Lugusid jutustades. Ann Cleeves

      Originaali tiitel:

       Ann Cleeves Telling Tales Pan Macmillan 2005 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ingrid Eylandt-Kuure Kujundanud Britt Urbla Keller Copyright © 2005 by Ann Cleeves © Tõlge eesti keelde. Peeter Villmann, 2019 ISBN 978-9985-3-4588-7 ISBN 978-9985-3-4681-5 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Printon AS

      Esimene peatükk

      Emma istub magamistoa akna all ja vaatab öise väljaku poole. Tuul lõgistab katuseplaate ja sülgab kirikuaiast välja vihisedes tänavale tühja kokakoolapurgi. Abigail Manteli surmapäeval möllas samuti maru ning Emmale näib, nagu oleks tuul sellest peale lakkamatult puhunud ning raheteri kuulidena akna vastu paiskavad ja puid juurtega mullast rebivad tormid kestnud kõik need kümme aastat. Või vähemalt lapse sündimisest saadik. Sest sellest ajast alates kostab tuule mühinat alati, kui ta tite toitmiseks või hilja töölt tulnud Jamesi pärast öösel ärkab, ja see tiirutab ümber tema pea nagu kõrva ääres hoitava merikarbi kumin.

      Emma abikaasa James ei ole veel koju jõudnud, kuid teda Emma siin ärkvel olles küll ei oota. Emma pilk on kinnistunud vanale sepikojale, milles Dan Greenwood savinõusid valmistab. Aknast paistab valgust ja vahel tundub talle, et ta näeb mingisugust varju. Ta kujutab endale ette, et sinises presentkitlis Dan töötab seal veel ja vormib silmi kissitades oma tugevate pruunide kätega savi. Seejärel kujutleb Emma, et ta lahkub vankrikorvis lebava raskelt magava pisipoisi juurest. Ta näeb ennast majast väljakule lipsamas ja varjudesse hoidudes üle platsi sepikoja juurde minemas. Ta lükkab suure kirikuuksena kaarja sissepääsu ühe poole lahti ja peatub pärast majja astumist. Katus on kõrgel ja ta silmab kooldunud sarikate vahelt kiviplaate. Ta tunneb põletusahju kuumust ja näeb glasuurimata nõudega riiuleid.

      Dan Greenwood vaatab üles. Tema nägu õhetab ja laubakurdudes on punast tolmu. Ta ei ole Emmat märgates üllatunud. Dan tuleb töölaua äärest ära ja jääb Emma ette seisma. Emma tajub, kuidas tema hingamine kiireneb. Mees suudleb Emmat laubale ja hakkab siis tema pluusi lahti nööpima. Ta puudutab Emma rindu ja silitab neid, jättes neile punase savi triibud otsekui sõjamaalingu. Emma tunneb, kuidas savi nahal kuivab ning rinnad pinguli tõmbuvad ja kergelt sügelema hakkavad.

      Seejärel pilt tuhmub ning Emma on taas selles magamistoas, mida ta jagab oma mehega. Ta teab, et rinnad ei pakitse kuivava savi pärast, vaid on piimast pungil. Ühtlasi hakkab ka laps virisema ja pimesi mõlema käega õhku kaapima. Emma võtab ta korvist välja ja alustab toitmist. Dan Greenwood ei ole teda kunagi puudutanud ega tõenäoliselt puudutagi, unistagu ta sellest siis kui sageli tahes. Kiriku kell lööb kesköötundi. Jamesi laev peaks nüüd olema juba täie elu ja tervise juures sadamasse jõudnud.

      Säärast juttu rääkis Emma endale Elveti külas akna all istudes. Ta kommenteeris oma tundeid pidevalt, nagu oleks ta olnud väljast sisse vaatav võõras. See oligi alati niiviisi olnud – tema elu oli otsekui üksainus muinasjuttude jada. Enne Matthew’ ilmaletulekut küsis ta endalt, kas poja sünnitamine võib teda jõulisemalt ellu kaasata. Midagi tuhudest ehtsamat ei saa ju vist enam olemas olla? Aga praegu imemise lõpetamiseks väikest sõrme poisi suu ja rinnanibu vahele viies mõtles ta, et see ei olnud nii. Ta ei elanud lapsele emotsionaalses mõttes rohkem kaasa kui Jamesile. Kas ta oli enne Abigail Manteli laiba leidmist teistsugune? Tõenäoliselt ei olnud.

      Ta tõstis poja õlale ja silitas tema selga. Poiss sirutas käe ja haaras pihku salgu tema juukseid.

      Tuba asus nägusa George’ide ajastu stiilis punastest tellistest ja punaste katusekividega maja ülemisel korrusel. Mõlemal pool keset fassaadi asuvat ust paiknesid sümmeetriliselt ristkülikukujulised aknad. Hoone ehitas üks Hollandiga äri ajanud meremees ja see meeldis Jamesile. „Me kanname edasi teatavat traditsiooni,” ütles ta maja naisele näidates. „Me just nagu säilitame seda perekonnas.” Emma mõtles siis, et maja on liiga lähedal kodule ning mälestustele Abigail Mantelist ja Jeanie Longist, ja pakkus välja, et Hull võiks olla mehe tööd silmas pidades sobivam elupaik. Või Beverley. Beverley on mõnus linn. Aga James ütles, et Elvet kõlbab talle täpipealt sama hästi.

