Kuidas meelitada kaunitari. Kasey Michaels

Kuidas meelitada kaunitari - Kasey Michaels


Скачать книгу

      Originaali tiitel:

      Kasey Michaels

      HOW TO BEGUILE A BEAUTY

      2010

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Virve Pillau

      Korrektor Inna Viires

      © 2010 by Kathryn Seidick

      Trükiväljaanne © 2010 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2010 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10482

      ISBN (PDF) 978-9949-20-175-4

      ISBN (ePub) 978-9916-11-146-8

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Pühendatud Jacob Edward Seidickile.

      Tere tulemast maailma, Jacob!

      Esimene peatükk

      Päike säras eredalt, kui reisitõld, mille ustele oli maalitud tagasihoidlikult kuldne Basingstoke’i vapp, hakkas sillutisel liikuma ja pööras Grosvenor Square’ilt ära. Uhkes livrees kutsar juhtis rakendit osavalt ja samasuguses rõivastuses tallipoisid hoidsid elu eest tõlla tagaosas käsipuudest kinni. Uhked mustad hobused ja neli ratsasaatjat traavisid väljaku ääre poole, et suunduda Londoni tänavatele ning suurde, laia, põnevasse äsjaleitud armastuse maailma.

      Rakmed kõlisesid. Rautatud kapjade teravad löögid munakividel lennutasid õhku sõnumi: Hüvasti – jää hüvasti.

      See hetk oli nagu õlimaal, kaunis, liikuma hakanud portree. Selle pealkirjaks sobiks hästi “Seiklus ootab”. Eriti siis, kui kunstnik suudaks jäädvustada naerva leedi Nicole Daughtry, kelle kübar oli kõrvale heidetud, nii et päike paistis talle otse näkku, nagu oleksid jumalad ise soovinud tema värsket noort ilu lähemalt uurida. Nicole kummardus üsna ohtlikult aknast välja, lehvitas ja saatis häärberi poole ülevoolavaid õhusuudlusi, kuni tõld väljaku servani jõudis ja silmist kadus.

      Ja oligi kõik. Enam polnud midagi vaadata. Isegi päike, mis oli suvatsenud sel kõige vihmasemal ja rõskemal aastaajal välja ilmuda, tõmbus nüüd pilve taha tagasi ja maailm muutus taas halliks.

      Leedi Lydia Daughtry lükkas Ashurst House’i teise korruse toas akna kinni ja eemaldus sellest, et istuda oma voodi ette helesinisele tuttidega sametpingile. Ta istus tikksirgelt, käed süles kokku pandud, et need ei saaks väriseda ja sel moel teda reeta. Veel üks portree, aga ilma energia ja särata, mida ta äsja oli oma kaksikões näinud. Olles mõne minuti raidkuju jäljendanud, ohkas ta vaikselt, tema rind kerkis ja langes peaaegu dramaatiliselt ning siis hakkas ta ühtlaselt hingama.

      Suvalise vaatleja meelest oli Lydia rahulik, nagu alati. Keegi poleks osanud aimata, et tema süda tagus meeleheitlikult või et ta oli ohtlikult lähedal millelegi, mida tema endine guvernant oleks hukkamõistvalt tujutsemiseks nimetanud.

      Leedi Lydia ei tujutsenud muidugi kunagi (kui sa viskad midagi kergesti purunevat näiteks vastu lähimat seina ja see ese katki läheb, pead sa killud pärast ära koristama. Nii et milleks seda teha?).

      Tema kaksikõde, äsja minema sõitnud leedi Nicole, oli lapsena äärmiselt tujukas olnud. Kõige meeldejäävaimaks jäi viimane kord, kui nende ema abiellus kolmanda abikaasaga ja saatis kohe oma kolm last Ashurst Halli. Jäi mulje, et lapsed ei olnud enam olulised, kui Helen Daughtry ellu ilmus mõni uus mees. Ent kui Nicole’i ei peetud oluliseks, siis tegi ta end vähemalt nähtavaks, ja seekord sihtis ta raske hõbedase vaasiga vastse kasuisa pead.

      Too oleks pidanud kummarduma.

      Lydia naeratas seda meenutades. Nicole tegi imelise dramaatilise uljusega kõiki niisuguseid asju, mida kombekas ettevaatlik Lydia ainult unes nägi.

