Minu Peipsiveer. Unes ja ilmsi. Raul Oreškin

      EESSÕNA 2020

      Kui raamatu käsikirja üleandmiseni on jäänud täpselt kuu, pole ma kirja pannud ridagi. Kerge paanika võtab võimust ja peaaegu sunnin end täna arvuti taha istuma, et kuskiltki pihta hakata. Kui aasta tagasi kirjastusega lepingu sõlmisin, kubises pea ideedest, mida kõike võiks raamatus kajastada. Tegin isegi spontaanseid postitusi sotsiaalmeedias ja avasin märkmiku, kuhu mõttevälgatusi kirja panna. Mida lähemale aga lepingujärgne aeg jõuab, seda tühjemaks osutub pea, ning kahjuks pole mul mõtet ka märkmikku avada, tean, et seal on vaid paar mõtet ja raamatusse need ei sobi.

      Samas mäletan ka, et esimese raamatu kirjutamise ajal istusin arvuti taha küll impulsi najal uus lugu kirja panna, aga ma ei teadnud kunagi, kuidas see lugu areneb ja lõppeb, ning küllap polekski teada saanud, kui poleks kirjutamisega alustanud. Mõned kuud tagasi sattusin Betti Alveri žüriis kokku Katrin Hallasega, ning lõunalaua vestlusest jäi meelde, et ideed on sõna otseses mõttes õhus olemas. Kuna Katrin toimetab teiste tekste, on ta märganud, et eri nädalatel teevad inimesed sarnaseid vigu. Ning me ei saaks kunagi teada tõde, kui poleks ilukirjandust – poleks neid, kes õhust haaravad ja kirjutavad. Nii et lootust on, tuleb vaid alustada.

      Aga kui kaugelt alustada? Kas XVII sajandi Venemaalt, kui piiskop Nikoni juhatusel toimusid ulatuslikud kirikureformid, mille tagajärjel vanausulised sealt põgenesid ja Peipsiveerele elama asusid? Või algas kõik hoopis minu lapsepõlveradadel – kaksiklinnas Valgas ja Valkas, kus piirid ehk veered on alati vähem või rohkem inimeste elusid mõjutanud? Või on kõiges süüdi üleelusuurune kubistlik Lenini pea, mis Valka keskväljakul platseerudes mõjutas minu varajast kunstimaitset ilmselt kõige enam? Või sai see teekond alguse hoopis suvistest sõitudest Lvivi-vanaema juurde, kus pargipõõsaste varjus mängisid kohalikud õlgkaabudes vanamehed doominot? Võimalik, et kõik algas siis, kui peale kolmepäevast tutvust kolis Pärnust Valka Kaili, kellega koos oleme peale seda alati teel olnud. Ja küllap oli oma roll Peipsiveerele sattumises ka Tartu kohalikul poliitikal, kui kultuuriosakonnas töötamise ajal tekkis võimalus saada autokompensatsiooni neil, kel auto ja load, ning ma kasuahnuse eesmärgil autojuhtimise ära õppisin, kuigi pidasin enne seda abilinnapeaga maha tulutu debati, et tänapäeval tuleks maksta kompensatsiooni pigem neile, kes tööle jalgsi või rattaga tulevad. Kohe kindlasti sai see kõik alguse siis, kui ostsime perre esimese auto, musta Chrysler PT Cruiseri, keda hakkasime välimuse pärast Muhviks kutsuma, ning hõlpsamaks navigeerimiseks ka TomTomi, mis meid ühel retkel kogemata Varnjasse juhatas. Läksid veel mõned aastad ning kui tänu ühele suveöö-unenäole veel samal päeval Varnjasse sõitsime, oli käes juba XXI sajand ja aasta 2013. Suvi. August. Parim aeg sibulaküladesse sõita. Alustamegi sealt.

       Varnja, märts 2020

      I OSA

       SAABUMINE VARESEKÜLLA

       2013

      KOHTUMINE NAABRITEGA

      „Varnja,“ loeb Kaili küla algust markeerivalt sildilt.

      Aeglustan Muhvi, et midagi märkamata ei jääks, ning sisene- me sujuvalt asulasse. Otse ees paistab puude vahelt kirik ning jõuamegi teeristile, nagu vene muinasjutus. Peatun kirikuväravate ees, mis on pisut paokile jäänud ja mille vahelt paistavad rohtukasvanud kääpad, kus seisvad pisut viltuvajunud metallist ristid viitavad vene religioonile. Märkan, et punastest tellistest kirikul on sibulakuppel. Autost väljumata loeme teeviitadelt, et vasakule jääb Kolkja, ning küllap Varnja asub paremal, teeme järelduse – ja sinna me pööramegi.

