Impeerium peab surema. Mihhail Zõgar

      Originaali tiitel:

      Михаил Зыгарь

      Империя должна умереть: История русских революций в лицах. 1900–1917.

      Moskva 2017

      Tõlgitud autori kohandatud käsikirjast.

      Keeletoimetaja Piret Klaus

      Terminoloogiline toimetaja Tiit Naarits

      Kujundanud Villu Koskaru

      © 2017 by Mikhail Zygar

      Tõlge eesti keelde © Erle Nõmm ja Tänapäev, 2020

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      ISBN 978-9949-85-702-9

      e-ISBN 9789949857241

      Eessõna

      Olen ajakirjanik, mitte ajaloolane. Olen selle raamatu kirjutanud kõikide ajakirjanduse reeglite järgi: nii nagu kõik tegelased oleksid elus ja saaksin neid intervjueerida. Umbes nõnda nagu eelmisegi raamatu „Kõik Kremli mehed”.

      Õnneks on enamik minu peategelasi oma lood ära rääkinud – neist on jäänud järele üksikasjalikud päevikud, kirjad ja memuaarid, samuti ütlused ülekuulamistel. Kahjuks on paljud neist valetanud (eriti memuaarides), aga paljud valetasid siiralt, kahtlemata selles, et räägivad tõtt.

      Minu peamine eesmärk on näha 20. sajandi alguse Venemaad tolle aja inimeste pilguga. Kui asusin raamatut kirjutama, polnud mul valmis vastust küsimusele, miks hukkus Vene impeerium. Mul polnud teooriat, mida oleksin soovinud lugejale tõestada ja mille nimel oleksin valinud fakte. Vastupidi, pidin palju vaeva nägema, et puhastada pilt eelarvamustest, kihistustest, stereotüüpidest, mis on jäänud kümnetest professionaalsetest ajaloolastest, kes on olnud veendunud, et revolutsioonid olid Venemaal ühtne ja vääramatu protsess.

      Mu peategelased ei tea sellest midagi. Igaüks neist elab oma elu, aimamata, et palju aastaid hiljem hakatakse teda pidama liivakübemeks või just vastupidi, ajaloolise protsessi liikumapanevaks jõuks.

      Raamat saab alguse 19. ja 20. sajandi vahetusel. See on väga huvitav aeg. Paljud pealinna noored intellektuaalid – nullindate põlvkond – on veel apoliitilised, nad erinevad suuresti vanade dissidentide põlvkonnast. Nad peavad poliitikat millekski iganenuks, igavaks ja vanamoodsaks. Ent poliitika tungib jõudsalt nende ellu, võimud sekkuvad loomevabadusse, keelates ja sulgedes kõik, mis pole neile meele järele. Nii saavad aegamisi alguse Venemaa ajaloo esimesed massilised protestimiitingud – see, kuidas neid maha surutakse, äratab nende vastu veelgi suuremat huvi. Mõne aasta jooksul tekib Venemaal kodanikuühiskond – aktiivne, nõudlik ja teadlik.

      Venemaa intellektuaalid on nördinud töölisdemonstrantide mahalaskmisest 9. jaanuaril 1905. aastal – pärast seda levivad protestimeeleolud nii kiiresti, et tundub, nagu ei saaks neid enam millegagi vaos hoida. Loominguline klass nõuab üleüldisi valimisi, parlamendi loomist, sõnavabadust, võrdsust seaduse ees ja on kindel, et saavutab oma eesmärgid. Eufooria kestab peaaegu aasta: algul võimud justkui täidavad osa nõudmisi, aga hiljem murravad peaaegu kõiki oma lubadusi. Eilne optimism annab ühiskonnas maad rängale pettumusele. Venemaal keeratakse mutreid kinni, paljude arvates on aeg siit sääred teha.

      Seda perioodi – 1905.‒1914. aastani – peavad ühed tollased kaasaegsed kõige õnnelikumaks ajaks Vene impeeriumis, „rammusaks” kümnendiks. Teiste meelest on need repressioonide, valimistulemuste võltsimise, kohtute mõjutamise sünged aastad. Suure mõjuvõimu omandavad Venemaal usuradikaalid ja pimeduse jüngrid, kes nõuavad võimuesindajate või usklike tundeid solvavate kultuuritegelaste karmi karistamist. Paljud intellektuaalid emigreeruvad ja jätkavad lõputuid arutelusid kodumaa saatusest juba Euroopas. Seal elavad ka tsaaripere ja õukonna liikmed, kes šokeerivad eurooplasi näilise rikkusega.

      See ühtedele muretu ja teistele lootusetu elu lõpeb äkitselt – algab maailmasõda, mida keegi pole oodanud. Venemaale pole tragöödia isegi mitte sõda ise, vaid see, et riik, ametnike ja bürokraatide armee ei tule sellega toime. Kõik esimesed edusammud rindel leiavad lõpu korruptsiooni ja ebakompetentsuse tõttu.

