Jõulud Knights Bridge’is. Seitsmes raamat. Carla Neggers

      Originaali tiitel:

      Carla Neggers

      A Knights Bridge Christmas

      2015

      Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Krista Saar

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2015 by Carla Neggers

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11395

      ISBN (PDF) 978-9949-844-93-7

      ISBN (ePub) 978-9949-84-542-2

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Leole ja Oonale

      Proloog

      „Ma ei saa muutuda! Ma ei saa! See ei ole nii, nagu ma ei kahetseks pattu, see on lihtsalt … Kas poleks parem, kui ma läheksin lihtsalt koju voodisse?”

      Charles Dickens „Jõululaul”

      Detsember 1945

      Viieteistkümneaastane Daisy Blanchard seisatas peatänaval ja ohkas, vaadates kunagi suursugust maja teisel pool Knights Bridge’i linnaväljakut, linna raamatukogust veidi edasi. 1892. aastal ehitatud majal oli kumerduv eesetik, kõrged aknad ja viktoriaanlikud detailid, mis pidid omal ajal suurejoonelised välja nägema. Nüüd, nädal enne jõule, nägi maja halli talvetaeva taustal välja räämas ja hüljatud. See ei olnud kaunistatud. Eesuksel polnud isegi jõulupärga.

      See oli peaaegu kõige halvema välimusega maja linnakeses.

      Minu maja, mõtles Daisy jahmatusega.

      Isegi sõja ajal oli temal ja ta emal õnnestunud see jõuludeks ehtida. Nad otsisid majast paela- ja lõngajuppe, lõikasid igihaljaid oksi ja korjasid õuelt männikäbisid. Nad püüdsid olla leidlikud. Igaüks nende väikeses linnas Bostonist lääne pool oli teinud sedasama – kasutanud, uuesti kasutanud, parandanud, jaganud seda, mis neil oli. Teised kodud, ärid, kirikud, raamatukogu ja linnahooned olid pühadeks kaunistatud. Esimese Koguduse kirikul oli Jeesuslapse sõim ning universaalkaupluse ees tervitas ostjaid porganditest ninadega ja kübarates lumemeeste perekond.

      Daisy teadis, et ainus põhjus, miks tema maja polnud kaunistatud, oli see, et ta isa pidas kaunistamist aja ja jõupingutuse raiskamiseks.

      Ta oli veel üks Ebenezer Scrooge.

      Daisy tundis end sellise mõttelaadi pärast halvasti. Anna talle aega, oli ema talle öelnud. Daisy püüdis, aga see polnud lihtne, kui ta nii meeleheitlikult tahtis nende jõulude ajal lõbutseda. Tema isa oli üle kolme aasta olnud sõjas, teenides Atlandil laevastikus. Ta oli isast nii väga puudust tundnud. Kui isa septembris koju oli tulnud, oli ta olnud nii vaimustatud. Kuid isa oli sõja ajal muutunud ja ka tema oli muutunud. Ta oli suureks kasvanud. Ta ei olnud enam laps. Ta ei osanud neid muutusi isas põhjendada, välja arvatud see, et sõjas võitlemine ja eemalolek olid nõudnud oma lõivu. Isa ei rääkinud neist aastaist, aga Daisy teadis, et ta pidi olema näinud kohutavaid asju.

      Sõja lõppedes tahtsid Knights Bridge’i inimesed oma mured ja kurbuse unustada ning tähistada seda sügava tänutundega ohverduste eest, eriti nende ees, kes olid andnud oma elu. Kui isa teda ärritas – mida juhtus neil päevil tihti –, püüdis Daisy meeles pidada, kui tänulik ta oli, et isa oli elusalt ja tervelt koju tulnud. Väga paljude jaoks polnud see nii.

      Daisy kuulis kedagi enda taga, pööras ringi ja nägi üllatusega Tom Farrelli raamatukogu trepist alla jooksmas. Tom ei arvestaks kunagi, et astmed võivad olla jäised. Tal oli ühel käsivarrel virn raamatuid. Ta oli viimases klassis ja oleks oma perekonnast esimene, kes lõpetab keskkooli. Ta tahtis saada tuletõrjujaks. Ta oli juba vabatahtlik tuletõrjuja. Arvestades raamatuid ta süles, teadis Daisy, et tal on veel vähemalt üks referaat kooli jaoks teha ja ta jääb hiljaks. Nii oli see alati. Kuidagi andis ta oma töö siiski viimasel hetkel ära.

