Raskem tee. Ли Чайлд

      ÜKS

      Jack Reacher tellis topeltespresso, ei mingit sidrunit, ei mingit jääkuubikut, vahtplastist topsis, ei mingit portselani, ja enne kui see tema lauda saabus, nägi ta pealt, kuidas ühe mehe elu muutus igaveseks. Mitte et kelner oleks olnud aeglane. Lihtsalt liigutus oli sujuv. Nii sujuv, et Reacher ei aimanudki, mis toimub tema silme ees. See oli harilik pildike, mis kordub igal pool maailma suurlinnades miljard korda päevas: keegi kutt tegi auto lukust lahti, istus sisse ja sõitis minema. Muud ei midagi.

      Aga sellest piisas.

      Espresso oli olnud enam-vähem täiuslik, ja nõnda külastas Reacher täpselt kakskümmend neli tundi hiljem sama kohvikut uuesti. Ehkki kaks õhtut ühes ja samas paigas oli Reacheri puhul tavatu, rehkendas ta, et väärt kohv väärib muudatust tema rutiinis. Kohvik asus New York City Kuuenda avenüü lääneküljes, keset kvartalit, mis jäi Bleeckeri ja Houstoni tänava vahemikku. Oli hõivanud silmapaistmatu neljakorruselise hoone esimese korruse. Ülemised korrused olid anonüümsete üürikorterite moega. Kohvik ise näis siia otsekui istutatud mõnelt Rooma kõrvaltänavalt. Sees hämar valgustus, armilised puitseinad, lett ja kroomitud mõlkis kohvimasin, pikk ja palav nagu vedur. Väljas oli madala puldansirmi taga kõnniteel üksik metall-laudade rivi. Reacher valis sellesama otsmise laua, mida pruukis eelmiselgi õhtul, ning võttis sellesama istekoha. Sirutanud mugavalt ihuliikmeid, kallutas ta tooli kahele jalale. Selja toetamine vastu kohviku välisseina võimaldas vaadet üle kõnnitee ja kogu laia avenüü itta. New York Citys meeldis talle suviti õues istuda. Õhtuti veel eriti. Talle meeldisid elektrit täis pimedus, lämbe saastatud õhk, mürapursked ja liiklus, inimmurd ja sireenide maniakaalsed prahvatused. Eraklikul mehel aitas see tunda end ühtaegu nii ühenduses kui ka eraldatuses.

      Teda teenindas sama kelner, kes eelmiselgi õhtul, ning ta tellis samasuguse topeltespresso, vahtplastist topsis, ei mingit suhkrut ega lusikat. Joogi saabudes maksis ta kohe ja asetas tagasisaadud raha lauale. Sedasi võib ta lahkuda, kui parajasti tuju tuleb, solvamata kelnerit, tegemata külma omanikule, näppamata lauahõbedat. Elu pisidetailid seadis Reacher alati viisil, mis lubas liikvele minna murdsekundilise etteteatamisega. Ta oli harjumuste ori. Talle ei kuulunud midagi, ta ei kandnud midagi kaasas. Kehalt küll suur, jäi ta ikkagi varju ning jättis maha väga vähe jälgi.

      Ta rüüpas pikkamisi kohvi ja tunnetas õhtu lämbust kerkimas kõnniteelt. Vaatles autosid ja inimesi. Vaatles taksode voolu põhja suunas, prügiveokite peatusi tänavaservas. Nägi pentsikuid noortepunte jalutamas klubidesse. Jälgis lõunasse kaperdamas tüdrukuid, kes olid kunagi olnud poisid. Nägi, kuidas kvartalisse pargiti sinine Saksa päritolu sedaan. Vaatles sedaanist väljumas kompaktse kehaehitusega hallis ülikonnas meest, kes kõndis põhja suunas. Jälgis, kuidas too mees sõelus kahe kõnniteelaua vahelt läbi ja sisenes kohvikusse, mille tagaossa olid koondunud töötajad. Jälgis, kuidas mees neid küsitles.

      Tüüp oli keskmist kasvu, ei noor ega vana, liialt turske, et nimetada teda sooniliseks, ent raskekaallaseks liialt kleenuke. Oimudelt hallid juuksed olid lõigatud hoolega lühikeseks. Tasakaalukese päkkadel. Kõnelev suu ei liikunud palju. Aga pilk liikus. Vilksas väsimatult vasakule-paremale. Reacheri oletust mööda oli tüüp umbes neljakümnene, ning ühtlasi oletas Reacher, et umbes neljakümneseks oli tal aidanud elada ümberringi sündiva lakkamatu järjekindel teadvustamine. Sama silmavaadet oli Reacher näinud kauaaegsest džungliteenistusest naasnud eliitjalaväe veteranidel.

