Raevu päevad 2: Sissetung pimedusest. Sari "Sündmuste horisont". Koostanud Veiko Belials

      Eessõna asemel

      Antoloogia „Raevu päevad” oli kohati sünkmustas tonaalsuses valik, kus inimene ei olnud teisele inimesele sõber, seltsimees ja vend, vaid paaria, kellest tasub eemale hoida nii liigikaaslastel kui tulnukatelgi. „Raevu päevad 2” jätkab mõnes mõttes seda temaatikat, aga nagu vihjab alapealkiri – „Sissetung pimedusest” – on seekord rõhuasetus natuke teistsugune. Jah, ka esimeses „Raevu päevade” antoloogias seisis inimkond tihtipeale vastamisi tundmatuga, kuid siiski sagedamini iseendaga. Seekord on aga sissetung tõepoolest siduv motiiv. See võib tulla kosmosest või hoopis lähemalt, teistsugusest dimensioonist või meie endi hulgast, aga igal juhul sunnib see inimesi tegema valikut, avab nende olemuse, sunnib seisma silmitsi raevu päevadega. Just seetõttu on selles valikus koos nii lootus kui lootusetus, traagika ja romantika, tillukesed kangelasteod ja suured pettumused, aga ka mõtestatud ja mõttetud eneseohverdused.

      Ja jääb igaühe enda otsustada, kas me oleme „maailma parimad kiskjad”, nagu ütleb ajakirjanik Enguerrand „Lõõmavas juunis”, või „kõrgkultuurne rass, kellel puudub agressiivsus teistlaadi mõistusliku elu esindajate vastu, rahu ja headuse kandjad, tõrvikuleek pimeduses”, nagu väljendub minategelane Maksim Tihhomirovi jutus. Ja kas see viimane määratlus on tõsine või iroonilis-sarkastiline.

      Veiko Belials

      koostaja

      Aleksandr Batšilo

       Aleksandr Batšilo (12.08.1959 ) on pärit Novosibirski oblastist, elab Moskvas. Töötas pärast ülikooli lõpetamist Tuumafüüsika Instituudis programmeerijana. Stsenarist ja kirjanik, Venemaa kirjanike liidu liige (filmi „Öine Vahtkond” stsenaarium on, muide, Batšilo kirjutatud). Eesti keeles on ilmunud tema jutt „Mittevajalikud” (antoloogia „Raevu päevad”, Fantaasia 2019).

       Antoloogia avajutt „Maja künkal” on mõtteline sild antoloogiani „Raevu päevad” – omamoodi mõtteline paariline seal ilmunud Lukjanenko loole „Rong Soojale Maale”.

      Maja künkal

      Kuni me trammiga sõitsime, jäi Goška magama ning keeldus kategooriliselt õiges peatuses ärkamast. Marina pressis jalge alla tallatud rahva hõigete saatel koos temaga vaevu väljapääsuni. Minul kohvrite ja kotiga polnud kergem. Meid kõõritati kurjalt ja kahtlustavalt – me olime kangesti põgenike moodi, aga põgenikud ärritavad inimesi alati. Eriti neid, kellel pole kuhugi põgeneda…

      Tramm veeres minema. Me jäime valgustamata tänavale üksi. Ma polnud siin kunagi käinud ega teadnud isegi, et linnas on selline koht. Meie taga kulges lõputu betoonist tara, ees aga mustendas künka mass.

      „Sinna,” osutasin ma taeva taustal ähmaselt paistva künkaharja poole.

      „Oh.” Marina haaras Goška mugavamalt sülle. „Oled kindel?”

      Kehitasin õlgu. Ega ei mäletagi enam, millal ma viimati milleski kindel olin…

      „Aga kus maja on?” küsis Marina.

      „Siit ei paista. Valgusmaskeering arvatavasti…”

      „Kuidas me selle siis üles leiame?”

      Haarasin kohvrid.

      „Läki. Eks seal paistab…”

      Künkaharjale viis äratallatud trepp, astmete asemel mädanenud lauad. See krookis künka nagu siksakina kulgevate laugete pistetega kokku, nii et teekond oli küll kergem, aga seda pikem. Me olime täiesti ära kurnatud. Marina ei tahtnud kuidagi oodata, kuni ma kohvrid üles tassin ja lapse järele tulen, tal oli hirm Goškaga süles pimedusse jääda. Neist äärelinnadest räägiti palju erinevaid lugusid. Ma isegi tahtsin kiiremini selle neetud majani jõuda. Kui oleks välja tulnud, et ma ajasin künkad segi ja mingit maja siin polegi, oleksime ilmselt mõlemad ulguma hakanud.

      Aga maja oli. Hall ühe püstakuga troostitu üheksakordne, halvasti maskeeritud, kuid see-eest trellitatud akendega. Kunagi, viiekordsete aegu, kutsuti selliseid pilvelõhkujaid „küünaldeks”. Platsil püstaku ees mõned masinad. Kurat! Kuidas ma ära ei jaganud, et maja juurde peab minema tee? Ukerdasime nagu tolad, peksime pimeduses jalad valusaks. Kuigi teed mööda oleks ilmselt veel kauem pidanud tulema, ja autot praegusel ajal juba naljalt ei peata…

      Trepikoja metallist uks jättis soliidse mulje. Uksesilm nagu snaipri sihik, soomustatud sisetelefon – kõik nagu peab. Panin kohvrid maha ja valisin korteri numbri. Pikka aega ei juhtunud midagi. Goška nuuksatas unes, küllap oli tal külm.

      „Tasa, tasa, pisike, kohe saad tuttu!” sosistas Marina.

      Tuleb sellest vast pauk, kui meid üle lävegi ei lasta. Kuhu meil siis minna? Pane või pael kaela…

      Lukk klõpsatas valjult. Haarasin kergendusega jahtunud metallkäepidemest. Uks andis vastu tahtmist järele. Trepikoda lõhnas sooja ja kasside järele.

      „Roomake sisse!” kamandasin reipalt.

      Seni oli kõik sujunud edukalt. Püstaku määrdunud seinu katsid ristirästi kirjad, mis erilise sügavmõttelisusega just ei hiilanud. Keegi pluss keegi võrdub noolest läbistatud süda, Paks on loll ja no loomulikult – surm värdjatele. Täiesti tavalised kirjad, täiesti tavaline maja. Ainult ei valvurit ega isegi kojamutti siin ei olnud.

      Panin kohvrid uuesti maha – seekord lifti ukse ette. Oh, on nendega aga täna jändamist olnud – selg on täitsa kange! Liftinupp tolknes nagu must sulanud junn. Kah tuttav. Pressisin selle kuidagiviisi seina. Kuulatasin. Hääl oli selline, nagu koriseks veetorudes või uitaks tuul tunnelites. Või siis ikkagi sõidab midagi…

      „Lift ei tööta!”

      Pöörasin ümber. Trepist laskus laisalt alla kõhukas tüüp, jalas dressid ja plätud paljaste varvaste otsas. Ta haukas käigult suurt pekivõileiba ja mälus sama laisalt kui kõndiski. Hallisegune juuksepahmakas, paistes ja ajamata