Kroon. Kiera Cass

      „Mul on kahju,” laususin end vältimatuks vastureaktsiooniks ette valmistades. Kui mu Valik algas, olingi seda just sel moel ette kujutanud – tosinad kosilased korraga lahkumas, paljudele neist ootamatu, et hetk rambivalguses nii kiiresti lõppes. Kuid pärast paari viimast nädalat, mil sain teada, kui lahked, kui arukad, kui helded nii paljud neist poistest olid, tundus massiline väljasaatmine peaaegu südantlõhestav.

      Nemad olid minu vastu õiglased ja mina pidin nüüd nende vastu olema otsatult ebaõiglane.

      „See tuleb järsult, kuid arvestades ema ohtlikku olukorda palus isa mul rohkem ülesandeid enda kanda võtta. Suudan selle kõigega toime tulla vaid võistlust koomale tõmmates.”

      „Kuidas kuningannal on?” küsis Ivan raskelt neelatades.

      Ohkasin. „Ta näeb… ta näeb päris vilets välja.”

      Isa ei tahtnud lasta mul ema külastada, kuid andis viimaks järele. Mõistsin ta vastuseisu kohe, kui nägin ema magamas, südamelööke reguleeriv seade ekraanil aega mõõtmas. Ema oli just südameoperatsioonilt tulnud.

      Ühe arsti sõnul libises ema hetkeks neil käest, kuid nad suutsid ta tagasi elule tuua. Istusin siis voodi kõrval ja hoidsin tal kätt. See kõlab küll tobedalt, aga lasksin end toolil kössi lootuses, et see sunnib teda üles ärkama ja mulle märkust tegema. Ei sundinud.

      „Aga ta on elus. Ja mu isa… tema on…”

      Raoul asetas mulle käe lohutavalt õlale. „Pole midagi, Tema kõrgus. Me kõik mõistame.”

      Lasin pilgul aeglaselt üle ruumi libiseda ja peatusin korraks ükshaaval kõikide kosilaste nägudel, kui need endale mällu talletasin.

      „Et teaksite, kartsin teid kui tuld,” tunnistasin. Siit-sealt kostis paar muhelust. „Suur tänu teile, et selle võimaluse vastu võtsite ja minu vastu nii armulised olite.”

      Sisse astuv valvur andis endast köhatusega märku. „Andestust, armuline leedi. Ülekande aeg on peaaegu käes. Meeskond tahtis… eem…” tegi ta õhus kohmaka žesti, „juukseid ja asju kontrollida.”

      Noogutasin. „Tänan. Olen minuti pärast valmis.”

      Kui mees lahkus, pöörasin tähelepanu taas poistele. „Loo-dan, et andestate mulle selle grupiviisilise hüvastijätu. Soovin teile kõigile tulevikuks edu.”

      Lahkudes kostsid mu selja tagant kooris pomisetud hüvastijätud. Kui Meeste saali uksed sulgesin, hingasin sügavalt sisse ja valmistusin eesootavaks. Oled Eadlyn Schreave ja mitte keegi, tõesti mitte keegi ei ole sinust võimsam.

      Palee oli kõhedakstegevalt vaikne, kui ema oma leedidega ringi ei tõtanud ja koridore ei täitnud Ahreni naer. Mitte miski ei pane inimese kohalolekut paremini märkama kui tema kadumine.

      Hoidsin stuudio poole sammudes selja sirge.

      „Teie kõrgus,” tervitas mind mitu inimest, kui uksest sisse astusin. Nad tegid kniksu, astusid mu tee pealt eest ja vältisid mulle silma vaatamist. Ma ei olnud kindel, kas kaastunde pärast või seetõttu, et nad juba teadsid.

      „Oh,” tegin peeglisse pilku heites. „Läigin natuke. Kas võiksite…?”

      „Loomulikult, Teie kõrgus.” Üks tüdruk tupsutas vilunult mu nahka ja kattis selle puudrikihiga.

      Seadsin kleidi pitskrae otsemaks. Kui hommikul riietusin, tundus must palees valitsevat meeleolu arvestades sobilik, kuid nüüd hakkasin otsuses kahtlema.

      „Näen liiga tõsine välja,” kurtsin valjult. „Mitte auväärselt tõsine, vaid murelikult tõsine. See on täiesti mööda.”

      „Näete imekaunis välja, armuline leedi.” Jumestusneiu võõpas mu huultele särava värvikihi. „Nagu teie ema.”

      „Ei näe,” hädaldasin edasi. „Mul pole raasukestki tema juustest või nahast või silmadest.”

