Filosoofia probleemid. Bertrand Russell
leemid
Eessõna
Järgnevatel lehekülgedel olen põhiliselt piirdunud nende filosoofiaprobleemidega, mille kohta pidasin võimalikuks öelda midagi positiivset ning konstruktiivset, kuivõrd pelgalt negatiivne kriitika tundus kohatu. Sel põhjusel on käesolevas teoses tunnetusteooriale pühendatud rohkem ruumi kui metafüüsikale ning mõnda teemat, mille üle filosoofid on palju arutlenud, on puudutatud väga põgusalt, kui üldse.
Olen leidnud väärtuslikku abi G. E. Moore’i ja J. M. Keynesi avaldamata kirjutistest: esimeselt seoses meeleandmete suhtega füüsikalistesse objektidesse ning teiselt seoses tõenäosuse ja induktsiooniga. Suur tulu tõusis ka professor Gilbert Murray kriitikast ning ettepanekutest.
Esimene peatükk
Näivus ja tõelisus
Kas maailmas leidub teadmist, mis oleks nii kindel, et ükski mõistlik inimene ei saaks selles kahelda? See küsimus, mis ei pruugi esmapilgul tunduda keeruline, on tegelikult üks kõige raskemaid, mida küsida saab. Kui oleme adunud neid takistusi, mis asuvad otsese ning kindlameelse vastuse ees, siis oleme hästi ette valmistatud filosoofia õppimiseks, sest filosoofia on pelgalt katse vastata sellistele ülimatele küsimustele; mitte hooletult ja dogmaatiliselt nagu tavaelus ning isegi teadustes, vaid kriitiliselt, pärast seda kui on uuritud läbi kõik see, mis muudab sellised küsimused mõistatuslikuks, ning pärast seda kui on hoomatud meie tavapäraste ideede ähmast ning segast alust.
Igapäevaelus peame tõsikindlaks paljusid asju, mis lähemal uurimisel osutuvad ilmseid vastuolusid täis olevaks, nii et ainult suur mõttetöö annab meile teada, mida me tõeliselt võime uskuda. Tõsikindluse otsingul on loomulik alustada meie praegustest kogemustest ning teatavas mõttes tuleb kahtlemata tuletada neist teadmine. Kuid iga väide selle kohta, mida meie vahetu kogemus meile teada annab, on tõenäoliselt väär. Mulle näib, et ma istun praegu tugitoolis, teatava kujuga laua taga, millel ma näen täiskirjutatud või – trükitud paberilehti. Pead pöörates näen läbi akna hooneid, pilvi ja Päikest. Ma usun, et Päike asub Maast umbes 93 miljoni miili kaugusel; et see on kuum taevakeha, mis on Maast mitu korda suurem; et Maa pöörlemise tõttu tõuseb ta igal hommikul ja niimoodi jätkuvalt määramata aja jooksul tulevikus. Ma usun, et kui ükskõik milline normaalne isik minu tuppa astub, näeb ta neidsamu toole ja laudu ning raamatuid ja pabereid nagu minagi ning et see laud, mida ta näeb, on seesama laud, mida ma tunnen oma käsivarre all. Kõik see tundub nii ilmne, et seda polekski tarvis sõnastada, välja arvatud vastuseks sellele, kes kahtleb, kas ma üldse midagi tean. Ometi saab kõike seda mõistuspäraselt kahtluse alla seada ning kõik see nõuab ulatuslikku hoolikat arutelu, enne kui võime kindlusega öelda, et oleme selle sõnastanud kujul, mis on täielikult tõene.
Et selgitada meie ees seisvaid raskusi, pöörame tähelepanu sellele lauale. Silmale tundub see piklik, pruun ja särav, puudutades tundub see jahe, sile ja kõva; kui ma sellele koputan, siis kostab puu kõla. Iga teine, kes näeb, tunneb ja kuuleb lauda, nõustub sellise kirjeldusega, nii et võiks tunduda, nagu mingit raskust tekkida ei saaks. Ent niipea kui püüame olla täpsemad, tekivad komplikatsioonid. Ehkki ma usun, et laud on „tõeliselt” üleni sedasama värvi, paistavad valgust peegeldavad osad palju eredamad kui teised osad ning mõni osa paistab valge peegeldatud valguse tõttu. Ma tean, et kui ma liiguksin, oleksid valgust peegeldavad osad teistsugused, nii et värvuste näiv jaotus laual muutuks. Sellest järeldub, et kui mitu inimest vaataksid lauda samal hetkel, siis ei näeks keegi täpselt sedasama värvuste jaotust, sest rohkem kui üks ei saa näha seda samast vaatepunktist ning iga vaatepunkti muutus tekitab muutuse valguse peegeldamise viisis.
Enamikus praktilistes küsimustes on need erinevused ebaolulised, kuid maalikunstnikule on need äärmiselt olulised: maalija peab vabastama end mõtteharjumusest, et asjadel näib olevat see värvus, mis neil tavamõistuse järgi „tõeliselt” on, ning omandama harjumuse näha asju nii, nagu nad paistavad. Siin kerkib meie ees üks neid eristusi, mis tekitavad filosoofias suurt tüli – eristus „näivuse” ja „tõelisuse” vahel; selle vahel, mis asjad paistavad olevat ning mis nad on. Maalikunstnik tahab teada, kuidas asjad paistavad, praktiline inimene ja filosoof tahavad teada, mis nad on; kuid filosoofi teadmisesoov on tugevam praktilise inimese omast ning teda häirib raskuste tunnetamine küsimusele vastamisel rohkem.
