Venemaa. Vaike Silmato

      Toimetaja Heli Hallik

      Kaane kujundaja Sigrid Kink

      Küljendaja Vallo Hallik

      © Kõik õigused kaitstud

      Teose sisu eest vastutab autor.

      ISBN 978-9949-9602-7-9

      e-ISBN 9789949685448

      Trükikoda Rebellis AS

      Kirjastus Hea Tegu

      www.teehead.ee

      www.fil.ee

      REISIDEST VENEMAALE

      (Euroopa osas)

      1/6 Euraasia territooriumist kuulus Nõukogude Liidule. Minu reisid Venemaale algasid Leningradi külastusega 1951. aastal, Petseri ja Pihkva külastusega 60.-ndate alguses ja sealt edasi juba Moskva, Vladimir, Suzdal, Tuula ja Novgorod. Millalgi, enne 1992. aastat lisandus Kaliningrad, kus sai käidud üsna mitmeid kordi. Mõnede märkmete ja mälupiltide abil püüan üht-teist neist reisidest kirja panna.

      KALININGRAD

      (end.Königsberg, Ida-Preisimaa keskus)

      Kaliningradi sattusin ma esmakordselt 1969. aasta suvel (murelid olid valmis) Tallinna Linna TSN Täitevkomitee (töötasin siis seal) delegatsiooni koosseisus. Seekord lendasime, aga kõik järgmised korrad olen sõitnud sinna bussiga üle Taurage. Vaid üks kord õnnestus sõita ka bussiga üle Kura sääre Zelenogradski kaudu. Kura säär oli tollal piiritsoon ja sinna pääses ainult eriloaga. Seekord koosnes rühm praeguse Keskkonnaministeeriumi eelkäija töötajatest ja nemad selle loa välja ajasidki. Me isegi ööbisime Kura säärel! Tol ajal oli see suur ime. Kalinigradis sai käidud ikka nii mitmeid kordi, et lõpuks tegin juba ise ekskursiooni seal, sest marsruut, objektid ja juttki olid pähe kulunud. Peale taasiseseisvumist pole ma sinna enam sattunud ja ega vist enam ise ekskursiooni teha ka ei söandaks. Uusi kohti ja uusi jutte on nii palju peale tulnud, kardan, et olen selle kandi unustanud.

      Leedu ja Kaliningradi oblasti piiriks on Nemunas e. Neemen kahe piirilinna Panemune (Leedu) ja Sovetski (Kaliningradi oblast) vahel. Kuni 1946. aastani kandis see linn Tilsiti nime. Neid linnu ühendab kuninganna Louise sild. Sovetsk on ehitatud kohta, kus Tilse jõgi suubub Neemenisse. Preisi Luise (täielik nimi oli Louise Mecklenburg – Sterlitz), südamete kuninganna, läks ajalukku sellega, et palus Napoleonil oma riigile halastada. Nad kohtusid just siin, Tilsitis, 1806. aasta sügisel ning 9. juulil 1807. a. sõlmiti rahuleping Prantsusmaa ja Preisimaa vahel.

      Peale põgusat tutvumist linnaga jätkasime sõitu Kaliningradi poole. Huvitav tähelepanek oli see, et nagu me Neemenist üle saime, muutus pilt täielikult ja kahjuks halvemuse poole. Teede ääred olid niitmata, majad räämas, inimesed üsna lohakalt riides. Tundus, et valitses mentaliteet „mõisa köis, las lohiseb“. Jäi mulje, et linnal polegi peremeest. Võidu tänav oli ju ometi linna peatänav, aga korda polnud ollagi. Ehtne vene värk.

      Teele jäid veel kaks väikest linnatüüpi asulat: Bolšakov (end. Kreuzingen) ja Gvardeisk (Tapiau). Mõlemad linnad olid bussiaknast vaadates ka üsna õnnetus seisus. Gvardeisk asub Pregeli (Pregolja) jõe ääres. Jõgi on 123 km pikk ja voolab kogu pikkuses Kaliningradi oblasti territooriumil. Kanal ühendab jõge Neemeniga. Kaliningradini on jäänud veel umbes 40 km. Peateelt keeravad aeg-ajalt ära vanad ja uhked puiesteed, küllap need viivad kunagistesse mõisakeskustesse. Praegu on enamus häärbereid lagunenud, või nii lootusetult ümber ehitatud, et endisest häärberist pole enam suurt midagi järele jäänud.

      Mulle rääkis kunagi üks kolleeg Klaipeda Reisibüroost, et tema vanemate lapsepõlvekodu oli ka olnud praeguse Kaliningradi oblasti territooriumil. Aastakümneid polnud nad tahtnud sinna minna, sest kartsid, et kõik on laostatud. Ja kui siis lõpuks ikkagi igatsus oli nii suur, et nad sinna sõitsid, olid mõlemad oma kunagises kodukohas lausa suure häälega nutma hakanud. Seal olid ainult varemed, mis võimalik oli ära viia, oligi ära viidud, umbrohi kasvas põlvini. Nad ei olevat jõudnud ära kahetseda, et nad selle sõidu ette võtsid, sest senini oli nende mälestuses korras kodukoht, hoolitsetud hooned ja põllud, lilleaed elumaja ees. Ilmselt oli šokk neile nii suur, et paari aasta jooksul läksid mõlemad (nad olevat olnud siis juba üle 70) manalateele. See proua, kes mulle seda rääkis, oli ise tol ajal neljakümnendates aastates. Ta rääkis mulle üldse igasuguseid huvitavaid lugusid Leedu ja leedulaste kohta. Kahjuks ma ei mäleta enam tema nime.

