Suur võidujooks. Jüri Kolk

      Suur võidujooks

      © Jüri Kolk, 2015

      Algselt trükisena ilmunud teose

      väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital.

      Kirjastus Tuum, 2015.

      Kaane kujundanud Einike Soosaar

      Toimetanud Mari Tuuling

      Digiteerinud EDRK

      ISBN 978-9949-7472-2-1 (epub)

      Selg vastu seina

      Mõtlesin kunagi, et olen riik. Teate küll: riik. Võimupüramiidid. Katteta lubadused. Pealinn, teine linn, perifeeria. Juhtimiskonverentsid ja ümarlauad. Jääkeldrid, valitsevad parteid, silmaklapid ja loosungid. Selline normaalne riik. Korruptsioon, persevestid, meelelahutus. Katteta lubadused. Lähenev rikkus. Helge homne. Helget homset ei tohi ühe riigi puhul unustada. Korralik riik põhineb lootusel ja ahnusel. Riik osaleb võidujooksus, kes esimesena kuristikuni jõuab. Riik tahab kiiremini kõrgemale ja kaugemale.

      Mnjah, selle poolest ma vist ei olegi riik. Olen linn. Laisk keskpäevane päike tüütab tolmuseid, kuldseid tänavaid. Pearättidega naised seisavad kaevul ja keskväljakul, rinnutavad aknalaudadel, sehkendavad ja sädistavad. Valivad kellegi endi seast välja ja teevad tema elu põrguks. Ütlevad, et väljavalitu ei ole kunagi siseringi kuulunudki, et tema väljavalimine ja väljatõukamine ei olnud sama hoobi kaks kõrvuti asetsevat nukki. Kinnitavad, et ta ise ei soovinudki olla sissevalitu, vastuvõetu, seepärast ta valitigi välja.

      Mõned vanad mehed istuvad, seljad vastu seina, mõnel on eluaeg olnud selg vastu seina. Nad on sellest seinast välja kasvanud, nad on nagu seen linnamüüridel. Nad istuvad, toetavad selga vastu linna maju või müüre ja suitsetavad. Väravatel ja tornides logelevad vahisõdurid. Poisikesed kemplevad kaigastega. Öö varjus tehakse mõõdukas koguses tumedaid tegusid. Kõigil on aega, päris tööd ei paista tegevat keegi. Säästlik, jätkusuutlik, laisk elu. Olen igav, stampkujutelmadest tiine linn. Olematu, ebausutav linn.

      Ei, ma pole vist isegi mitte seda. Pole isegi linn. Ma olen terve hulk mehi. Mõned sügavad paari ülemise nööbi vahelt ühe käega karvast rinda, ise õiendavad samal ajal teiste meeste kallal, teine käsi on otsekui löögiks tagasi viidud. Siin-seal keevad mõned üle. Üle keevad sõnad ja ideed, kutsutakse tegudele, teod ootavad, muutused ootavad, aga samas lüüakse käega, põlastatakse. Ei alustata, lükatakse edasi. Otsaesised leemetavad higist, see on raske õlikiht, mis mind katab. Mis meid katab. Kallerdunud higi ja räpasus loob meie atmosfääri. See kaitseb ja jahutab meid, aeg libiseb meist üle, vesi organismist ei lõpe.

      Aga narratiivi meil pole. Suurt narratiivi ei ole, käiseid ei käärita üles mitte selleks, et tööle paremini valu anda. Varrukad tõmmatakse ülespoole küünarnuki sügamiseks. Pöial on ammu sügelemast lakanud, sügelus on levinud üle terve käe, aga kuri ei tule. Vähemalt mitte õige, tuline, suur kuri. Jah, nüüd sügeleb juba terve käsi, mõlemad käed, aga meil pole ikka veel väikest dekonstruktsioonigi kavas, suure narratiivi puudumisest ma juba rääkisin. Ei tõmba me maha ühtki küla, ei poe hulgakaupa hobuse sisse. Kükitame, sügame küünarvart ja kasvame selga-pidi seinte külge, saame ehk osaks linnast.

      Mõnel sellisel hetkel, sellisel vaiksel üleminekul meestejõugust seeneks, usun: ma olen surematu. Me kõik oleme surematud. Muidugi kehtib see ainult siinpoolsuses. Muidugi on ees ootamatuid üleminekuid. Aga siiski.

      Igatahes olen ma leegion. See on ilustamata fakt. Teoreetiliselt võiksin olla ka riik, aga kesse viitsib.

      MÕISTA, MÕISTA, KES SA OLED?

      Palju pappi

      Olen alati tahtnud teada, mis tunne oleks olla rikas. Tõsi, see soov pole muutunud põletavaks kireks, mis sunniks ostma ja müüma, ennast kehtestama ja reetma. See on olnud pigem leebe ja leige uudishimu.

      Võtsin lõpuks midagi ette – arvan ikka, et oma käekäigu ja unistuste eest vastutame enamjaolt ise. Haarasin automaadist 100 eurot (2 X 50), panin rahatähed kodus vaibale ja heitsin ise nende peale selili. Natuke aega lesisin vaikselt, siis keerasin ennast ettevaatlikult küljelt küljele.