      Ja nüüd oli Nicole läinud. Tema õde, tema kaksikõde, tema hingesugulane läks kohtuma oma kihlatu Lucas Paine’i ema, Basingstoke’i markiisiga. Ja ei Lydia ega Nicole’i elu pole enam kunagi endine.

      Lydia ei olnud oma kaheksateistkümne eluaasta jooksul päevagi ilma Nicole’ita mööda saatnud. Lõbus Nicole. Seiklushimuline Nicole. Nicole, kes leidis põnevust kõikjal, ja kui ei leidnud, siis mõtles ise midagi välja.

      Kaksikute elulaeval oli Nicole olnud kui tuul purjedes. Lydia, nagu neiu tihti ise mõtles, oli olnud ankur. Tema õde oli selle peale toonud kuuldavale põlgliku häälitsuse, öeldes, et Lydia on tüür, kes juhib neid nii heas kui halvas ega lase Nicole’il end oma hullude tempudega päris narriks teha. Aga Lydia teadis, et Nicole ütles nii ainult heast südamest.

      Sest nagu kõik teised hästi teadsid, ei olnud leedi Lydia Daughtrys grammigi seiklushimu. Ta oli vaikne, meeldiv, kuuletus kõikidele reeglitele, ei teinud kellelegi kunagi mingit tüli.

      Tema enda arvates olid ka uksetakistid seikluslikumad. Ja kindlasti hulga huvitavamad, ehkki neid märgatakse ainult siis, kui neile otsa koperdatakse ja varvas ära lüüakse.

      Kui Nicole viibis samas ruumis, ei märganud Lydiat mitte keegi. Tema õe lai naeratus, ilusad tumedad juuksed, säravad silmad, nakatav naer ja, nojah, üsna lopsakas keha, tõmbasid tähelepanu. Isegi tema tedretähnid olid põnevad. Sale, heledapäine, sinisilmne Lydia jäi pigem taustale. Ja nii Lydiale meeldiski.

      Aga nüüd oli tema kaitsekilp läinud.

      Ta oli teadnud, et see päev kunagi saabub. Aga rahulik, temast hulga vanem leebe kapten Swain Fitzgerald oleks olnud tema kaitsja, tema pelgupaik.

      Ent kapten Fitzgerald oli hukkunud aasta tagasi Quatre Bras’s ning mehe surm oli Lydiale hävitavalt mõjunud, kuna ta oli armastanud Fitzi kogu oma noore südamega, aga ka moel, mida tema perekond ei oleks iialgi mõistnud. Lydia oli arvanud, et kaptenis on ta leidnud võimaluse jääda igaveseks oma häbelikkuse kookonisse ega pea maailmale üksi vastu astuma.

      Tõestades nii endale, et temas oli külgi, mida keegi poleks kahtlustadagi osanud. Ta oli ääretult isekas. Ehk ei väärinudki ta kapteni armastust ja andumust.

      Kui ta oleks dramaatilisema loomuga, võinuks ta ehk uskuda, et jumal oli teda selle isekuse eest kapteni äravõtmisega karistanud. Ent Lydia oli intelligentne neiu ja ta teadis, et jumal ei lase ühel inimesel surra, et teisele õppetundi anda.

      Ent aeg läks, kapteni surmast oli möödas peaaegu aasta ja omaette mõtisklemise hetkedel olid hakanud Lydias tekkima kahtlused selle armastuse suhtes. Kui väga ta kaptenit siiski armastanud oli? Kui väga ta oli armastanud ettekujutust armastusest... turvalisusest, kaitstusest? Ta oli tookord olnud kõigest seitsmeteistkümneaastane. Koguni kapten ise oli oma kirjas Lydiat tema nooruse eest hoiatanud ja lubanud, et hakkab temaga rahulikult kurameerima, kui on “Boney tagasi puuri ajanud”.

      Suure osa tema noorest elust oli Lydiat, Nicole’i ja nende venda Rafe’i veetud edasi-tagasi nende Willowbrooki kodu ja kadunud Ashursti hertsogi häärberi vahel, olenevalt nende ema tujudest ja abieludest. Nicole oli nende rändava eluviisi kohta oma arvamust päris selgelt avaldanud. Rafe oli läinud võitlema Napoleoniga, pühkides jalgadelt mõlema mõisa tolmu, kuni lõpuks koju tagasi tuli, sest onu ja onupojad oli uppunud ning tema oli ootamatult ise hertsogiks saanud.

      Ja Lydia? Tema ei kaevelnud


Скачать книгу