teha emaga, selle vananenud Pöial-Liisiga, kes on suremisega hiljaks jäänud, ja nüüd on lisaks kõigele otsustanud lõplikult tõvevoodisse jääda?

      Au neile, ja lõputu kiitus, kes püsivad kõbusatena surmahetkeni, olles enam-vähem töökorras ja ilmutades arusaamist eluliste tõsiasjade üle, rõõmustades kõiki adekvaatse suhestumisega ümbritsevasse. Kui südantsoojendav on vaadata poodi koperdavat vanadaami, kes trotsib vaenulikku linnakeskkonda ja liigub kümnetest ohtudest hoolimata eesmärgi – lähima toidupoe – suunas!

      Kes suudavad elada viimse hetkeni niimoodi, et nende lähedased ei oleks haigevoodi juurde aheldatud orjad, kes peavad kirjandustegelasest suurilmliku dändi kombel õhkama: „Miks juba kurat sind ei vii!”.

      Aga lähedastele on rõõmuks seegi, kui vanur saab hakkama potil käimisega, enda tagant kasimisega, pudru keetmisega, kui ta jaksab hoida lusikat, tõstes putru suhu nii osavalt, et enamus toitu jõuabki kohale, ning eriti tore, kui ta ei vaja kleidi, või ei, selles elujärgus juba ka päevasel ajal kantva öösärgi kaitseks jänkude ja piilupartidega kaunistatud pudipõlle.

      Vaatab telekast just neile tehtud vähenõudlikke saateid, lõputuid seriaale, kus nendega samaealised näitlejad tegelevad juba aastaid, terve igaviku, sellega, mis ongi niisuguses eas olevate inimeste päevade sisuks – elu imiteerimisega.

      Suudaks keegi välja mõelda, kuidas hoida vanurid elu lõpuni funktsioneerivatena! Et nad ei paneks soola suhkrutoosi, ei süütaks toas lõket, ei läheks meeltesegaduses välja hulkuma, jättes korterivõtme esikusse kapinurgale ja tõmmates snepperlukuga ukse enda järelt kinni.

      Mine siis temaga tegelema. Keset tööpäeva. Nagu see kipub olema. Uus Murphy seadus – ema korraldas mingi käki just siis, kui oli oluline nõupidamine, mõni järjekordne tähtaeg langemas, ülemus eriti kannatamatu ning täis ootust, et sa panustad ettevõtte käekäiku, sest viimase kolme kuu näitajad pole kiita ja seetõttu peab kohe midagi ette võtma, igaüks mõelgu hoolsalt, milline on tema panus firma väljatoomisel ajutisest langusest.

      Sa oled tööl, hingeldad stressist, tegemata asjad on kuhjunud, kolleegid ükskõiksed või siis lausa kahjurõõmsad selle üle, et sul on kõik üle pea kasvamas, aga taamal luurab ülemus, valmis iga hetk sinu juurde astuma ja küsima, et millisesse faasi sa oled oma tööga jõudnud. Siis see juhtubki.

      Ema helistab ja ütleb, et kukkus voodist välja. Ei suuda tagasi ronida. Lamab põrandal maas ja on abitu nagu sülelaps.

      Nii. Sa näed seda juba vaimusilmas, kuidas ema lebab voodi ees kulunud, kuid ikkagi piisavalt karedal vaibal, mis hõõrub nende paari tunni jooksul, mis lähevad koju jõudmiseni, liivapaberina tema põselt naha. Nagu ükskord juba juhtus. Tagajärgi peab ravima nädalaid. Marrastus läheb mädanema, kattub pärast lõputut ravimist koorikuga, mille ta järjekordse segadusehoo ajal küüntega maha kratsib või voodist taas välja kukkudes vaiba vastu ära hõõrub. Haavad paraneksid terve igaviku isegi siis, kui neil lastaks rahulikult olla. Aga ei lasta.

      Kuldaväärt on vanur, kes saab lõpuni ise hakkama. Või sureb õigel ajal. Lõpuni hakkamasaamine ja õigel ajal suremine on antud juhul vist sünonüümid.

      Tema emal ei õnnestunud üks ega teine.

      Tookord, kevadel, kõige kiiremal ajal – aga millal siis veel? – , kui ülikoolis algas iga-aastane tramburai üliõpilastega, kes polnud kaks semestrit teinud keda kuraditki, tunglesid tema ümber ja nõudsid mannetutele esseedele hindeid… otsustas emme vähendada niigi kehva funktsioneerimist veelgi.

      Just samal ajal, kui ajalehetoimetuseski olid pingelised ajad. Nagu igal eesti haritlasel, õigel haritlasel, mitte mõnel boheemlasenartsul, oli temalgi mitu töökohta. Igas töökohas omad intriigid, mis tahtsid tähelepanu ja aega, ennekõike aega, sest intriigi kerimise vahendiks on usalduslik jutuajamine nelja silma all.

      Intiimseid jutuajamisi oli vaja toimetuse ruumides ülal hoida kogu päeva kestel, sest otsustamisel oli küsimus – kellest saab ajalehe kultuuriosakonna uus juhataja.

