Inetu pardipoeg. Hans Christian Andersen

      ©Skymarket OÜ

      ISBN 978-9916-614-00-6 (epub)

      Ühel päikeselisel lagendikul metsatuka kõrval asus armas vana talumaja, mille lähedal oli sügav järv. Maja ja jõe vahel kasvasid suurte lehtedega takjad, mis olid nii kõrged, et väike laps võis nende all püsti seista.

      Selles õdusas paigas istus pesal emapart ja ootas uue pesakonna koorumist. Ta hakkas istumisest juba veidi tüdinema, sest seal käis harva külalisi. Teistele partidele meeldis pigem jões ujuda kui mööda libedat kallast üles ronida ja temaga takjalehe all juttu puhuda.

      Ühel päeval hakkas aga miskit toimuma! Aeglaselt pragunes üks koor ja siis teine, kuni igast munast oli välja tulnud väike udusulis linnupoeg.

      Kui pojake esimest korda ema silmas, tõstis ta oma pea ja ütles: „Piip-piip.“

      „Prääks-prääks,“ vastas ema ja kõik pardipojad prääksusid nii hästi kui oskasid talle vastu ning uudistasid enda ümber olevaid suuri rohelisi lehti.

      Ema lubas neil nii palju ringi vaadata, kui vaid süda ihkas, sest roheline on silmadele hea.

      „Maailm on nii suur,“ imestasid pardipojad, kui nägid, kui palju ruumi neil väljaspool munakoort liikumiseks oli.

      „Kas te arvate, et see ongi kogu maailm?“ naeris ema. „Oodake, kuni näete aeda! See ulatub kaugele, viljapõlluni.“