Krimmi vang. Vene aeg. II. Mihkel Tiks

      2014

      1

      Ühel hommikul varjas roosa pilv vaate krahvinna Panina lossile. Seda, et mandlipuu jaanuaris õitsema hakkaks, polnud varem juhtunud. Vanamees tegi telefoniga sellest pilti. Koos koidutaevaga sinise mere kohal sündis haruldane kaader. Burj Khalifa valgusefektid ei saanud lähedalegi. Õues näitas kraadiklaas +13. Mis imelises paigas ta küll elas!

      Aastavahetus Tseilonil ja vahepeatus Dubais kinnitasid Vanamehe usku, et maakeral ei leidunud elamiseks paremat paika kui Koreizi küla Krimmi lõunarannikul. Ekvaatori ääres kõrvetas nii, et ei saanud päikese käes võimeldagi. Ookeani laine virutas nagu teokarbi kaldale. Tulisoolane vesi võttis silmad läbi laugudegi kipitama. Aga Krimmis oli harva tapvalt palav. Mustas meres võis vabalt silmad lahti ujuda. Ja keelusilt «Шторм!» tähendas enamasti kõige mõnusamaid laineid. Loodus polnud küll nii lopsakas kui troopikas, kus kõik ohjeldamatult sigis ja üksteist õgis. Kuid siin polnud mürkmadusid, krokodille ega hiigelkaane. Keegi ei kippunud su elu kallale ei vee all ega kuival maal. Majja eksinud skolopender naksas vahel varbast. Aga tema oli elanud siin juba sauruste ajal ja võis tunda ennast peremehena.

      Ja Krimmis kõneldi arusaadavas keeles. Isegi Ukraina keelt kuulis siin ainult mõne Lääne-Ukrainast saabunud suvitaja või ehitustöölise suust. Ukrainlased isegi eelistasid suhtlemisel vene keelt. Marina lapsed õppisid ukrainakeelses koolis. Lasteaias toimus kasvatustöö ukraina keeles. Ametiasutuste paberimajandus käis ukraina keeles. Tänavasildid ja kaubapakendid olid ukrainakeelsed. Aga kodus ja tänaval räägiti vene keelt. Ukraina laste emakeeleks oli vene keel. Ukraina-pärase intonatsiooni ja lisanditega. Luganski Irina rääkis pehmet Ukraina idaväravate suržikut. Krimmi autonoomne vabariik oli läbinisti venekeelne ja avaldas vastupanu ukrainastamise katsetele. Kiievi surve ainult suurendas vastumeelsust kõige ukrainapärase suhtes. Elu käis siin rahvaste vahelises suhtlemiskeeles, nagu nõukogude koolis vene keelt oli kutsutud. Üksnes Jaltas jooksnud Jaapani seiklusfilmis rääkisid nii Keanu Reeves kui teised japsid ukraina keeles. Vanamees ei saanud mõhkugi aru. Ta oli suutnud vaid mõned riigikeelsed väljendid ära õppida. Laisk nagu venelased Eestis. Nagu ukraina borš, mille jaoks tuli alguses valmistada podžarka, oli keeruline ka украинска мови. Vanamees ajas kergemini läbi. Tal oli suus vene keel ja köögis podises kapsasupp. Suur potitäis, millest jätkuks kuni nädalavahetuseni, kui saabub venekeelne šeff-kokk ukraina hõrgutistega. Ka sellist naist ei leiduks kusagil mujal. Ukrainas oli elul veel tõeline maitse. Nii toidul kui armastusel.

      Ja elu Krimmis oli odav. Odav nagu Sri Lankal ja odavam kui Tansaanias. Ka siin ei kulunud kütte peale peaaegu midagi. Tänaval keset ropendamist ja koerasitahunnikuid tahtis ta küll maja maha müüa, aga lõunalauas läbi õitsva alõtšapilve merele vaadates mõtles ümber.

      Riiki valitseti siin samuti nagu Aafrikas. Üksnes altkäe makstud raha pani rattad käima. Alles pärast viie tuhande dollari ärajagamist olid kohalikud valitsejad hakanud ennast liigutama. Ja sedagi mitte kauaks. Ilma määrimata jäi vanker uuesti seisma. Raha tegi sellel maal õigust. Mererannad oli täis ehitatud oligarhide losse. Kõrged evrozaborid ümber nagu vanglamüürid. Ainuüksi Kolomoiskile pidi Krimmis kuuluma üle saja objekti. Tavakodanik ei olnud siin keegi. Kohtud olid ära ostetud. Vaevalt leidus sellist ametiasutust, mis oleks korruptsioonist puutumata. Süsteemi olemus ise tingis selle. Marina jutte kuulates sai Vanamees siinsest elust selge pildi.