      Nüüd siis veel muljeid sellelt teelt, kui ma keskkonnakaitsjatega üle Kura sääre Kaliningradi sõitsin. Kura säärt poolitab Leedu ja Venemaa piir. Peale piiri muutub jällegi kõik kiiresti, algab kasarmukultuur. Mida lähemale Kaliningradile, seda ekstreemsemaks pilt muutus.

      55 km sõitsime veel mööda säärt. Tee äärde jäävad mõned mahajäetud kalurikülad ja lõputud liivatuited. Millegipärast meile meeldib mõtelda, et inimene on kõikvõimas ja võib siin maamuna peal tegutseda oma tahtmist mööda. Aga tegelikult, ega loodusjõudude vastu ikka ei saa küll. Kura säär on suurepäraseks hoiatuseks kõigile, mis juhtub siis, kui paradiislikult imeilusas looduses mõtlematult omakasu taga ajama hakata ja kui kallist hinda tuleb maksta oma vigade parandamiseks. Tuulte, meresetete ja lainte tööna sai Kura säär oma praeguse kuju umbes 4000 aastat tagasi. Pikka ja kitsast poolsaart ääristasid maailma kauneimad liivarannad. Rannast eemal kõrguvaid liivaluiteid kattis ilus segamets. Loomulik, et siia kenasse kohta asusid elama ka inimesed. Nad püüdsid kala, tundsid rõõmu ilusast loodusest ja puhtast meretuulest. 16. sajandil jõudis aga elanikeni teadmine, et külade ümber kasvat metsa saab vahetada rahaks. Algas metsaraie. Peagi laiusid külade ümber raielangid. Siis aga juhtus midagi enneolematut: kändude ja teiste taimede juured ei jaksanud enam liiva kinni hoida ja liivad hakkasid tuule mõjul liikuma. Valdavalt läänetuulte mõjul liikusid liivad läänerannikult idarannikule, Kura lahe äärde, sinna, kuhu inimesed oli rajanud oma külad. Düünid liikusid kuni 15 meetrit aastas. Algul püüti liiva labidate ja teiste vahenditega tagasi ajada, kuid asjata, loodusjõu vastu inimjõud ei hakanud. Kogu poolsaarel mattus liiva alla 14 küla ja alles siis saadi aru, et mets tuleb tagasi istutada. XIX sajandi keskel algasidki intensiivsed metsaistutustööd, mis kestavad tänini. Kui aga nüüd kokku arvutada, kui palju omal ajal metsamüügist raha saadi ja kui palju raha on kulutatud metsa taastamiseks, lisaks hävinud külade hind, saame selgelt suure negatiivse tulemuse. Taastamiskulud ületavad kaugelt müügitulud.

      Loodusjõudude vägevust saab praegugi Kura säärel igaüks kogeda. Võimaluse selleks annab meri, meie oma kodune Läänemeri. Kogu pikk, sirge kaarena silmapiirini ulatuv, läänerannik on täielikult meretuultele avatud. Siinsesse randa jõuavad Läänemere suurimad lained. Suure tormiga ei tasu mere jõudu proovida, kuid mõõduka tuulega võib küll minna mõned sammud veepiirist eemale ja siis täiega tunda, mida tähendab randajõudev tagasihoidlik mõnemeetrine lainetus. Ühel hetkel näed, et ranna poole sööstev veemass ulatub su peast kõrgemale. Järgmisel hetkel on su jalad põhjast lahti ning ükskõik, mida sa ka ette võtaksid, paiskab laine sind mitmeid meetreid kalda poole tagasi ja siis pikali. Midagi analoogset sain ma kogeda ka Atlandi ookeani rannikul Miamis. Kui küünarnukki lainemurdjaks ette ei sättinud, olid kaldaleminek ja kukkumine garanteeritud. Siis tuleb näha tõsist vaeva, et merre tagasi vajuv vesi sind endaga kaasa ei viiks. Ja kõik see kordub mõne sekundi pärast uuesti. Vahva kogemus, mulle meeldis! Kümnekonna minuti pärast ronisin puruväsinuna merest välja, aga tühja sest, elamus missugune!

      Kura säärelt lahkudes saabusime kohe kuurortlinna Zelenogradskisse (Kranz). Linn asub Läänemere ääres, umbes 24 kilomeetri kaugusel Kaliningradist. Ajalooürikutes on seda esmakordselt mainitud aastal 1252. Siin on imeilus, peene, valge liivaga rand ja mõõdukas kliima, mistõttu armastavad siin puhata esmajoones Kaliningradi linna elanikud. Siin leidub ka mineraalvett „Zelenogradskaja“, mida võetakse 256 m sügavuselt maa seest. Zelenogradskis on huvitaval kombel säilinud väga palju selliseid nn. saksa maju nagu Nidaski. Viimased paarkümmend kilomeetrit läbime kiiresti ja