Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Reidar Andreson
NRICH WEINBERG REIDAR ANDRESON
PÄÄSTA MEID KURJAST
«Palju maad meil veel minna on?» küsis naine vaikselt oma mehelt.
Nad olid teinud puhkepausi pärast tund ja nelikümmend minutit kestnud kõndimist. Nii oli see olnud mitu ööd järjest. Vahetult enne koitu otsisid nad metsas, radadest kaugemal, endale varjulise koha ja jäid laagrisse. Oli vaja magada, süüa ja juua, oli vaja peituda luuravate silmade eest. Kaheksateistkümneliikmelise grupiga oli see muidugi väljakutse, eriti kui kõige väiksemad olid alles sülelapsed.
Mees vaatas pimedas metsloomarada, mida mööda seltskond liikus ja mis vongeldes läbi võsastunud metsa suundus. Vaatas siis seljataha, kus oli näha paari kõige lähemal istuvat inimest. Neid kõiki ühendasid hirm, lootus ja väsimus. Hirm kindral Abel Notumoh’ mässuliste väeüksuste ees, kes olid paari kuu eest päästnud Oregoni Loodeplatoo Kolme jõe maal valla seninägematu vägivalla president N’gome ja talle ustavate vägede vastu. Tsiviilisikutel polnud selles konfliktis isegi valikut: kõik, kes olid päritolult madalmaalased, hävitati süstemaatiliselt või tehti orjadeks. Inimesed põgenesid sadade tuhandete kaupa lõunasse, kus kuulduste kohaselt olid suured varjupaika pakkuvad põgenikelaagrid.
Mees lootis, et nende rühm jõuab sinna veel enne uut päevatõusu. Neil oli lihtsalt natuke jõudu vaja koguda.
«Mõni kilomeeter,» sosistas ta naisele.
Põhja pool olid metsad kuivemad, puud kasvasid hõredamalt. Nende tüved küündisid kümnete meetrite kõrgusele, enne kui algasid oksad, mida katsid tuustidena nõeljad mürkrohelised lehed. Need olid aromaatsed avarad metsad. Seal oli liikumine olnud suhteliselt kiire, nad olid igal ööl mitmeid kilomeetreid seljatanud. Nüüd aga pidid nad edasi pressima läbi laialehise niiske võseriku, kus maapinnal põimusid omavahel jämedatüveliste puuhiiglaste juured. Liikumist takistasid ka maha langenud ja paksu niiske taimepolstriga kattunud poolpehkinud tüved.
Mainitud mõni kilomeeter, mis neid põgenikelaagrist lahutas, oli seltskonnale tõsiseks väljakutseks.
Viimaks hommiku hakul otsisid nad järjekordse laagripaiga ja mees läks luurele, et näha, kas põgenike laagrile on turvaline läheneda. Kui ta tagasi oma rühma juurde jõudis, nägi naine kohe, et midagi on korrast ära.
«Mis toimub?» küsis ta vaikselt.
«Me peame minema edasi lõunasse,» ütles mees. «Laagrit ei ole enam.»
See tähendas vaid üht: Notumoh’ sõdurid olid põgenike laagri hävitanud.
Ülejärgmise päeva aovalges jõudsid nad ühe harujõe kallast mööda kulgenud metsloomarada kasutades rahuliku Kwa kaldale. Vaikides vaatasid nad, kuidas majesteetlikult laia jõe punaseks värvunud vood kandsid mõne kilomeetri kaugusel oleva võimsa joa suunas surnukehi. Neid oli rohkem, kui nad loendada jõudnuks.
«Mis nüüd saab?» küsis naine.
«Kuni elame, peame lootma,» vastas mees. «Otsime koha, kust platoolt alla pääseda. Siia pole peale surma ja hirmu midagi jäänud.»
Auditeeritava kaubalaeva dokkimine esmaspäeva hommikul kell 0747 oli saatuse irve. Colin Thyne, Neymari-nimelise kolkamaailma transiitjaama, rahvasuus Viiendaks Rattaks nimetatud orbitaali turvaosakonna juhtaudiitor, oli tõtanud oma eluruumidest tööle. Ta ei saanud endale lubada harjumuspärast hommikust tunnikest, mille jooksul vaadata üle kõik «tulekahjud» ja tegemist tahtvad ülesanded. Selle asemel haaras mees joonelt töövahendid ja kiirustas kohvimasina juurde.
«Hommikust, Colin!» hõikas Eric Deschanel kahe klaasseina vahele surutud kohvinurgast, kus ta traditsiooniliselt mõned minutid pärast kella üheksat suurest automaadist endale väikese tassi kohvi võttis. «Oled sa täna väga hõivatud?»
Colin mõõtis vaikides pilguga ülemust ja asetas vastamise asemel toeka, kaanega suletava topsi kohvimasina alusele. Ta valis musta kohvi suurusega 3XL.
«Ega ma siin üldiselt oma vaba aega veetmas käi,» ütles ta seejärel.
