Valguse hääbumine. Orpheuse raamatukogu. Samuel E. Martin
ion>
George R. R. Martin
Valguse hääbumine. Orpheuse raamatukogu
Orpheuse Raamatukogu on kirjastuse Fantaasia sari, mida paneb kokku ulmekirjanduse ekspert Raul Sulbi. Sari keskendub lühiromaanide ja jutukogude tõlkimisele ning väljaandmisele. Meie avaldamisplaanis on põnevaid ja kirjanduslooliselt olulisi tekste 19. sajandist ja 20. sajandi esimestest kümnenditest, millel suuresti rajaneb tänapäevane fantastika. Kuid me anname välja ka lühiproosat ulmekirjanduse kuldajastust ning sellele järgnenud 20. sajandi teise poole kümnenditest. Erilisel kohal sarjas on moodsa, just praegu ilmuva uue ja värske ulmekirjanduse eestindamine. Orpheuse Raamatukogu ei tee vahet ulmekirjanduse alaliikidel: meie sarjas on oma koht nii teaduslikul fantastikal, fantaasia- kui ka õuduskirjandusel.
Vana-Kreeka laulik ja poeet, «Laulude Isaks» kutsutud ning osa allikate järgi inimkonnale kirjakunsti õpetanud Orpheus ulmesarja nimes peaks lisaks kaunite kunstide nauditavale ettekandmisele viitama ka võimele külastada armastuse nimel lisaks meile hästi tuntud maailmale ka teistsuguseid, teispoolsusse jäävaid fantastilisi reaalsusi ja ulmelisi maastikke ning neis nähtust lugusid ja laule esitada. Pisut müstilise, prohvetliku ning erakliku, aga samas üliinimlike võimetega kangelasena sobib Orpheuse nimi märgistama ideaalselt üht väärtkirjanduse ambitsiooni ning laia temaatilise haardega ulmesarja.
Orpheuse Raamatukogu:
1/2011 – H. P. Lovecraft «Hullumeelsuse mägedes»
2/2011 – Charles Stross «Palimpsest»
3/2011 – Robert E. Howard «Bal-Sagothi jumalad»
4/2011 – Arthur C. Clarke «Comarre’i lõvi»
1/2012 – Aleksandr Beljajev «Professor Dowelli pea»
2/2012 – George R. R. Martin «Öölendajad»
3/2012 – Ursula K. Le Guin «Meremaa jutud»
4/2012 – Paolo Bacigalupi «Alkeemik»
5/2012 – Alastair Reynolds «Suur Marsi müür»
1/2013 – Aleksandr Beljajev «Viimane inimene Atlantisest»
2/2013 – H. P. Lovecraft «Vari aja sügavusest»
3/2013 – Charles Stross «Külmem sõda»
1/2014 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Tigu nõlvakul»
2/2014 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Väikemees»
3/2014 – Henry S. Whitehead «Lääne-India valgus»
4/2014 – E. F. Benson «Õudusesarv»
1/2015 – Ray Bradbury «Põrmust tõusnud»
2/2015 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Esmaspäev algab laupäeval»
3/2015 – Joe Haldeman «Hemingway võltsing»
4/2015 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Marslaste teine sissetung»
5/2015 – Robert A. Heinlein «Taeva orvud»
1/2016 – C. C. Finlay «Poliitohvitser, poliitvang»
2/2016 – Robert Sheckley «Tont nr 5»
3/2016 – Murray Leinster «Uurimismeeskond»
4/2016 – Isaac Asimov «Üheksa homset»
1/2017 – John Wyndham «Krüüsalised»
2/2017 – Alastair Reynolds «Aeglased kuulid»
3/2017 – Poul Anderson «Aja valvurid»
4/2017 – Dan Simmons «Heeliksi orvud»
5/2017 – Brian Aldiss «Peatumata»
6/2017 – Clifford D. Simak «Jumalate valik»
1/2018 – Kir Bulõtšov «Kosmoselaevastiku agent»
2/2018 – Triinu Meres «Kuningate tagasitulek»
3/2018 – Alastair Reynolds «Spioon Europal»
4/2018 – Ursula K. Le Guin «Ilmajäetud»
5/2018 – John Wyndham «Kraken ärkab»
1/2019 – Roger Zelazny «Varjude Jack»
2/2019 – Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell «Takerdunud maa»
3/2019 – Robert A. Heinlein «Topeltstaar»
4/2019 – Stephen King «Öine vahetus»
5/2019 – Lev Veršinin «Vildaka homse kroonikad»
1/2020 – Arthur C. Clarke «Kuutolmu varing»
2/2020 – Raul Sulbi (koost.) «Orioni vöö 1 »
3/2020 – George R. R. Martin «Valguse hääbumine»
Orpheuse Raamatukogu
3/2020
George R. R. Martin
Valguse hääbumine
Originaal:
Dying of the Light
1977
Sarja koostaja Raul Sulbi
ISSN 2228-0464
ISBN 978-9949-661-53-4 (trükis)
ISBN 978-9949-661-54-1 (epub)
Copyright © 1977 by George R. R. Martin
Tõlge Tatjana Peetersoo © 2020
Järelsõna Raul Sulbi © 2020
Kaanepilt Meelis Krošetskin © 2020
Toimetanud Eva Luts
Kujundanud Mihkel Laar ja Raul Sulbi
Kirjastus Fantaasia Tartu 2020
Trükitud OÜ Greif trükikojas
Rachelile, kes mind kord armastas
PROLOOG
Üks seikleja, sihitu hulkur, loomise heidik – see maailm oli kõike seda ühekorraga.
Lugematuid sajandeid oli ta üksi ja eesmärgita langenud läbi külmade üksildaste paikade päikeste vahel. Tähtede põlvkonnad olid üksteisele järgnenud, pühkides suursuguselt üle tema viljatute taevaste. Ta ei kuulunud neist ühegi juurde. Ta oli maailm iseeneses ja iseenda oma – täielikult. Teatud mõttes polnud ta isegi osa galaktikast; tema koperdav rada kulges läbi galaktikatasandi nagu nael, mida taotakse läbi ümmarguse puidust lauaplaadi. Ta oli osa eimillestki.
Ja eimiski oli väga lähedal käepärast. Inimajaloo koidikul tungis hulkur läbi tähtedevahelise tolmu kardina, mis kattis väikest tähtsusetut piirkonda galaktika tohutu läätse ülaserva lähedal. Selle taga asus käputäis tähti – umbes kolmkümmend või nii, kõigest käputäis. Ja siis tühjus, kõige sügavam öö, mida see ringihulkuv planeet oli kunagi näinud.
Langedes läbi selle varjujäänud piiriala, kohtas ta seal laastatud inimkonda.
Kõigepealt leidsid Maa imperaatorid oma peadpööritava joobunud ekspansiooni kõrgajal ta üles siis, kui Vana Maa Föderaalimpeerium ikka veel üritas üle tohutute, võimatute kuristike kõiki inimeste maailmu valitseda. Sõjalaevast nimega «Mao Zedong», mis oli hranganeid rüüstates vigastada saanud, mille meeskond oli oma töökohtadel surnud ning mille mootorid vaheldumisi kord tööle hakkasid ja siis jälle välja lülitusid, sai inimmaailma esimene laev, mis Ahvatleja Loori taha triivis. «Mao» oli mahajäetud, õhust tühjaks jooksnud laev,