      Siis ühtäkki kelner pöördus ja näitas sirgjoones Reacheri poole. Hallis ülikonnas kompaktne mees põrnitses teraselt. Akna kaudu põrnitses Reacher üle õla vastu. Tekkis silmside. Seda katkestamata poetas ülikonnas mees kelnerile tänusõna ja väljus tuldud teed. Astunud õue, sooritas mees parempöörde madala puldansirmiga alasse, kus sõelus laudade vahelt Reacheri juurde. Reacher laskis tüübil viivu tummalt seista, kuni langetas otsuse. Siis ütles ta: „Jah,” mitte küsival toonil, vaid kinnituseks.

      „Mis jah?” päris tüüp.

      „Selline üldine jah,” ütles Reacher. „Jah, mul on mõnus päevalõpp, jah, te tohite minuga ühineda, jah, te tohite minult küsida, mida iganes te küsida tahate.”

      Tüüp kraapsas laua alt tooli ning vajus istuma, selg liiklusjõe suunas, tõkestades nii Reacheri vaate.

      „Tegelikult ongi mul teile küsimus,” möönis tüüp.

      „Ma tean,” ütles Reacher. „Eilse õhtu kohta.”

      „Kuidas te teadsite?” Tüübi hääl oli vaikne ja vagane, lameda surutud briti aktsendiga.

      „Kelner näitas mind teile kätte,” lausus Reacher. „Ja tema teistest klientidest eristab mind vaid see, et mina viibisin eile õhtul siin, nemad aga mitte.”

      „Olete veendunud?”

      „Keerake pea kõrvale,” ütles Reacher. „Jälgige liiklust.”

      Tüüp kuuletus.

      „Kirjeldage nüüd minu riietust,” käskis Reacher.

      „Roheline särk,” ütles briti aktsendiga tüüp. „Puuvillane, kottis, odav, ei tundu just uus, käised kääritud küünarnukini, all roheline T-särk, samuti odav ja kantud, kitsavõitu ja püksist väljas, püksid khakivärvi, toimse koega, viikideta, sokke pole, karedast nahast kingad Inglismaalt, pruunid, mitte uued, kuid ka mitte väga vanad, tõenäoliselt kallid. Paelad narmendavad, nagu tiriksite sõlmi liiga kõvasti. Mis viitab ehk kinnismõttelisele enesedistsipliinile.”

      „Hüva,” ütles Reacher.

      „Mis hüva?”

      „Te märkate asju,” selgitas Reacher. „Ja mina märkan asju. Me oleme hingesugulased. Oleme kaks tilka vett. Hetkel pole majas rohkem kundesid, kes viibinuks siin eile õhtul. Selles olen ma veendunud. Ja seda te töötajailt küsisitegi. Ainuke võimalus. Ainuke põhjus, miks kelner oleks mulle osutanud.”

      Tüüp keeras tema poole tagasi.

      „Kas te nägite eile õhtul üht autot?” päris too.

      „Ma nägin eile õhtul kuhjaga autosid,” ütles Reacher. „Me oleme Kuuendal avenüül.”

      „Mercedes Benzi. Mis oli pargitud sinna.” Tüüp käänas jälle ringi, näitas kerges diagonaalis tühjale sõiduteeserva lõigule tänava vastasküljel tuletõrjekraani kandis.

      Reacher lausus: „Hõbedane nelja uksega sedaan, mudel S-420, New Yorgi tellitav erinumbrimärk, tähekombinatsiooni alguses OSC, läbisõit hulk linnamiile. Värv määrdunud, rehvid kulunud, rattakilbid lömmis, mõlemad põrkerauad mõlkis ja kriime täis.”

      Tüüp keeras taas tema poole tagasi.

      „Te nägitegi,” ütles tüüp.

      „See seisis sealsamas,” ütles Reacher. „Nägin muidugi mõista.”

      „Kas te nägite selle lahkumist?”

      Reacher noogutas. „Napilt enne kella kolmveerand kahtteist istus sellesse keegi kutt ja sõitis minema.”

      „Te ei kanna käekella.”

      „Kellaaega tean ma alati.”

      „See pidi olema keskööle lähemal.”

      „Ehk tõesti,” ühmas Reacher. „Mida iganes.”

      „Kas teil õnnestus juhile pilk heita?”

      „Ma ju rääkisin, nägin, kuidas ta istus sisse ja sõitis minema.”

      Tüüp tõusis püsti.

      „On tarvis, et te tuleksite minuga,” ütles ta. Ja katsus taskut. „Kohvi teen teile välja.”

      „Ma maksin juba.”

      „Sel juhul läki.”

      „Kuhu?”

      „Minu bossi jutule.”

      „Kes on teie boss?”

      „Mees nimega Lane.”

      „Võmm te ei ole,” tõdes Reacher. „Lihtsalt oletus. Tugineb tähelepanekul.”

      „Millisel?”

      „Teie aktsent. Te pole ameeriklane. Vaid inglane. New Yorgi politsei ei ole omadega nii ummikus.”

      „Enamik meist on ameeriklased,” ütles briti aktsendiga tüüp. „Aga teil on õigus, me pole võmmid. Oleme eraisikud.”

      „Mis