      Tom naeris, kui ta temani jõudis. „Tere, Daisy.” Ta rääkis sel muretul enesekindlal viisil, mis oli Tom Farrellile ainuomane. „Ma nägin sind raamatukogus, aga ma olin liiga kaugel, et tere öelda. Ma ei tahtnud hüüda ega riskida sellega, et mind välja visatakse.”

      „Ma ei näinud sind.”

      „Ma teen inglise kirjanduse tunni jaoks referaati Charles Dickensist. Otsustasin lugeda „Jõululaulu”, sest see on lühike.” Ta rääkis rõõmsalt, liigutades kergelt oma käsivart, nii et Daisy võis näha, et tal oli tõepoolest Charles Dickensi loo eksemplar kaasas. „See on jutt Scrooge’ist, on ju?”

      „On küll. Ebenezer Scrooge. Jõuluõhtul külastab teda kolm vaimu.”

      Tom kehitas õlgu, ilmselt oma referaadi pärast muretsemata. „Vähemalt ei ole see igav. Lähed sa koju?”

      Daisy noogutas. „Ma pean ladina keele tunniks verbe pöörama.”

      „Ladina keel.” Tom vabistas õlgu. „Preili Webster on minu jaoks liiga range.”

      „Mul on temaga ka inglise keel.”

      „Sul vedas. Olen teel tuletõrjehoonesse. Miks ma ei võiks koos sinuga jalutada?”

      Tom Farrell koos temaga jalutamas? Daisy hoiatas end, et ta sealt midagi välja ei loeks, ent tundis, kuidas ta süda hüppas. Ta teadis, et ta põsed pidid olema punaseks läinud, aga ta võis selles süüdistada külma ilma. Ta kandis kleidi peal, mille ta ise oli õmmelnud, nõolt saadud pruugitud villast mantlit, põlvikuid ja nööridega kingi. Ta oli oma mütsi ise kudunud, aga polnud kudunud kindaid. Tomil olid seljas vanad rõivad, kahtlemata päritud oma vanemalt vennalt. Angus Farrell oli Hollandis eelmisel aastal surma saanud. See oli kõik, mida Daisy teadis. Ta mäletas Angust alati naeratavana, alati hea sõnaga igaühe jaoks. Ta oli armees olnud meedik ja raske oli uskuda, et ta ei tule enam tagasi koju Knights Bridge’i.

      Tema isa oli maja ees väljas, kui nad Tomiga sinna jõudsid. Hetkeks mõtles Daisy, et isa on kaunistamise suhtes võibolla järele andnud, aga siis ta nägi, et isa pühkis trepiastmeid, torisedes postiljoni poriste jalgade pärast. Ootamatud külalised olid isegi halvemad kui poriste jalgadega postiljonid. Ta kartis, et isa nähvab nii temale kui ka Tomile, kuid Tom astus relvituks tegeva naeratusega kiiresti ettepoole. „Tore teid näha, härra Blanchard.”

      „Tere, Tom.”

      „Ma mõtlen, et meil tuleb suur lumetorm. Kas te ei arva?”

      „Võibolla. Eks saame teada, kui see juhtub.”

      Hetkeks mõtles Daisy, et ta isa võis naeratada, aga ta ei naeratanud, vaid jätkas lihtsalt oma tööd. Tundes piinlikkust, pöördus ta Tomi poole. „Head edu sulle raamatureferaadiga.”

      „Head edu sulle ladina keele verbidega.”

      „Võibolla ma loen „Jõululaulu”, kui sa oled sellega lõpetanud. See on inspireeriv lugu. Vilets pahur mees õpib ahastusele ja kibestumisele mitte alistuma.”

      Tom silmitses teda, seejärel tema isa, kes ei tõstnud silmi oma pühkimiselt. Daisy