      „Niivõrd oma vanemate lähedal olla on ju tore,” lausus ta ning Emma naeratas ja jäi temaga nõusse, sest nimelt seda ta Jamesi puhul tegigi. Talle meeldis mehele heameelt valmistada. Tegelikult ei pidanud ta Roberti ja Mary seltskonnast kuigi palju. Vaatamata kogu sellele abile, mida nad andsid, tekitasid nad temas ebamugavust ja miskipärast ka süütunnet.

      Läbi tuulemühina kostis uus heli – see oli automootori mürin. Väljaku poole pöördunud esituled valgustasid viivuks kiriku väravat, mille juurde oli kuhjunud langenud lehti. James peatas auto munakivisillutisel, astus välja ja lõi ukse kõva mütsatusega kinni. Selsamal hetkel ilmus vanast sepikojast nähtavale Dan Greenwood. Nagu Emma oligi endale ette kujutanud, olid tal jalas teksapüksid ja seljas sinine kittel. Emma ootas, et ta tõmbab suured uksepooled kokku ja lukustab need võtmega, mida ta kannab ketiga vööl rippuvas võtmerõngas. Seejärel lükkab ta kohale krambi ning juhib raske messingist tabaluku läbi poltidega mõlema uksepoole külge kinnitatud raudrõngaste. Emma oli seda kombetalitust palju kordi aknast jälginud. Dan aga hakkas hoopiski üle väljaku Jamesi poole minema. Rasked töösaapad kopsisid sillutisekividel valjusti ja sundisid Jamesi ümber pöörduma.

      Neid üheskoos nähes turgatas Emmale pähe, kuivõrd palju nad teineteisest erinevad. Dan oli niivõrd tõmmu, et ta oleks pidanud olema võõramaalane. Ta oleks võinud mõnes õuduseelementidega melodraamas kaabakat mängida. Ning James oli kahvatu ja viisakas inglane. Nende meeste kohtumine muutis Emma ootamatult ärevaks, ehkki mingit põhjust selleks ju polnud. Dan ei oleks saanud tema kujutelmi aduda. Ta ei olnud teinud midagi, millega oleks võinud ennast reeta. Ta kergitas ettevaatlikult akent, et nende juttu kuulda. Kardinad hakkasid voogama. Tuppa tungis soolamaitseline tuul. Emma tundis ennast nagu täiskasvanute vestlust pealt kuulav laps – need võisid näiteks olla tema üle aru pidavad lapsevanem ja õpetaja. Kumbki mees ei olnud teda märganud.

      „Kas sa uudiseid oled näinud?” küsis Dan.

      James raputas pead. „Ma tulin ühelt Läti konteinerlaevalt. Lõpetasin Hullis ja sõitsin seejärel otseteed koju.”

      „Emma ei ole sulle siis midagi rääkinud?”

      „Ta ei ole just eriline uudiste jälgija.”

      „Jeanie Long tappis ennast. Tema tingimisi vabastamise palve lükati jälle tagasi. See juhtus paar päeva tagasi. Nädalavahetusel sellest ei teatatud.”

      James seisis ja oli valmis keti otsas rippuva võtmega autot lukustama. Tal olid veel vormirõivad seljas ning ta nägi mingisugusel vanamoelisel viisil rabavalt nägus välja, otsekui oleks ta kuulunud majaga ühte ja samasse ajastusse. Pintsaku messingnööbid läikisid tehisvalguses tuhmilt. Pea oli katmata. Vormimütsi hoidis ta kaenla all. Emmale meenus, kuidas ta fantaseeris kunagi temast.

      „Minu arvates ei ole sellel Emi jaoks kuigi suurt tähtsust. Ei ole pärast nii pika aja möödumist. Ma tahan öelda, et väga hästi ta Jeaniet ju ka ei tundnud. Kui see kõik toimus, oli ta veel väga noor.”

      „Abigail Manteli juhtumit hakatakse uuesti uurima,” lausus Dan Greenwood.

      Järgnes hetk vaikust. Emma pani imeks, mida Dan võib kõigest sellest teada. Kas need mehed on arutanud temaga seonduvat teistelgi puhkudel, mil ta seda pealt ei kuulnud?

      „Kas enesetapu pärast?” küsis James.

      „Selle pärast, et äsja andis endast teada üks uus tunnistaja. Paistab sedamoodi, et Jeanie Long ei olekski saanud toda tüdrukut tappa.” Dan pidas vahet. Emma vaatas, kuidas ta oma jämedate lühikeste sõrmedega laupa hõõrub. Jäi mulje, nagu püüaks ta väsimust maha pühkida. Emma oleks tahtnud teada, miks Dan mingisugusest kümne aasta tagusest mõrvaloost nii kangesti hoolib. Ta sai aru, et mees hoolib tõesti ja on sellepärast muretsedes olnud öösel ärkvel. Aga ta isegi ju ei elanud tollal siin külas. Dan langetas käed näolt. Tema nahale ei jäänud kübekestki savi. Ilmselt pesi ta enne sepikojast lahkumist käsi. „Inetu lugu, et keegi ei vaevunud sellest Jeaniele rääkima, on ju nii?” ütles ta. „Ta oleks siis võinud veel