      Miks pidid sellised asjad juhtuma just siis, kui kultuuriosakonna juhataja koht oli juba käeulatuses, kui see oli täiesti reaalne! Osavalt tegutsedes nagu ta oskab.

      Aga kuidas sa tegutsed, kui just siis otsustab emme minna turule. Turule! Mida kuradit ta sealt otsis?!

      Libedad tänavad, jääkonarusi ning lahtisi jääklobakaid täis, suutis ta imekombel terveks jäädes ületada. Akrobaatilise trikiga trammi sisenemisel ja sealt väljumisel, vaat kus ime!, sai hakkama. Toidukraami täis turukotiga kodumaja ukse ette jõudmine tuli tal samuti välja, vastupidiselt kõigile loodusseadustele. Ent viimane takistus nullis kogu saavutatud edu: maja välisukse avamine osutus hukatuslikuks – emme pani turukoti trepimademele, otsis võtit, alul paremast taskust, siis vasakust, siis veel kord paremast ja siis taas vasakust, kiikas lõpuks käekotti, läks võtme otsimise keerulisest operatsioonist lõplikult ähmi, ning laskiski ukse käepidemest lahti, kukkudes sinnasamma selili. Püsti ta enam ei saanud. Lamas ukse ees maas ja karjus appi. Keset valget päeva, aga kes sellisel ajal ikka tuleb, sest kõik, kellel on töökoht, need on tööl.

      Maja, kus ema elas – tegelikult siis ka tema maja, sest see oli tema lapsepõlvekodu – oli veel enne Esimest maailmasõda ehitatud kahekordne puumaja teiste samasuguste majade kõrval. See maja oli ka tööpäeva keskel täis inimeste hingeõhku, röötsatusi ning peeru, aga need, kes seal hingasid, röötsatasid ja peeretasid, olid samasugused hädapätakad nagu tema ema. Nad ei käinud väljas, kui tänavad olid libedad, nii ei olnud kedagi neist appi tulemas.

      Ema hädakutsungile reageeris vaid üks neid tüüpe, kes elatavad end prügikastides tuhnimisega. Tuli osavõtlikult ema juurde, silmitses teda, hindas olukorda, sai kõigest aru – vanamutt on pikali maas ja püsti ei saa. Prügikoll võttis ema turukoti ühte kätte, teise otsa haakis käekoti ning lahkus sündmuskohalt. Jalutas minema, eriliselt kiirustamata.

      Altkorruse vanamees tuli poole tunni pärast majauksest välja, et minna puukuuri. Alles siis sai maaslamaja püsti aidatud.

      Emal oli alles vaid võtmekimp.

      Kadunud olid pangakaart, isikutunnistus, haigekassakaart. Kõik see, mille olemasolu teeb inimesest õige inimese. Selle, kes ta on enne prükkariks saamist.

      Millist aega ning vaeva nõudis nende taastamine!

      Kas oli ema kukkumine oma kodumaja ukse ees hoiatus, väike prelüüd, millega teda taheti valmistada ette tõelise õnnetuse saabumiseks? Kerge eelvärin enne suurt kataklüsmi?

      Voodist väljakukkumine ja vaibale abitult lamama jäämine ning seiklusrikas käik turule, mis lõppes nagu klassikaline arktiline seiklus, kus raskes kliimas liikuv laev kinni jäätub ja jõuetuna enda päästmist ootab – see kõik oli enne Suurt Õnnetust, kui ta veel ei teadnud, et halastamatu ning salakaval loodus karistab meid muudki moodi kui vanemate dementsus.

      Või peab ütlema emade? – sest isad lahkuvad siitilmast kiiremini, paljud kohe pärast pensioniea kukkumist. Või neid polegi olemas, nad olid algusest peale kusagil ära. Isad ei klammerdu elusse nii nagu naised, kellega nad on lapsi sigitanud. Konkssõrmsete kätega trammi käsipuusse haardunud naised.

      Nagu oleks see tramm nimega Iha. Jah, mõtles ta pärast Suurt Õnnetust, ema ongi Blanche DuBois, oh jumal küll, seda ta on. Ka tema peaks oma elu kokku võtma sõnadega: I have always depended on the kindness of strangers. Nagu Blanche teatas hullumaja doktorile. Stranger… , jah, nii võib öelda küll, ka pojad on emadele võõrad inimesed.

      Ainult et emad ei saa sellest aru, nad keelduvad seda tõsiasja teadvusesse laskmast – minu laps on mulle võõras olend, ta hakkas minust võõrduma omaenda personaalsuse avastamise hetkel. Millal see võis juhtuda? Kaheselt? Kahe pooleselt?

      Ema-lapse pooldumine algab hetkest, kui laps karjub esimest korda „ma ise!” – ma ise panen saapad jalga, teen ukse lahti, ise võtan, ma ise, ma ise, ma ise! Ära sina, teine inimene, minu ema, minust erinev, eraldiseisev olend, takista