«Ah-soo!? Ära sa märgi…» kostis Deschanel ja lasi kuuldavale oma heledahäälse naeru, mis esimesel korral (Tegelikult ka kahekümne esimesel, mõtles Colin) pani inimesi pead pöörama ja nii mõnegi kulmu imestunult kerkima. «Vaata, meil on see probleem, et Lek läks pensionile.»
«Olen märganud jah,» ütles Colin. Vana Nuuskur oli olnud Viienda Ratta auditiosakonna tõeline veteran. «Muidu ma siin ilmselt nälgas moega enne dokkidesse jooksmist endale kohvi ei lahmaks.»
«Aaa… Sul on mingi laev või asi tulnud?» tegi ülemus mõtlikku nägu.
Colin vaatas kella. «Stonehenge’i alus, see va «Nicolay Weschel… Wezcil…» Ptüi! Mingi vesilokk see oli. Igavene kolakas kaubalaev. Ma mõtlen, et me polegi vist nii suurt näinud viimased pool aastat. Neljapäeva õhtul hüppasid Spoti-poolsest urkest sisse. Pidid jõudma alles täna lõunaks, kuid on ilmselt tublisti hagu andnud – sindrinahk on juba kohal.» Ta võttis täis topsi, tõmbas hea sõõmu kohvilõhna ninna ja keeras kaane peale. «Mis sul mureks? Ma peaksin juba tegelikult seal olema, aga tead isegi – suur kiire möödas, siis on aega küll.» Ta astus paar sammu tagasi ja toetas end sissepääsu juures vastu klaasseina serva.
Deschanel noogutas peaga tema selja taha. Colin pööras ringi ja vaatas üle kontori. Viies Ratas oli tegelikult vaatamata asukohale Võrgustiku piirialal päris suur kosmosejaam, kuid turvaosakonna ühe osana toimiv auditeerimisüksus oli surutud võrdlemisi kitsastesse oludesse. Madalate riiulitega oli kontori keskpõrand jagatud kokku kümneks tööboksiks, mõned klaasseintega eraldatud ruumid (teiste seas Deschaneli kabinet ja nõupidamiste ruum) olid seinte ääres. Neid oli koos sekretäride ja ülemusega kokku seitseteist hinge. See oli parasjagu niisugune hulk inimesi, kes töötades, suheldes ning ringi liikudes tekitasid üpris korralikku lärmi ja saginat. Keset seda kõike seisis nõutul ilmel ringi vahtiv noorem mees.
«Uus poiss…» tähendas Deschanel.
«Ja-aah?» Colin kergitas küsivalt kulmu ja võttis lonksu kohvi.
«Ega siin suurt muud olegi, kui et tuleb temast audiitor teha,» ütles Deschanel ja asetas käe Colinile õlale. Ülemusel oli kombeks trügida teiste personaalsesse ruumi.
«Jõudu tööle…» tähendas Colin. «Sulle.»
Deschanel jätkas samaaegselt tema märkusest välja tegemata: «Võtad aga oma ammendamatust varasalvest teadmisi ja annad need ilusasti talle edasi.»
«Ja nii lihtne ongi?» Colin võttis järgmise lonksu kohvi.
«Ei, Colin, tegelikult on see oluliselt keerulisem,» tähendas Deschanel. «Seepärast ma seda ise ei teegi, saad ju aru? Pole tarvis noort inimest kohe esimesel päeval ära rikkuda.»
«Hea, et sina seda ütlesid!»
«Tule, ma teen teid tuttavaks!» Deschanel surus end Colinist mööda ja kappas uue poisi suunas ise vaba käega laialt lehvitades.
Neetud! Colin võttis veel ühe lonksu kohvi ja läks siis ülemusele järgi.
«See on Orlando Carvalhal, meie uus audiitor,» ütles Deschanel tutvustuseks.
Colin sirutas käe. «Colin, Colin Thyne, juhtaudiitor siin selles urkas.»
«Tere hommikust, hr Thyne,» lausus noormees vapralt ja surus talle ulatatud kätt.
«Colin võtab enda kanda sinu esmase väljaõppe,» tähendas Deschanel ja kortsutas Colinile kulmu. «Et kõik meie eesrindliku kosmosejaama protseduurid ja peensused sulle ilusasti selgeks saaksid.»
Tänan väga! Colin manas näole pingutatud naeratuse. Kui pilgud suudaks tappa, siis olnuks Deschanel ilmselt juba ammuilma sõelapõhjaks tehtud, põhjalikult ära nülitud ja orbitaali regeneratsioonisüsteemi suunatud.
«Okas,» ühmas Colin. «Läksime siis! Mul on üks laevakolakas inspekteerida.» Lõppude lõpuks polnud see ju uue poisi süü, et ta suutis tööle sattuda võrdlemisi ebasobival ajal. Või noh… tegelikult ikka oli ka, sest ega keegi teda ju relva ähvardusel ei sundinud.
Ta viipas käega ja seadis sammud väljapääsu poole ning Orlando Carvalhal püüdis tal kannul püsida.
«Too ta elusalt tagasi!» hõikas Deschanel neile järele.
Mida