      „Ma ei pea seda silmas.” Soe ja ümmargune tüdruk jäi mu kõrvale seisma ning vaatas mu peegelpilti. „Vaadake, siin,” sõnas ta mu silmadele osutades. „Mitte sama värv, vaid sama otsusekindlus. Ja teie huultel on seesama lootusrikas naeratus. Olete välimuselt küll rohkem vanaemasse, kuid läbi ja lõhki oma ema tütar.”

      Vaatasin ennast. Sain peaaegu aru, mida ta silmas pidas. Tundsin end sellel kõige üksildasemal hetkel pisut vähem üksikuna.

      „Aitäh. See on mulle väga oluline.”

      „Me kõik palvetame ta eest, armuline preili. Ta on kange.”

      Meeleolust hoolimata ajas see mu itsitama. „Seda ta on.”

      „Kaks minutit!” hõikas võtte assistent. Kõndisin kleiti siludes ja juukseid kohendades vaibaga kaetud võtteplatsile. Stuudio oli prožektoritest hoolimata tavapärasest külmem ja end üksildase poodiumi taha sisse seades kirvendas mu kehal kananahk.

      Pisut tagasihoidlikumas riietuses, kuid sellegipoolest viimseni lihvitud Gavril naeratas mulle lähenedes kaastundlikult. „Oled kindel, et soovid seda teha? Võin uudised hea meelega ka ise edasi anda.”

      „Aitäh, aga pean sellega ise hakkama saama.”

      „Olgu siis peale. Kuidas kuninganna vastu peab?”

      „Tund aega tagasi polnud viga. Arstid hoiavad tervenemise eesmärgil uinutite mõju all, aga ta näeb nii räsitud välja.” Sulgesin viivuks silmad ja püüdsin rahuneda. „Vabandust. Olen selle pärast natuke pinges. Aga vähemalt saan paremini hakkama kui isa.”

      Mees vangutas pead. „Ma ei kujuta ette, et see võiks kellelegi hullemini mõjuda kui talle. Kuninga kogu maailm on kohtumishetkest alates olnud kuninganna.”

      Läksin mõttes tagasi eelmisse õhtusse ja mõtlesin fotosid täis seinale vanemate toas. Lappasin peas läbi kõik üksikasjad nende kohtumise kohta, mille nad mulle alles hiljaaegu avaldasid. Ma ei suutnud endiselt leida mingit mõtet end armastuse nimel läbi loendamatute takistuste murda üksnes selleks, et see sind lõpuks nii jõuetuks muudaks.

      „Olid seal, Gavril. Sina nägid nende Valikut.” Neelatasin endiselt ebalevalt. „Kas see tõesti töötab? Kuidas?”

      Mees kehitas õlgu. „Sinu oma on kolmas, mida olen näinud. Ma ei oska öelda, kuidas see toimib, kuidas saab loterii sind hingesugulasega kokku viia. Ütlen lihtsalt nii: su vanaisa ei olnud just mees, keda oleksin imetlenud, aga ta kohtles oma kuningannat kui kõige tähtsamat inimest, kes eales maa peal kõnnib. Kuigi teistega järsk, oli oma naisega helde. Kuninganna sai parima, mis temas oli, mida ei saa just öelda… Noh, ta leidis õige naise.”

      Vidutasin silmi ja tundsin huvi, mille ta ütlemata jättis. Vanaisa oli karm valitseja, kuid järele mõtlema hakates oli see ka ainus külg, mida temast teadsin. Isa ei rääkinud temast peaaegu kunagi kui abikaasast või vanemast ja mind huvitasid alati palju rohkem lood vanaemast.

      „Ja su isa? Minu meelest ei olnud tal õrna aimugi, mida otsis. Ausalt öeldes vist ka su emal mitte. Aga ta oli printsile igas mõttes sobiv kaaslane. Kõik nende ümber nägid seda palju varem kui nad ise.”

      „Tõesti? Nad ei saanud ise aru?”

      Mees tegi grimassi. „Kui aus olla, siis pigem su ema ei saanud aru.” Ta saatis mulle tungiva pilgu. „Paistab olevat perekonnaviga.”

      „Gavril, oled üks vähestest, kellele saan seda tunnistada. Asi ei ole selles, et ma ei tea, mida otsin. Ma lihtsalt ei olnud valmis otsima.”

      „Aa. Murdsingi pead.”

      „Aga nüüd olen siin.”

      „Kardan, et ka omapäi. Kui otsustad sellega edasi minna… ja pärast eilset ei süüdistaks sind keegi, kui ei läheks, saad nii olulise otsuse langetada vaid sa ise.”

      Noogutasin. „Ma tean. Sellepärast see nii hirmus ongi.”

      „Kümme sekundit,” hõikas võtte assistent.

      Gavril patsutas mulle õlale. „Olen olemas igal moel, mis võimalik, Teie kõrgus.”

      „Aitäh.”

      Ajasin kaamera