      Ei midagi erilist, otsustasin.

      Miljon

      Mul oli hiljuti puhkus. Kõik teavad, mida tähendab puhkus – teavad need, kes on puhanud, teavad need, kes pole seda ammu teinud. Muidugi, seda seletatakse sajal erineval viisil, aga mina ütleksin, et mõnikord sa ei pruugi isegi mõelda, et su eluga on midagi korrast ära. Elad vaikselt: magad öösiti, jood reedeti, oled kohati väsinud, ei vingu eriti, aga ei tüüta kedagi ka entusiasmiga, võtad aeg-ajalt midagi ette, midagi uut ja põnevat või vähemalt toredat, kõik nagu tiksub, kõik on paigas, ja siis kunagi, rütmist välja langemata, oled korraga surnud, järgmisel esmaspäeval enam tööle ei lähe. Harjumus on küll kõva, aga ikkagi ei lähe, mingi sündsustunne peab ju olema.

      Ühesõnaga, puhkus on see, kui sa oled mõneks ajaks oma rutiinist kõrvale jäänud, võid ennast üllatada uinakuga või värskuspuhanguga, avastad endast ootamatult inimese – tegelikult ikkagi mitu. See inimene hakkab vaikselt silmi avama, ta teeb ehk mõne esimese kobava sammu, talle võib pähe turgatada mingeid mõtteid, aga samas teab ta, et see puhkus – see saab kohe läbi. Taas algab elu, millel pole mitte midagi viga, millest on võimalik teha, mida sa just ise tahad. Elu, kus igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja, sant ja saun ühes lõhestunud isikus.

      Puhkus on selle elu keskel küll äärmiselt teretulnud vaheldus, seda ma kahtluse alla ei sea. Suurem osa inimesi muidugi rütmi ei muuda, ainult vahetavad tegevusi. Nad tormavad pere või sõpradega mingisse ülerahvastatud randa, kogunevad paarile ruutmeetrile, väsitavad ja tüütavad üksteist, püüavad võimalikult palju näha või võimalikult palju purjus olla, mingit rütmimuutust ei ole, mingit mõtestatud tegevust – ammugi siis tegevusetust! – ei ole võimalik täheldada.

      Kohutavalt moodi on läinud mingi veider ja haiglane leiutis, mida nimetatakse aktiivseks puhkuseks. See tähendab üldjuhul, et mitte lihtsalt ei kurnata ennast viimase võimaluseni, vaid püütakse seda teha intensiivsemalt kui kolleeg: lennata maailma kaugeimasse otsa, treenida ennast oimetuks, pildistada ennast kõigi vaatamisväärsuste juures, murda uue hobiga alustades jalaluud.

      Tunnistan, olen seda alati põlanud. See ei anna juurde midagi inimeste elukvaliteedile, ei anna neile ühtki ideed, ühtki uut lähenemisnurka. Minu stiihiaks on alati olnud pühendunud mittemidagitegemine. Molutan, vedelen võrkkiiges, loen mõne raamatu – aga kui ära tüütab, siis viskan pärast esimest peatükki riiulisse ja tilpnen mõnel teisel, hetkel vastuvõetavamana tunduval viisil ajas edasi. Eks see sõltu indiviidist, aga minu jaoks on see viljakas ja tervistav viis elamiseks. Lisaks sellele, et ma tegelikult puhkan, olen ma nende puhkuste ajal mõelnud välja mingeid konksukesi, mingeid uusi lähenemisi, leidnud hobisid, mida hakata viljelema siis, kui jälle algab argipäev. Näiteks kirjutamine: oleks mõttetu loota, et ma suudan romaani puhkuse ajal valmis kirjutada. Tähendab, see on muidugi võimalik, aga nõuab enese allutamist teatud raudsele, ebameeldivale distsipliinile. On üks äraneetud aktiivse puhkuse vorme. Aga kui puhkuse ajal laias laastus valmis meeliskleda, mida sa järgmise eluaasta jooksul teha tahad ja kust näpistada selleks aeg, siis see on viljakas, mõjub elukvaliteedile nagu sõnnik jumalasõnale või mida issand oma kesapõllul kasvatabki.

      Oluline on, et puhkus ei muutuks mingiks kuradi ajurünnakuks, et sa ei võtaks endale mingeid kohustusi, ei pingutaks ülearu – ainult nii saavad tulla head uued mõtted, minul küll. Pingutusega õpitakse sissetallatud vagu sügavamalt kündma, aga see on igav, olete seda kindlasti märganud.

      Seekord, ma ei tea miks, miski prõksatas minus. Nädalavahetus läks nagu ikka, esmaspäeva logelesin maha, aga miski jäi kripeldama, ma tõesti ei tea miks. Teisipäeval tekkis tunne, et kurat mind võtku, puhkan ka ükskord aktiivselt. Kohe tabas mind paanikahoog –