Veenja. Ли Чайлд

      ÜKS

      Võmm ukerdas oma autost välja täpselt neli minutit enne seda, kui ta maha lasti. Tema liigutused olid sellised, nagu teadnuks ta oma saatust ette. Ta tõukas ukse vastu raskelt käivat hinge lõpuni lahti, pööras end kulunud vinüülkattega istmel aeglaselt ja pani mõlemad jalad korraga maha. Haaras siis kahe käega uksest ning vinnas end üles ja masinast välja. Seejärel jäi ta selges külmas õhus hetkeks seisma ja tõukas ukse tagantkäe kinni. Jäi veel sekundiks paigale. Siis astus paar sammu ettepoole ja nõjatus päris esitule kõrval vastu kapotti.

      Tema auto oli seitse aastat vana Chevy Caprice. See oli musta värvi ja ilma politseitunnusteta. See-eest olid masinal kolm raadioantenni ja kroomitud rattakilbid. Kui võmmide käest küsida, siis enamik neist vannub, et Caprice on parim politseiauto, mis üldse kunagi on tehtud. Tolle võmmi näost oli näha, et ta on oma kolleegidega ühte meelt. Mehe välimusest jäi mulje, et tegu on kogenud, erariides uurijaga, kelle käsutada on terve autopark. Ning et ta sõidab selle iidse Chevyga just sellepärast, et see meeldib talle. Ja uued Fordid teda ei huvita. Mina igal juhul lugesin taolise veterani-kangekaelsuse välja tema välimusest. Võmm oli laiaõlgne ja tüse ning kandis mingist jämedast villasest riidest tehtud lihtsat musta ülikonda. Pikka kasvu, kuid kühmus. Juba vana mees. Ta pööras pead ja vaatas maanteel algul põhja, seejärel lõuna poole ning väänas siis oma jämedat kaela, et heita pilk üle õla kolledži värava suunas. Ta seisis minust kolmekümne meetri kaugusel.

      Kolledži värav oli puhtalt tseremoniaalne ehitis. Teisel pool kõnniteed, pika ja laia hooldatud murulapi taga tõusid taeva poole kaks kõrget tellistest sammast. Sambaid ühendas kahe poolega värav, mis oli tehtud painutatud, kokku murtud ja keerulisteks kujunditeks väänatud raudvarbadest. Värav oli kiiskavmust. Tundus, nagu oleks seda hiljuti värvitud. Arvatavasti värviti see üle pärast iga talve. Mingit turvafunktsiooni väraval polnud. Kõik, kes tahtsid seda vältida, võisid sõita otse üle muru. Sellegipoolest oli värav pärani lahti. Värava taga oli sissesõidutee, mille ääres, kummalgi pool kahe ja poole meetri kaugusel, seisid väikesed põlvekõrgused raudpostid. Postide küljes olid tabalukud. Kumbki väravapool oli tabaga ühe posti külge kinnitatud. Pärani lahti värav. Sissesõidutee kulges umbes saja meetri kaugusel asuva ebakorrapärase tellistest hoonekogumi juurde, mis punas mahedalt. Hoonetel olid järsud sammaldunud katused ning neid varjasid puud. Puud ääristasid ka sissesõiduteed. Ja kõnniteed. Puid oli siin igal pool. Neil olid kohe-kohe puhkemas lehed. Need olid väikesed ja kräsus ja erkrohelised. Võis arvata, et poole aasta pärast on nad suured ja punased ja kuldsed ning see koht siin kubiseb fotograafidest, kes neid kolledži voldiku tarvis pildistavad.

      Teisel pool maanteed, kakskümmend meetrit võmmist ja tema autost ning väravast seisis pikap. Masin oli pargitud päris vastu kõnnitee serva. Auto seisis ninaga minu poole, vahemaa minuni viiskümmend meetrit. Too pikap mõjus siin kuidagi kohatuna. Masin oli kahvatupunast värvi ja selle ette olid kinnitatud jämedad kängururauad. Need olid mattmustad ning tundus, et neid on paar korda mõlgitud ning siis jälle sirgeks aetud. Kabiinis istus kaks meest. Nad olid pikka kasvu, korraliku välimuse ja heledate juustega. Nad lihtsalt istusid seal täiesti tardunult ja vahtisid ettepoole, seejuures otseselt midagi vaatamata. Võmmi poole nad ei vaadanud. Nad ei vaadanud ka mind.

      Mina valmistusin sõitma lõunasse. Mu silmatorkamatu pruun küljeakendeta kaubik oli pargitud eemale ühe muusikapoe ette. See oli sedasorti pood, mida võib kohata iga kolledži värava juures. Poe ees kõnniteel seisid raamriiulid kasutatud CD-dega ja nende taga akendel reklaamisid plakatid bände, millest inimesed polnud kuulnudki. Mu kaubiku tagauksed olid lahti. Masinas olid üksteise otsa laotud pappkastid. Ma hoidsin käes paberipatakat. Mul oli mantel seljas, sest aprillihommik oli külm. Ma olin kätte pannud kindad, kuna kohtades, kust kastid olid lahti rebitud, lipendasid lahtised klambrid. Mul oli relv, sest ma kannan tihti relva. See oli topitud selja taha pükste värvli vahele ja oli mantli all peidus. Mu relv oli Colt Anaconda, tohutu suur roostevabast terasest revolver, mille padrunipesad olid mõeldud .44 kaliibriga Magnum-padrunite jaoks. Revolver oli kolmkümmend neli sentimeetrit pikk ja kaalus peaaegu kaks kilo. Ma ei nimetaks seda oma lemmikrelvaks. Revolver oli jäik ja raske ja külm ja ma tunnetasin selle olemasolu kogu aeg.

