See on siis armastus. Teine raamat. Барбара Фритти

See on siis armastus. Teine raamat - Барбара Фритти


Скачать книгу
target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_32246670-7ad4-53f0-969e-e98eaa733c51.jpg" alt="COVER.jpg"/>

      Originaali tiitel:

      Barbara Freethy

      So This Is Love

      2013

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      See raamat on ilukirjanduslik teos. Nimed, tegelased, kohad ja sündmused on autori kujutlusvõime vili või on neid kasutatud ilukirjanduslikus võtmes. Võimalikud sarnasused tegelike sündmuste, kohtade, organisatsioonide või elus või surnud inimestega on kokkusattumus.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Evelin Piip

      Korrektor Mari Mets

      Copyright © 2013 Barbara Freethy

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11327

      ISBN (PDF) 978-9949-82-424-1

      ISBN (ePub) 978-9949-84-718-1

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Esimene peatükk

      Emma Callaway kõndis kiiresti mööda tänavat, soovides, et oleks õigeks ajaks isa peole jõudnud, sest siis oleks ta saanud parema parkimiskoha ega peaks kolm kvartalit mäest üles kõmpima. Ööpäev läbi avatud kaupluse ees suitsetavast mehest möödudes tabas Emmat ebameeldiv tunne. Mehe pilk järgnes talle ja ta lisas tempot.

      Tavaliselt ei kartnud ta öösiti väljas olla ja kindlasti mitte San Francisco West Portali piirkonnas, aga selles tänavas olid peamiselt poe- ja ärihooned ning kell üheksa pühapäeva õhtul olid need kõik suletud, nii et ta tundis end üksiku ja eraldatuna.

      Emma vaatas kähku üle õla. Keegi ei järgnenud talle, aga pime tänav ei leevendanud ebamugavustunnet. Ta keelas endal asju ette kujutada. Ta oli lihtsalt närviline. Viimased nädalad olid tööl olnud keerulised ning ta tahtis vaid lõõgastuda ja veeta mõned tunnid pere keskel, tähistades isa hiljutist ametikõrgendust San Francisco tuletõrjeameti juhi kohale.

      Emma oli isa üle väga uhke, aga Jack Callaway viimane saavutus oli lati Emma ja teiste Callaway klanni liikmete jaoks veelgi kõrgemale nihutanud. Latt oli muidugi algusest peale kõrgel olnud. Nende suguvõsa liikmed olid vähemalt neli põlvkonda, praegune kaasa arvatud, tuletõrjujatena töötanud. Tema kolm venda olid tuletõrjujad ja ka Emma oli alustanud tuletõrjujana, aga saanud aasta tagasi süütamiste uurijaks.

      Talle meeldis olla uurija, aga samas oli see keeruline töö. Üks asi oli otsustada, kas tulekahju oli tahtlikult süüdatud või mitte, sootuks teine oli leida süüdlane ja ta kohtu ette saata. Ent täna õhtul ta töö peale ei mõtle. Ta tahtis lihtsalt olla koos perekonna ja sõpradega.

      Emma avas Brady’se grillbaari ukse, astus sisse ja peatus üllatunult, nähes seal nii palju inimesi. Isa oli mõistagi populaarne, aga praegu tundus, et pool linna oli tema viimast saavutust tähistama tulnud. Pikk mahagonist baarilett jäi tagaseina ja selle ääres seisid inimesed kolmes reas kokteile oodates. Tantsupõrand olid täis joovaid, vestlevaid ja naervaid inimesi ning kõik peasaali lauad olid hõivatud. Emma vaatas paremale ning nägi koridoris inimesi ja nende taga ruumi, kus sai mängida piljardit ja loopida nooli.

      „Brady’se baar teenib täna kõvasti,” mõtles Emma naeratades, ehkki neil läks alati hästi. Brady’s oli tuletõrjujate baar. Omaniku Harry Brady poeg Christian oli ka tuletõrjuja ja vahetused lõppesid tihti just siin. Emma nägi kõikjal tuttavaid nägusid. Ta oli kohalik tüdruk ja Brady’s oli kohalik baar – selline koht, kus kõik teadsid kõikide nimesid.

      Uks tema taga avanes ja külm novembrikuine õhk pani selja kihelema. Emma heitis pilgu üle õla ja külmus muutus kiiresti kuumuseks, kui ta kohtas San Francisco politseijaoskonna uurija Max Harrisoni roheliste silmade pingelist ja läbitungivat pilku.