Naaskem laua juurde. Senivaadeldu põhjal on ilmne, et ei leidu värvust, mis paistaks valdavalt olevat laua või isegi laua mõne konkreetse osa päris värvus – laud paistab eri vaatepunktidest eri värvusega ning pole alust pidada mõnda neist rohkem selle tõeliseks värvuseks kui teisi. Ning me teame, et isegi ühest vaatepunktist paistab värvus teistsugune kunstlikus valguses või värvipimedale inimesele või inimesele, kes kannab siniseid prille, ning pimedas polekski laual mingit värvust, ehkki puudutades ja kuulatades on see jäänud muutumatuks. Värvus pole niisiis midagi, mis kuuluks laua loomusesse, vaid miski, mis sõltub lauast ja vaatlejast ning valguse lauale langemise viisist. Kui me tavaelus räägime laua päris värvusest, siis peame üksnes silmas värvust, mis tal paistab olevat normaalsele vaatlejale tavapärasest vaatepunktist harilikes valgustingimustes. Ent teistel värvustel, mis ilmnevad teistes tingimustes, on samasugune õigus olla peetud tõeliseks; ning et vältida ühe eelistamist, oleme seetõttu sunnitud eitama, et laual iseeneses oleks mõni üks konkreetne värvus.
Sama kehtib ka tekstuuri kohta. Palja silmaga saab näha puusüüd, kuid muidu paistab laud sile ja ühtlane. Kui me vaataksime seda läbi mikroskoobi, näeksime koredat pinda ja künkaid ning orgusid ja mitmesuguseid ebaühtlusi, mis on paljale silmale eristamatud. Kumb neist on „tõeline” laud? Meil on loomulik kiusatus öelda, et see, mida me näeme läbi mikroskoobi, on tõelisem, kuid veelgi võimsam mikroskoop annaks omakorda teistsuguse tulemuse. Kui me ei saa usaldada seda, mida näeme palja silmaga, miks peaksime usaldama seda, mida näeme läbi mikroskoobi? Nõnda hülgab meid jällegi usaldus meelte vastu, millest me alustasime.
Asi ei ole parem laua kujuga. Kõigil meil on harjumus eeldada asjade „tõelist” kuju ning me teeme seda nii ebareflektiivselt, et hakkame arvama, et näeme tegelikult tõelisi kujusid. Kuid tõsi on hoopis see, nagu meil tuleb ära õppida, kui püüame joonistada, et antud asi paistab igast erinevast vaatepunktist eri kujuga. Kui meie laud on „tõeliselt” ristkülikukujuline, paistab ta peaaegu igast vaatepunktist, nagu tal oleks kaks teravnurka ning kaks nürinurka. Kui vastandküljed on paralleelsed, paistavad nad, nagu nad lõikuksid mõnes punktis vaatlejast eemal; kui nad on võrdse pikkusega, paistab, justkui oleks lähim külg pikem. Neid asju ei panda harilikult lauda vaadates tähele, kuna kogemus on meid õpetanud konstrueerima „tõelise” kuju näiva kuju põhjal ning „tõeline” kuju on just see, mis huvitab meid praktiliste inimestena. Ent „tõeline” kuju ei ole see, mida me näeme; see on midagi, mille me nähtust järeldame. Ning see, mida me näeme, muudab pidevalt oma kuju, kui me ruumis ringi liigume; seega, jällegi ei anna meeled meile tõde lauast endast, vaid üksnes laua nähtumusest.
Samasugused raskused tekivad, kui vaatleme puutemeelt. On tõsi, et laud tekitab meis alati kõvaduse aistingu ning me tunneme tema vastupanu survele. Kuid saadav aisting sõltub sellest, kui kõvasti me lauale surume, ning ka sellest, millise kehaosaga me surume; seega, erinevat survet või eri kehaosasid arvestades ei saa eeldada, et erinevad aistingud paljastaksid otse laua kindlaid omadusi. Parimal juhul on nad märgiks mõnest omadusest, mis ehk põhjustab kõik aistingud, kuid ei ole üheski neist tegelikult nähtav. Sama käib veelgi selgemalt helide kohta, mida saab tekitada lauale koputades.
Niisiis saab ilmseks, et tõeline laud, kui ta on olemas, ei ole sama mis see, mida me kogeme vahetult nägemise, puudutamise või kuulmise teel. Tõeline laud, kui ta on olemas, ei ole meile üldsegi vahetult tunnetatav, vaid see tuleb järeldada sellest, mida tunnetatakse vahetult. Seega kerkib korraga üles kaks väga keerulist küsimust, nimelt: (1) Kas tõeline laud on üldse olemas? (2) Kui on, siis mis laadi objekt saab ta olla?
Nende küsimuste kaalumisel oleks abi sellest, kui meil oleksid mõned lihtsad terminid, mille tähendus on kindel ning selge. Anname nimetuse „meeleandmed” asjadele, mida tunnetatakse vahetult aistides: sellised asjad nagu värvused, helid, lõhnad, kõvadus, koredus ja nõnda edasi. Me nimetame „aistinguks” nendest asjadest vahetult teadlik olemise kogemust. Niisiis, alati kui näeme värvust, on meil värvuse aisting, kuid värvus ise on meeleanne, mitte aisting. Värvus on see, millest oleme vahetult teadlikud ning teadlikkus ise on aisting. On selge, et kui me üldse saame lauda tunnetada,