      Zaporožje lasteaed oli Ukraina väike mudel. Juhataja valitses seda, nagu heaks arvas. Varastas nii palju kui jaksas. Kasvatajad ja njankad kirusid tagaselja, aga sünnipäeval tegid kingitusi ja lugesid zavedujuštšale ülistavaid luuletusi. Vastu hakata ei saanud, kui ei tahtnud tööd kaotada. Kaevata polnud kuhugi, sest valitses ringkäendus. Kõrgemalseisvad instantsid olid viimseni ära ostetud. Haridusosakonna juhatajast kuni riigi presidendini välja. Kõik olid ühe ja sama korruptiivse organismi vähirakud. Ainuke võimalus ellu jääda oli ise nakatuda ja hakata haigusekandjaks. Nii inimvaenulikku riiki oli võimatu mitte jälestada. Polnud ime, et sellisest elust kõrini sai ja ukrainlased uuesti barrikaadidele ronisid. Kui sest ainult midagi muutuks.

      Vanameest see ei õnneks puudutanud. Tema elas väljaspool ühiskonda. Haigetega kokku puutumata oli Krimmis tervislik elada. Välispidiselt valitsesid siin tsiviliseeritud kombed. Ja mis kõige tähtsam, siin olid meri, tants ja naised. Üks neist oli varsti tulemas. Praegu tegi lastele hapnikukokteili, et lisaraha teenida, mille eest rongipilet osta ja saabuda siia jumaliku vaatega armastusemajja. Kodus ei leidvat ta endale kohta. 5 + 2 režiim jätkus ka uuel aastal. Krimmi plussid kaalusid Ukraina miinused üles.

      Merest säras vastu teine päike. Oli üheksateistkümnes jaanuar. Kрещение. Sel päeval muutus vesi imet tegevaks. Õigeusklike massid ründasid randa pühasse vette kastma. Külmakartlik Marina merre ei kippunud, kuid Vanamehel oli tallegi päevakohane üllatus varuks. Ta tegi ettepaneku minna Aafrika ranna asemel vahelduse mõttes Merineitsi juurde. Džunglist välja jõudes aga käänas rajalt kõrvale. Astus spaahotelli «1001 ночь» kuplilise katuse alla. Nõnda sai Marinagi pühasse vette. Ja lisaks türgi, vene ja soome saunagi. Üllatus läks täie ette. Aga järgmisel päeval jäi Vanamees haigeks. Uskmatule koerale püha vesi ei mõjunud. Viga võis olla ka spaahotelli valikus. Idamaises stiilis „1001 ööd“ oli muhameedlik veeparadiis, mis õigeusu jumalat pahandas. Või osutus Allahi vägi Бог’i omast kõvemaks. Ka hinnad olid seal nagu emiraatides. Selle paiga nimi oleks pidanud olema «1000 за 1 ночь». Tuhat ühe öö eest.

      Haigused läksid mööda, aga tore elu kestis edasi. Krimmis saabus kevad varakult. Käimata rajad ja nägemata paigad tahtsid avastamist. Vanamees polnud jõudnud veel Bahtšissarai khaanilossi ega näinud neandertallaste asulakohta Belogorski lähedal. Polnud kohanud meremadusid Kara Dagi mäe lähedal Kuldvärava kandis ega külastanud muistseid aardeid peitvaid kurgaane, mida valged ega mustad arheoloogid ei suutnud üles leida. Krimm oli ammendamatu varaait. Igas mõttes. Tundus tõenäoline, et Vanamees jääbki siia elama. Armeenlase naise poolt äraneetud majja. Ja elab siin õnnelikult kuni oma päevade lõpuni.

      Päikselised päevad vaheldusid sompus ilmadega, kui meri sulas taevaga kokku ühtlaseks halliks seinaks. Aga rusuvaid tinakarva päevi nagu Eestis, kui sajul ei paistnud lõppu tulevatki, tuli harva ette. Enamasti käis üle äge vihmahoog, mis muutis tänavad jõgedeks, mägiojad vahusteks koskedeks ja määris mere porikarva. Kuid peagi oli padu üle, päike tuli uuesti välja, maa hakkas aurama, tänavad kuivasid kiiresti ning varsti meenutas äsjast valangut vaid värske õhk. Kõige muutlikum, sajusem ja tuulisem kuu oli Krimmis märts. Когда придёт марток, одевай семь порток. Naabri-Slaviku salm pidas paika.

      Kuid sellel aastal oli kõik teisiti. Juba veebruar oli nii kapriisne, et tuli seitse kuhvti selga tõmmata. Vihmahood ei tahtnud lakata. Katus tilkus aina rohkem läbi. Veranda tapeet oli läbi vettinud ja laeliistud tõmbunud laiguliseks. Vool läks ära ja Vanamees lõi kartma, et midagi läks rõskusest läbi. Kolja, kes garaažide elektriraha kogus, ütles, et terve Koreiz istus ilma vooluta. Maja läks külmaks ja olemine muutus kõledaks. Sellise ilmaga polnud Krimmis parem kui Eestis. Vanamees võrdles elukallidust Ecuadoris, Nicaraguas, Costa Ricas ja Bangladeshis, kuni läpakal sai aku tühjaks. Kuidas küll suutsid inimesed Kiievi pakase käes kuude kaupa vastu