      Jäin keset kõnniteed seisma, tõstsin pilgu oma käes olevatelt paberitelt ja kuulsin, kuidas eemal käivitus tolle pikapi mootor. Ent masin ei võtnud paigalt. Lihtsalt seisis seal ja urises tühikäigul. Tagarataste juurde moodustus valge heitgaasipilv. Õhk oli külm. Aeg oli veel varane ja tänav inimtühi. Ma sammusin oma kaubiku taha ja vaatasin piki muusikapoe seina kolledžihoonete poole. Nägin, et neist ühe ees ootab must Lincoln-limusiin. Selle kõrval seisid kaks meest. Ma olin küll sadakond meetrit eemal, kuid mulle tundus, et kumbki neist ei ole selle limusiini juht. Limusiinijuhid ei tööta paaris ega ole noored ja tursked ning nad ei käitu pingutatult ja ettevaatlikult. Need sellid nägid välja täpselt nii, nagu näevad välja ihukaitsjad.

      Hoone, mille ees Lincoln seisis, tundus olevat mingisugune väike magala. Selle suurele puust uksele oli kreeka tähtedega midagi kirjutatud. Ma vaatasin edasi. Suur puust uks avanes ning välja astus kleenuke nooruk. Ta nägi välja nagu üliõpilane. Tal olid pikad sassis juuksed ja ta oli riides nagu kodutu, kuid kandis kotti, mis tundus olevat kallist ja läikivast nahast. Üks ihukaitsjatest jäi ümbrust seirates paigale, teine aga hoidis limusiini ust lahti ning noor kõhn sell viskas koti tagaistmele ja libistas kohe seejärel ka ennast masinasse. Ta tõmbas ukse enda taga kinni. Ma kuulsin, kuidas uks paugatas, see oli saja meetri kauguselt kostev nõrk ja tuhm heli. Ihukaitsjad uurisid umbes sekundi vältel ümbrust ja istusid siis mõlemad eesistmele. Hetk hiljem sõitis limusiin minema. Kolmkümmend meetrit sellest tagapool hakkas aeglaselt ja samas suunas liikuma kolledži turvateenistuse auto, küll mitte selleks, et limusiini eskortida, pigem nii lihtsalt juhtus. Teises masinas istusid kaks turvameest. Nad olid oma istmetel madalale kössi vajunud ning neil oli näol sihitu ja tüdinud ilme.

      Ma võtsin kindad käest ja viskasin need kaubiku tagaossa. Siis astusin sõiduteele, kust mulle avanes parem vaade. Nägin Lincolni mööda sissesõiduteed mõõdukal kiirusel lähenemas. Limusiin oli must ja läikiv ja laitmatult puhas. Sellel masinal oli palju kroomi. Ja palju vaha. Kolledži turvamehed sõitsid Lincolnist tükk maad tagapool. Tseremoniaalvärava juures jäi Lincoln hetkeks seisma, pööras siis vasakule ja võttis suuna lõunasse, musta politsei-Caprice’i poole. Minu poole.

      Selle peale, mis edasi juhtus, kulus kaheksa sekundit, kuid tundus, nagu oleks möödunud vaid silmapilk.

      Kahvatupunane pikap kakskümmend meetrit tagapool kõnnitee ääres võttis paigalt. Seejärel kiirendas võimsalt. Jõudis Lincolnile järele, sõitis selle tagant välja ja möödus limusiinist hetkel, mil see oli võmmi Caprice’iga täpselt kohakuti. Võmmi põlvede ja pikapi vahemaa oli korraks vaid kolmekümmend sentimeetrit. Seejärel kiirendas pikap uuesti, tekitas väikese edumaa ning siis keeras selle juht järsult rooli ja kaitseraua nurk murdis end raksatusega Lincolni esiporitiiba. Pikapi juht hoidis rooli samas asendis ning jala gaasipedaalil ja surus Lincolni maanteelt välja teepervele. Lendas rohututte, Lincolni kiirus kahanes väga väikeseks ning siis sõitis limusiin otse vastu üht puud. Metall kooldus ja rebenes pauguga, esitule klaas purunes kildudeks ning õhku tõusis suur aurupilv, puu tillukesed rohelised lehed aga võpatasid ja värelesid häälekalt hommikuses tardunud õhus.

      Seejärel tulid kaks pikapis istunud meest oma masinast välja ja hakkasid tulistama. Neil olid mustad püstolkuulipildujad ning nad tühjendasid need Lincolni pihta. Tulistamise heli oli kõrvulukustav ja ma nägin, kuidas tühjad padrunikestad kõrges kaares asfaldile sadasid. Siis haarasid mehed Lincolni ustest. Tõmbasid need lahti. Üks pressis oma ülakeha limusiini tagaistme kohale ning hakkas toda kõhetut kutti välja sikutama. Teine tulistas endiselt masina esiotsa. Seejärel torkas ta oma vasaku käe taskusse ja tõmbas sealt välja mingi granaadi moodi asja. Viskas selle Lincolni sisse, lõi uksed pauguga kinni, krabas oma semul ja noormehel õlgadest, tõmbas nad eemale ja surus kummargile. Limusiini sisemuses sähvatas korraks eredalt ja kostis vali pauk. Kõik kuus akent purunesid. Mina olin rohkem kui kahekümne meetri kaugusel ja tundsin lööklainet kogu oma kehaga. Rahet meenutav klaasipuru lendas igas suunas. Sellest tekkis päikesevalguses vikerkaari. Seejärel ajas granaadi visanud mees end püsti ja sprintis pikapi kaassõitjapoolse ukse poole, teine aga tõukas noormehe kabiini ja puges ka ise tema järel sisse. Uksed tõmmati pauguga kinni ja ma nägin