      „Issand, vaata!“ viitab Kaili peanoogutusega aknast välja, kui möödume aiast, mille külge on kinnitatud vähemalt mitukümmend nukku.

      „Ma pean selle üles pildistama.“ Peatan auto ja haaran fotoaparaadi. „See on parem kui ükskõik milline Veneetsia biennaali installatsioon,“ justkui õigustan oma spontaanset käitumist. Kaili on samuti autost väljunud ja peaaegu et purskab: „See on ju vähemalt saja-aastane plüüskaru, selle koht peaks olema mänguasjamuuseumis.“ Võimalik, mõtlen, aga miskipärast on mul hea meel, et karu on kinnitatud hoopis pisut lääbakile vajunud aia külge, ja pildistan.

      Tagasi autosse istudes jõuan vaid mõelda, et päev on tegelikult juba korda läinud, kui märkan teeserval nii viltu vajunud puust kirikut, et jääb isegi arusaamatuks, kuidas see üldse püsti püsib. Lükkan piduri põhja. Kaili on selleks juba valmis, ta teab, et mul on eriline kirg vanade, hääbuvate ehitiste vastu. Puust kirik on lausa eriline leid, pean tunnistama, ja ütlen Kailile: „Isegi kui me seda maja ei osta, ja me ei ostagi ju, tulime vaid vaatama, tasus siia sõita. Nii palju oli ikka unenäost kasu.“ Veenan nii ennast kui ilmselt ka Kailit. Pildistan kirikut väljast ja teen tiiru ka sees. Puidust trepp, mis vaevu seinte küljes püsib, on väga ahvatlev, aga kui olen paari astme võrra ülespoole tõusnud, mõistan, et heaga see ilmselt ei lõpe, ja alalhoiuinstinkt saab minust võitu. „Ega seal üleval polegi midagi vaadata,“ kinnitan igaks juhuks valjusti.

      Järgmine peatus tuleb vaid paarikümne meetri pärast, kui oleme jõudnud Varnja sadamasse. „Laevad!“ teatan ma giidi veendumusega Kailile, tehes isegi suunava viite paadikanalile. „Jah, tunnen ära, juhtumisi olen sadamalinnas üles kasvanud,“ vastab Kaili. Naerame selle peale vist mõlemad ning seejärel tuleb meelde, et tulime otsima maja number 22. „Kas sa panid tähele – kas majade numbrid suurenevad või vähenevad?“ küsin, samal ajal autot käivitades, ning kuulen vastuseks: „Sõidame edasi, vist vähenevad.“

      Numbrid majadel muutuvadki väiksemaks, või ei, pigem siiski suuremaks? Vahel on paaritud numbrid vasakul ja siis jällegi paremal pool. Kuidas on see üldse võimalik, mõtlen. Teegi muutub aina kitsamaks, kuniks üks rida kaob sootuks. „Ei tea, kas on mõtet edasi sõita?“ on Kaili pisut kahtlev. „No kuskil peab olema ümberkeeramiseks mõni laiem koht, see tee ei saa ju sooga lõppeda,“ olen enam kui kindel ja jõuamegi kohe seejärel väikse kurvi taga laiuvale asfalteeritud platsile. „Piirivalve,“ loen sildilt. Ja teiselt: „Emajõe suursoo.“ Mainin seepeale: „Loodame, et siin ikka võib olla.“ Mulle meenub kohe kodulinn Valga, kus peale taasiseseisvumist veeti linnast läbi okastraat ja püssiga mehed seda kaitsma pandi. Huvitav, kelle eest? „Mäletad, kuidas me Eesiga kunstiteoseid Valgast Valka smugeldasime?“ meenub mulle miskipärast seik, kui Valka kunstikoolis Valga kunstnike näituse korraldasime. Kunstiteosed oli vaja peale piiri taastamist deklareerida ja nende veoks transport tellida, et need linna ääres asuvast tolli- punktist ametlikult üle piiri vedada, ning kuna selle peale oleks kulunud arutult palju raha ja aegagi, otsustasime, et peidame Eesi kärusse iga kord, kui Valka jalutama läheme, mõne pildi – et kes see ikka lapsevankrit hakkab läbi otsima. Ei hakanudki ja näitus sai avatud.