Jäädes ellu. Marje Ernits

       www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/Eesti Raamat

      Kaubanduskeskuse kassas istumist kui tööd polnud Raine unistuste nimekirjas ja tema lapsepõlves ei osanud sellist ametit isegi kõige taiplikumad lapsed ette näha. Tõsi, poodi mängisid Kure tänaval asuvate elumajade hoovi tüdrukud meelsasti, arvates samas, et poemüüjal oli kõike, mida neil endil polnud. Tema müüs saia ja limonaadi ning parimatel päevadel isegi närimiskummi, aga poemüüjat mängivad lapsed veel palju muudki head ning ilusat. Rahal, millega tuli ostude eest tasuda, polnud samuti väärtust, sest maksmiseks piisas paberitükist, mille võis vana koolivihiku nurgast välja lõigata ja vajamineva summa ise peale kirjutada.

      Raine mäletas seda kõike ja võis pea nelikümmend aastat hiljem supermarketi kassas klienditeenindajana töötades kinnitada, et kõik, mida selles kaubanduskeskuses müüdi, oligi päriselt, aga maksmiseks enam vihikulehe nurgale kirjutatud summast ei piisanud, vaid selleks oli tugevamast materjalist papitükki vaja. Muidugi oli lapsepõlvemängudega võrreldes erinevusi veelgi, aga midagi jäi ka samaks: kassas ostlejate välja valitud kaupu läbi piiksutades tundis Raine end sama tähtsana nagu Kure tänava poemüüja ja need lapsed, kellega koos ta kunagi seda mängu mängis.

      Stellale polnud mõtet sellest kõigest kõnelda, sest teda ei huvitanud ema mälestused, kuna need olid nii ebausutavad ja kallutatud. Temal oli muudki teha, kui piinata end minevikuga, mida tema mälus polnud. Mis vaene olemist puudutas, siis selles osas oli Stellal isiklik kogemus olemas, aga see polnud võrreldav ema ettekujutusega. Stella jaoks tähendas vaesus kaltsukast ostetud riideid või siis vanaema küpsetatud pannkooke, sel ajal kui teised käisid hooaja moerõivais ja ostsid kioskist burgerit. Stella ei kommenteerinud seda, mida ta tundis, kuid ta mõtles, et tema tulevik saab olema teistsugune. Selleks oli tal vaja vaid ühte: jääda ellu, ja selles osas olid nad emaga sama meelt.