      Post factum on ajalugu alati väga loogiline. Tagantjärele tarkusega on näha salasepitsus, paljastatakse vandenõu, ilmneb kellegi kuri või hea tahe. Aga kui püüda ajalugu läbi elada samm-sammult, päev-päevalt koos selle osalistega, pudenevad loogilised kontseptsioonid põrmuks. Miski ei näi ettemääratud. Kõik tegelased eksivad pidevalt. Keegi ei näe tulevikku ette isegi paari päeva jagu. Keegi ei suuda plaanida isegi omaenda elu, sest olud muutuvad kogu aeg ja sinust ei sõltu justkui midagi.

      Taastades oma tegelaste maailmapilti või tegevusloogikat, ei püüdnud ma kirjutada Vene riigi täielikku ajalugu 1901.‒1917. aastani. Mulle tundub, et Venemaa ajalugu on niigi keskendunud riigile, täpsemalt selle valitsejale. Oleme harjunud nägema oma ajalugu kui juhtide elulugude kogumit ning selle tsaaride, peasekretäride ja presidentide korrapärase rea tagant ei paista üldse ühiskonda. Mida tahtsid inimesed? Mida nad kartsid? Mida nad tegid ja kavandasid? See kõik on minu jaoks olulisem kui Tsarskoje Selo või Kremli asukate otsused. See raamat on katse kirjutada Vene ühiskonna elulugu. Uurida, mida see püüdles ja miks pidi impeerium selle surve all surema.

      Olen valinud peategelasteks ühiskonna kõige säravamad kujud, avaliku arvamuse liidrid – mitte ainult poliitikud, vaid ka kirjanikud, ajakirjanikud, kunstnikud, jutlustajad.

      See raamat pole hoopiski akadeemiline teos. Olen püüdnud kasutada keelt, mis tundub nüüdisaegne 21. sajandi alguse Venemaal, et lugejatel oleks lihtsam aru saada. Näiteks oli praegune „ministri asetäitja” sada aastat tagasi „ministri seltsimees”, samas kui „asetäitjal” oli sootuks teine tähendus – „järeltulija”. Teades selliseid peensusi, püüan ma lugejat mitte ära hirmutada ja teda ebaoluliste arhailiste üksikasjadega mitte üle koormata.

      Lugeja huvides võtan endale vabaduse kasutada mitte ainult nüüdisaegset sõnavara, vaid ka tänapäevaseid geograafilisi nimetusi. Seejuures rikun ma väljakujunenud traditsiooni ja nimetan tegelasi nii, nagu nad nimetasid ennast ja üksteist, mitte nõnda, nagu neid on kombeks nimetada ajaloolises kirjanduses. Näiteks tutvustas inimene, keda tavaliselt nimetatakse Jevno Azefiks, ennast Jevgenina, aga suurvürst Aleksandr Mihhailovitši nimetati pereringis Sandroks ja nii kirjutas ta alla ka oma kirjadele.

      Samal põhjusel – et rääkida lugejaga arusaadavas keeles – olen kõikidele rahasummadele andnud nüüdisaegse vaste. Tähtis on mainida, et need arvutused ei pretendeeri majandusuuringu täpsusele, vaid on mõeldud näitama ligikaudseid numbreid.

      See raamat on tohutu hulga inimeste jõupingutuste tulemus. Eeskätt on need minu sõbrad ja kolleegid, kes töötavad minuga koos loomingulises stuudios Vaba Ajalugu. Kahe aastaga on meil õnnestunud luua project1917.ru – 1917. aastal kirjutatud päevikute, kirjade, memuaaride, artiklite unikaalne andmebaas. Kõik need materjalid on struktureeritud kui sotsiaalvõrgustik või tekstiseriaal, online-draama, mis võimaldab heita iga päev pilku 1917. aastasse ja näha maailma selle asukate pilguga.

      Raamatut poleks sündinud toimetaja Karen Šainjani juhtimiseta, toimetaja Anna Šuri visa tööta, Pavel Krassovitski abita, kes tegi ära meeletu uurimistöö arhiivides, samuti Vera Makarenko organisaatoriandeta. Tahan tänada Aleksei Iljini ja kirjastust Alpina Publisher kannatlikkuse ja professionaalsuse eest. Olen piiritult tänulik Aleksandr Koljandrile, Jevgeni Aleksejevile, Mihhail Tšernomordikovile ja Georgi Makarenkole abi eest. Selle raamatu kirjutamisel oli mul väga palju kasu imeliste ajaloolaste Kirill Solovjovi, Aleksei Kuznetsovi ja Boriss Kolonitski professionaalsetest nõuannetest.

      Veel tahan ma väljendada toetust Kirill Serebrennikovile, kelle kaasaegne ja sõber mul on õnn olla. Ma ei tahaks, et see silmapaistev režissöör kordaks mõne mu raamatu kangelase saatust.

      Lõpuks tahan pühendada selle raamatu oma tütrele Lizale.