Euroopa Liit: teejuht kodanikule. Chris Bickerton

      Proloog

      Need, kelle meelest Euroopa Liit kui üliriik surub maha liikmesriigi demokraatlikke vabadusi, tähtsustavad üle liidu võimu. Nad ignoreerivad liidu ametnikkonna väiksust ja meie endi valitsuste keskset rolli Euroopa Liidu tegudes ja otsustustes. Need, kes näevad Euroopa Liidus võimalust luua sotsiaalne Euroopa, unustavad, et ühtse turu tõttu on liikmesriikide valitsustel tunduvalt raskem talitseda turukapitalismi äärmusi. Nad ilustavad ka tõsiasja, et praegune Euroopa Liit rajati Euroopa sotsiaaldemokraatide kustunud lootustele. Need, kes peavad Euroopa Liitu teise maailmasõja varemetele ehitatud rahuprojektiks, ei pööra piisavalt tähelepanu ajaloofaktidele. Nad kannavad üha tihedama liidu arvele saavutused, mille põhjused on hoopis mujal. Paljud on veendunud, et hoolimata kõigist probleemidest ja piirangutest kehastab Euroopa Liit siiski meie kuulumist kuhugi, mida me nimetame Euroopaks. See Euroopa ei ole küll ka nende meelest täiuslik, kuid siiski parem kui mitte midagi ja annab meile lootust.

      Püüan selles raamatus kirjeldada Euroopa Liidu tekkelugu ja toimimist võimalikult tõetruult. Iga raamat käsitleb teemat üksnes kindla nurga alt ega paku kunagi lõplikku tõde. Jätan mõned seigad kõrvale ja mõnel peatun pikemalt. Mu eesmärk on luua pilt Euroopa Liidust nagu see on, mitte nagu see võiks olla.

      Peaksime endilt ka küsima, kas Euroopa Liit on parim, mida eurooplastena suudame saavutada. Pessimistlike kodanikena tundub meile Euroopa Liit maailmajao ainsa päästerõngana, mis meid vee peal hoiab. Ma ei kritiseeri Euroopa Liitu mitte sellepärast, et mulle ei meeldi suured ja ambitsioonikad poliitilised projektid. Otse vastupidi, mu kriitika tuleneb veendumusest, et suudame rohkem ja peaksime lootma enamat. Euroopa Liit on habras ja püsib koos vaid seetõttu, et meil puudub poliitiline kujutlusvõime. Kõik sõltub vaatevälja ulatusest. Eurooplastel on aeg asuda ise vastutama oma tuleviku eest.

      Tänusõnad

      Olen tänulik selle raamatu kirjutamise võimaluse eest kirjastuse Penguin toimetajale Casiana Ionitale, kes usaldas mind kogu kirjutamis- ja toimetamisprotsessi vältel. Raamatu kirjutamiseks vajalik eeltöö seisnes peamiselt teiste kirjutatu lugemises. Olen tänulik kõigile neile uurijaile, kelle tööle järgmistel lehekülgedel tuginen, ning loomulikult ei pea nemad kinnitama minu argumente.

      Käsikirja esialgset varianti luges mitu inimest ja andis lühikese aja jooksul hulgaliselt tagasisidet. Olen äärmiselt tänulik eelkõige David Bickertonile, Emilie Bickertonile, Sarah Carole, Tania Oramile, Peter Ramsayle, Suke Woltonile, Philip Cunliffe’ile, Carlo Invernizzi Accettile ja David Runcimanile. Nende kriitikast ja muudatusettepanekutest, samuti soojadest sõnadest oli mul palju kasu. Kogu vastutus lõpliku teksti eest lasub aga minul.

      Jaapani romaanikirjanik Haruki Murakami kirjutas jooksmise ja kirjutamise suhetest väikese lõbusa raamatu, mille põhisõnum oli püsida vormis, sest raamatu kirjutamine sarnaneb maratoni jooksmisega. Käisin vaheldumisi jooksmas ja ujumas, hoides meeles Murakami soovitust. Tänan Cambridge’i Parkside Poolsi ujulakompleksi töötajaid, kes hoidsid ujula avatud ja puhtana kogu raamatukirjutamise aja. Tahaksin tänada ka Queens College’i toitlustustöötajaid maitsvate hautiste ja siirupimaiuste eest. Tundsin neist suurt puudust jõulude ja uusaasta vahelisel jõudeajal.

      Raamatu kirjutamine on tegu, mille isekust mõõdab võime tõmbuda enesesse ja katkestada suhtlemine, põletades sillad. Minu pikaajalisse puudumisse poliitika ja rahvusvaheliste uuringute osakonnast suhtusid kolleegid äärmiselt delikaatselt ning ma soovin soojalt tänada kõiki, sealhulgas Suzy Adcocki ja tema suurepärast haldusmeeskonda. Nad ei tülitanud mind, teades, et peitusin oma kontorisse sooviga kirjutada seda raamatut.

      Suurimat pinget peavad aga taluma kõige lähedasemad inimesed. Ilma mu suurepärase abikaasa Ema täieliku ja ennastsalgava toeta ei oleks seda raamatut kunagi sündinud. Ta talus mu eemalolekut ja innustas mind jätkama, kui mu jõud kippus raugema. Ta asetas end tagaplaanile, et see raamat näeks ilmavalgust. Õppisin temalt, et kirjutamiseks ei pea olema kindlas kohas, ei ole vaja isegi korralikku tassi kohvi ega selget pead. Piisab sülearvutist, siit-sealt näpistatud tundidest ja inimesest, kes sind armastab sedavõrd, et laseb sul tegutseda. Kõige raskemad olid paljud nädalavahetused, mis kulusid kirjutamisele ning mille eest ma siiralt vabandan. Oleksin pühendanud raamatu abikaasale, kui vahepeal ei oleks tulnud me ellu veel üks isik.

      Kui mul oli vaja teha kirjutamisse paus, vaatasin sageli oma kontori aknast välja, kust avanes vaade Cami jõele ja Erasmuse hoone esisele murule. Nädala sees nägin seal mängimas Queens College’i lasteaia lapsi ja nende hulgas vahel oma tütart Matildat puhvis punases jopes. Ta tatsas ebakindlalt üle muru, seisatas mõtlikult ja siis lükkas tuulehoog ta pikali, kuid peagi oli ta taas kõikumatult jalul. Kui ma ei oleks pidanud kirjutama raamatut, oleksin jälginud teda kogu päeva. Ta on toonud mu ellu kirjeldamatut helgust ja ma pühendan armastuse ja rõõmuga selle raamatu temale.

      Kronoloogia