Ära ahvatle mind. Lori Foster

      1

      Kolimiseks üüritud kastiauto juhtimine oli palju raskem, kui Honor Brown oli arvanud. Keskkooliajast peale polnud ta sõitnud autoga, millel oli käigukang. Üle kümne aasta hiljem oli ta selle oskuse unustanud. Kortsutades käiguvahetuse juures kulmu, ei teinud ta väljagi oma sõbrast Lexiest, kes istus ta kõrval ja sai tema arvel palju nalja.

      Kui nad olid järgmisesse auku sõitnud, Lexie oigas. „Minu meelest me lõhume selle auto lihtsalt ära.“

      Võib-olla küll.

      Aknast välja vaadates ja uut ümbrust uurides tõstis Lexie oma paljad jalad armatuurlauale ja hoidis jääkülma kokakoolapurki kõhul tasakaalus. „Siin on palju puid.“

      „Ma tean. Ja need on nii suured.“

      „Annavad varju.“ Ta pöördus Honori poole. „Vaata, enamik maju näeb välja nii, nagu oleks pärit kuuekümnendatest.“

      „Maastikukujundus.“ Ja katkised kõnniteed ja muidugi need suured puud. „Ma pean kogu oma õuepealse ringi tegema.“ Ta krimpsutas nina ja lisas: „Taimed on ülekasvanud ja seal on paras… segadus.“ See oli väga tagasihoidlikult öeldud. Väikesel muruplatsil maja ees oli vaid umbrohi, surnud põõsad ja praht. Aga mis siis? Ta võib ükspäev põõsaid osta, panna sinna lilli, võib-olla ka purskkaevu lindudele.

      Tagaaed on suurem, tuletas ta endale meelde. Ehkki sama korratu, viis see imelise oja juurde. Seal kasvasid ilusad puud, mis olid tugevad ja terved ning vajasid vaid kergelt pügamist.

      Kõige tähtsam oli see, et ta hakkab nüüd üksi elama ja on vanaisale lähemal. Kuna ta külastas vanaisa kord päevas, vahel sagedamini, tundus see nüüd ülimalt mugav.

      „Kuidas su vanaisaga lood on?“

      Lexie oskas ta mõtteid alati hästi lugeda. Honor saatis talle tänuliku naeratuse, mis oli samas kurb. „Iga kord, kui teda näen, on tal veidi halvem. Pean lihtsalt hoolt kandma, et tal oleks võimalikult mugav.“

      Lexie pani talle käe õlale, et näidata oma kaastunnet. „See tige kamp vist eriti ei aita?“

      Tige kamp oli üks Lexie paljudest halvustavatest väljenditest, mida ta Honori sugulaste kohta kasutas. Ta tabas üsnagi märki, kui arvestada Honori kahe tädi, nõo ja vahel ka vanatädi suhtumist. „Neil kõigil on kiire ja nad on selle kõige pärast närvis, ja…“

      „Sa oled hea inimene, Honor. Sa tead seda, eks ju?“

      Ja see oli Lexie koodnimetus jama kohta. Honor ohkas. „Ma püüan, aga tõepoolest, vahel on mu kannatus katkemise äärel.“

      „Su kannatus on erakordne. Nemad on lihtsalt halvad inimesed.“

      „Vanad,“ korrigeeris Honor.

      „Hon-or,“ venitas Lexie ta nime tõreleval toonil, nagu tal kombeks oli. „Ära kaitse neid.“

      Kas ta kaitses? Võib-olla. Peamiselt selleks, et rahu saada. Ta tahtis, et see ülimalt tähtis päev oleks rõõmus ja pingevaba, ta ei tahtnud, et seda varjutaksid mured ja vaenulikkus.

      Pööranud ümber nurga, sõitsid nad veidrale vanale tänavale ja Honor nägi seda ilusat, imelist, elu muutvat kodu, mille ta oli hankinud tänu Ohio Ashwoodi kommertskoja uuele ülesandele – teha Clearbrooki linn paremaks, tuua siia uusi algatusi, mis puudutasid reklaami, äri ning vana ja väärtusliku säilitamist.

      Kavas oli lahti saada kriminaalsest elemendist, puhastada tänavad ja – tema õnneks – pakkuda erifinantseerimist lagunevate majade korrastamiseks, leppides nende omanikega kokku, et nad parandavad olukorda teatud aja jooksul. Ta ei suutnud ära oodata, millal saab alustada.

      Finantseerimine pidi kestma mõnda aega, aga palju sellest, mis tuli ära teha, vajas aega ja energiat, mitte niivõrd raha. Keset seda segadust, mille nimi oli ta elu, pidi ta leidma nii üht kui teist.