      Max oli kolm kuud tagasi Los Angelesest siia üle tulnud ja sestsaadik olid nende teed liiga tihti kohtunud. Emma meelest oli Max ülbe, võimukas uurija, kelle arusaam informatsiooni jagamisest oli selline, et Emma räägib talle kõigest ja tema Emmale mitte millestki.

      Kuigi Emmale Maxi suhtumine ei meeldinud, nautis ta siiski mehe kulunud teksades, heledas kootud särgis ja pruunis nahktagis keha. Mees oli pikk ja sportliku ahvatleva kehaga, helepruunide kullaselt sätendavate juuste ja liiga seksika suuga. Ent Emma teadis, et see mees ei tõota head, ja praegu polnud tal vaja sekeldusi meestega. Ta oli mõni kuu tagasi lõpetanud tõsise suhte ega tahtnud uut alustada, eriti veel sellise mehega, kes tema keha ühe pilguga kuumaks suutis kütta.

      „Mida sina siin teed?” küsis Emma järsult.

      Nende kohtumised olid alati pingelised, segu vihast ja külgetõmbest muutis need enamasti kohmetuks ja ebamugavaks. Oli niigi halb, et nad pidid aeg-ajalt koos töötama – Emma ei tahtnud mehega veel ka vabal ajal kokku puutuda.

      „Su vend Burke kutsus mind. Me mängime kolmapäevaõhtuti koos korvpalli.”

      Loomulikult. Politsei-tuletõrje korvpalliliiga oli tohutult populaarne. Naissoost tuletõrjujana tundis Emma end alati väljajäetuna, kui jutt läks korvpallile. Ta oleks võinud võistelda pesapalli segavõistkonnas, aga korvpall oli meeste ala ja nii neile meeldis.

      Telefon pirises ja ta võttis selle kotist välja, lootes, et tegemist pole töökõnega.

      Kulmu kortsutades ekraani vaadates sai ta aru, et oleks eelistanud töökõnet. „Kuramus,” pomises ta.

      „On midagi halvasti?” küsis Max.

      Emma pistis telefoni koti välimisse taskusse. „Ei.” Ta oli vaevu seda öelda jõudnud, kui telefon pirises taas.

      „Tundub, et on,” sõnas mees, kahtlustav pilk silmis. „Kas sa ei vasta?”

      „Ei.”

      Telefon pirises taas ja Emma võttis selle välja, et heli maha keerata. Seda tehes nägi ta ekraanil kolme sõnumit. Tõsiselt või? Jon polnud temaga nii palju rääkinud ka siis, kui nad ühes korteris elasid. „Uskumatu,” pobises Emma ja soovis, et oleks suu pidanud, kuna Maxi uudishimulikud silmad vaatasid talle otsa. „Endine kallim,” selgitas ta.

      „Ta tahab vist uut võimalust.”

      „Mehed tahavad alati seda, mida ei saa.”

      Max kallutas pead. „Jaht võib olla ahvatlev.”

      „Ma ei oska mänge mängida.”

      „Selles ma kahtlen. Olen näinud, kui auahne sa oled.”

      „Siis mitte, kui asi puudutab armastust,” tähendas Emma.

      Max naeratas ja see tekitas Emma kõhus erutust, muutis peopesad niiskeks ja mööda selgroogu väreles ootusärev judin. Nad seisid teineteisele üsna lähedal, nii et nende vahele jäi vaid paarkümmend sentimeetrit. Piisaks ühest sammust, et panna käed mehe rinnale, nõjatuda lähemale ja kergitada nägu mehe poole.

      Stopp!

      Emma tõmbas sellistele mõtetele pidurit. Ta ei suudle Max Harrisoni. See oleks mõtlematu ja rumal. Samas oleks see arvatavasti imeline, sest Max nägi välja nagu mees, kes oskab naist suudelda, ent Emma ei kavatsenud seda teooriat praktikas katsetada.

      Ta ei tohtinud lasta ihal kainet mõistust tumestada. Nad peavad koos töötama. Nende vahel saab olla vaid professionaalne suhe.

      Ta köhatas ja ütles: „Pean isa üles otsima.”

      „Kas see pole mitte tema?” Max nookas ruumi keskele.

      Inimesed


Скачать книгу