Austraalia miljonäri armastuselaps. Robyn Grady
Originaali tiitel:
Robyn Grady
The Australian Millionaire’s Love-Child
2008
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Mai Luht
Korrektor Inna Viires
© 2008 by Robyn Grady.
A WILD NIGHT & A MARRIAGE ULTIMATUM
Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10114
ISBN (PDF) 978-9949-456-09-3
ISBN (ePub) 978-9949-84-772-3
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Tabithale, Hollyle ja Ashleigh’le – unistage suurelt, jääge tugevaks, olge õnnelikud.
1. peatükk
„Palun kõiki vallalisi daame saali keskele! Pruut viskab kohe oma kimbu!”
Sophie Gruebella tõstis võpatades pilgu oma aeglaselt mööda klaasiserva libisevalt sõrmeotsalt keskealisele õhtujuhile ja siis üle Sydney tantsusaali keskel rüselevate tüdrukute. Sophie smaragdroheline kleit sahises, kui ta oma toolil sirgu tõmbus ja käed resoluutselt sülle pani.
No ei. Mitte mingil juhul. Ta oli rahul, et tema sõbratar oli leidnud härra Õige. Wendy ja Noah olid koos täiuslikud, eriti praegu, kui mees kergelt abikaasa huuli suudles ja Wendy oma kleidisaba eest pühkis, valmistudes roosikimpu ootusärevuses neidude hulka heitma. Aga Sophiele oli täna siiatulekki olnud juba jõupingutus.
Peaaegu kõik siin teadsid, et teda oli kolm kuud tagasi hoolimatult maha jäetud. Naise eneseabi koosnes igaõhtusest šokolaadi või muu sarnase üledoosist ning hulgast romantiliste komöödiate DVD-dest, mille õnnelikud lõpud teda veel tusasemaks muutsid. Ta oli kümme naela juurde võtnud ja tema silmaalused olid kottis.
Alandus noorema, saledama ja atraktiivsema naise pärast mahajätmisest oli hakanud järk-järgult oma teravust kaotama. Tänu taevale ei arvanud ta enam, et on Tedisse armunud. Kuid kuna Sophie oli pigem tagasihoidlikku kui ennastkehtestavat tüüpi, oli see hoop mõjunud tema enesehinnangule purustavalt. Vihje uuesti armumisele, olgu see või kõigest pruudikimbu viskamise näol, tegi talle haiget.
Õhtujuhi kutsuv hääl kõlas üle ballisaali, mis oli ehitud peente laudlinade ja võbelevate kandelaabritega. „Viimane võimalus, daamid. Kes püüab kimbu? Kes on järgmine?”
Sophie ohkas. Kas ta saab kunagi tunda sellist õnne, mida Wendy ja Noah täna jagavad? Kas ta julgeb veel kord riskida ja oma südame avada? Naisel oli valus endale tunnistada, et mida rohkem aega läks, seda vähem ta seda uskus. Ja taevas teab, et ekstravagantne tseremoonia ning ohjeldamatu pidu ei andnud garantiid, et õnn jääb igavesti kestma.
Kui Sophie niimoodi mõtiskles, möödus temast üks silmatorkavalt mehine kuju. Tema süda jättis löögi vahele, kuid siis kergemeelne hetk möödus ja imelik tunne kõhus vaibus. Agent 007 kombel ohtlikult nägus mees peatus Sophiest veidi eespool paremal. Mehe smoking, mis rõhutas tema õlgade laiust, kerkis veidi, kui ta rinnataskust mobiiltelefoni otsis. Ta seisis, pikad jalad veidi harkis, ja vaatas tõsisel ilmel oma käekella, raputas siis pead, ütles mõned arusaamatud sõnad oma telefoni ja lõpetas vestluse.
Ärikõne? Laupäeva õhtu kohta oli see liig. Sophie libistas pilgu üle ruumi. Mehe sõbratar pidi olema kusagil seal rahva hulgas. Sest sellistel enesekindlatel, tapvalt seksikatel kuttidel olid alati sõbratarid – ja mitte sellised hästipolsterdatud nukrameelsed isendid nagu Sophie.