      „Armas jumal,“ pomises Lexie, kelle lõbus tuju oli nüüd läinud. Ta pani jalad maha ja kummardus ettepoole, nii palju kui turvavöö lubas. „Palun ütle mulle, et see pole see maja.“

      „On küll,“ kinnitas Honor uhkusega. Kindlasti tundus see liig mis liig, see ülekasvanud muru ja olematu aiakujundus. Aga nüüd kuulus see talle. Lexie ei pruukinud siin võimalusi näha – aga Honor nägi küll. „Kõik, mis vaja läheb, on natuke hoolitsust. Ja armastust.“

      „Või siis… lammutamist?“

      „Ära ole nii lootusetu!“ Kulmu kortsutades lisas Honor: „Tahtsin, et sa rõõmustaksid koos minuga.“

      „Ma tean, ja rõõmustangi. Ma lihtsalt ei saa aru, miks sa alati tahad, et kõik oleks võimalikult raske.“ Lexie vaikis, tõmbas hinge ja ajas end sirgu. „Ma aitan. Kõigega. Ei, ära vaidle vastu. Ma ei saa öelda, et oleksin tugev, ja tunnistan, et pole kunagi midagi sellist teinud. Ausalt öelda pole ma kunagi haamrit käes hoidnud. Aga ma olen sinu jaoks siin olemas.“

      „Sa mõtled, et kohtamaskäimiste ja töö ja poodide kammimise vahepeal?“

      Honor armastas Lexiet nagu õde, aga nende seltsielu, nagu ka motivatsioon, olid erinevad nagu öö ja päev.

      Kui nad majale lähenesid, astus naabri garaažist välja kolm meest. Nad olid seal ilmselt tööd teinud. Ühel oli käes mingi mootor ja teised osutasid sellele. Kõige pikem noogutas, kuivatades rätikuga käsi.

      „Oi, vaata.“ Lexie läks elevile. „Mis see on? Kompud mehed? Väga seksikad kompud.“ Ta pöördus Honori poole. „Sa oled neid varjanud!“

      Honor vaatas meeste poole ja raputas pead. Ei, ta polnud varjanud. See oli esimene kord, kui ta neid mehi nägi. Kindel see – sest muidu oleks ta neid mäletanud.

      „Oh, palun, palun, palun,“ sosistas Lexie. „Olgu nad vallalised.“

      Mehed tõstsid pilgu, kui auto lähemale sõitis.

      Sõrmedega läbi juuste tõmmates ja laialt naeratades ütles Lexie: „Hästi, võib-olla on Clearbrookil oma võlu.“

      Sattudes segadusse, kuna kõik mehed teda põrnitsesid, sõitis Honor kastiautot maja ette manööverdades kogemata üle kõnniteepiirde. Veel hullem, ta riivas prügikasti ja see kukkus hirmsa kolinaga ümber.

      „Oh, pagan.“ Auto peatus südantlõhestava kriginaga ja Honor istus paigal vaikselt nagu sukk, tundes piinlikkust ja lootes, et mehed tegelevad oma asjadega edasi ega pööra neile tähelepanu.

      „Päris hästi läks selle prügikastiga,“ ütles Lexie entusiastlikult. „See pööras nende tähelepanu meile.“

      „Ma ei taha nende tähelepanu,“ oigas Honor.

      Lexie naeris ja ütles: „Võta vabalt. Nad juba vaatasid niigi.“

      Milline viis esimest muljet jätta. Honor heitis pilgu sõbrale ja ütles: „Ole tasa. Ja taeva pärast, lõpeta see jõllitamine!“

      „Liiga hilja.“ Lexie ajas kiiresti oma lühikesed heleblondid juuksed puhevile ja sikutas V-kaelusega särki allapoole. „Nad tulevad siia.“

      „Oh taevas.“ Pärast sügavat sissehingamist pani Honor auto parkimisrežiimile, lülitas mootori välja ja – hästi, tal oli vaja veel kord sügavalt hingata. „Keri oma aken üles. Teeskle, et sa ei näinud neid. Kui piisavalt kiiresti majja tormame, siis nad ehk jätavad meid ra…“

      „Tere.“

      Piinlikkust tundes heitis Honor pilgu Lexie poole – ja nägi, et kõik kolm meest vahivad autosse. Nad olid nii pikad, et pidid selleks kummarduma. Ühel kutil oli seljas T-särk, teisel polo ja kolmandal polnud üldse särki seljas.

      Kõik nad kokku jätsid mulje mehelikust uudishimust, tumedatest juustest ja habemetüügastest. Kaks neist muigasid ja nende muietel oli mõju täiesti olemas.

      Aga Honoril jäi hing kinni, nähes kolmanda, särgita tegelase ilmet.

      Honor pilgutas silmi ja vahtis, pilgutas ja vahtis. Ja kordas seda.

      Kõige noorem neist kolmest, see, kellel oli seljas T-särk, hakkas naerma. „Vahele jäite. Nüüd