Sophie lükkas oma klaasi eemale.
Tegelikult oli tal viimane aeg lahkuda.
Kui ta viimast šokolaadisüdant enda käekotti poetas, kostis kollektiivne huile ning miski hele ja lõhnav maandus tema süles. Naine vaatas alla ja ahmis õhku.
Kuidas põrgu päralt oli Wendy pruudikimp temani välja lennanud? Veel olulisem – oh, jumal – kuhu ta saaks peitu pugeda?
Sophie tõmbus kõigi saalisolijate puurivate pilkude all oma toolil kössi ja õhtujuht vilistas. „Suurepärane vise, Wendy! Plaksutame väikesele häbelikule daamile seal taga.”
Põgusa aplausi ajaks manas Sophie näole hädise naeratuse. Ta isegi viipas kergelt. Kui see tsirkus lõpuks läbi sai ja paarid taasühinesid, kiirustasid Sophie sõbrad Penny Newly ja Kate Tigress üle saali tema poole.
Sügava kaelusega hõbetsekiinidega kaunistatud kleidis Penny suu oli mossis. „Ma ei saa sellest aru. Miks peaksid sina tahtma pruudikimpu kinni püüda?”
Kate lõi Pennyle vastu käsivart. „Ära ole väiklane.”
Penny krimpsutas nägu ja hõõrus käsivart. „Ma mõtlesin ainult seda, et ta on hetkel üksi. See on ju raiskamine.”
Juba keskkoolist saadik oli Penny tuntud oma kaunite blondide juuste, lopsaka rinna ja taktitunde puudumise poolest. Siiski...
Sophie hingas sügavalt välja. „Sul on õigus. Vaevalt see mina olen, kes järgmisena abiellub.”
Kate istus ja pigistas Sophie kätt. „Küll sa tagasi mängu tuled, Sophie. Sa leiad oma hingesugulase. Mehe, kes sinuga nii hästi sobib, et võiks olla su kaksikvend.”
Sophie näole kerkis irooniline muie. „Kas me saaksime korraldada, et see kaksikvend oleks ilma minu polstri ja sassis juuksepahmakata?”
Eelistatavalt keegi sirgejuukseline ja lihaseline.
Sophie jälgis üle Kate’i õla, kuidas 007 rahvahulka vaadates kulmu kortsutas ja oma muljetavaldavad käsivarred samavõrd muljetavaldaval rinnal ristas. Ka Sophie kortsutas kulmu. Kus oli sõbratar?
Kogenud juuksurina kinnitas Kate Sophie ülespandud soengust lahtipääsenud loki tagasi. „Lihtsalt protokolli jaoks, sinu cappuccino karva lokid on suurepärased. Ja kui sa neist kas või tolli maha lõikad, tuleb sul minuga tegemist.” Tema mänglev põrnitsus mahenes. „Sa peaksid oma juuste üle uhke olema, mitte püüdma neid kogu aeg peita.”
Penny kehitas nõustuvalt õlgu. „Ja kui sul on ükskord jälle sobivad riided...” Ta läks oma poolehoidu väljendades nii kaugele, kui Penny üldse suutis. „Noh, sa oled alati üsna nägus olnud. Tõepoolest.”
Kate heitis Pennyle terava pilgu samal hetkel, kui muusika hakkas uuesti mängima ja nende ootavad noormehed – vennad, kellega nad olid kuu aega tagasi tutvunud – tulid, et viia mõlemad romantilisele põsk-vastu-põske tantsule.
Sophie hammustas alahuult, keeldudes järele andma pisaratele, mis silmi kippusid. Kate tahtis ainult head, aga Sophie ei tahtnud tema haletsust. Ausalt öeldes oli ta enda omassegi uppumas.
Jah, ta oli hiljuti oma ainukesest pikaaegsest suhtest välja longanud. Ei, ta ei olnud Miss Maailm. Ta ei pruugi kunagi leida tõelist armastust, meest, kes oleks määratud teda jalust rabama. Paljud inimesed ei leidnud. Võib-olla oli ta määratud järgima pigem omaenda rütmi kui traditsioonilist pulmakellade kaja.
Ja