Vabadus. Arne Dahl

      Trükitud Euroopa Liidus

      1

      Sam Berger oli üksi. Oli öö.

      Päikesesoojus oli salvestunud tellistesse, mis kõrvetasid tema selga, kui ta ümber nurga kiikas. Üle heki taamal nägi ta naaber­maja. See seisis seal üksildaselt kõrgel künka peal metsatuka taga ning oli tumedam kui öö ise.

      Oli aasta valgeim aeg. Öö oli vaevu paar tundi pikk. Aga just ööd oli tal vaja. Ta vajas pimedust. Pimeduses peitus tõde.

      Berger hingas sügavalt sisse ja hakkas minema. Ta ronis küürakil läbi hekiaugu ning läks mäest üles. Kui ta metsatukale lähemale jõudis, võttis ta relva kabuurist välja.

      Juuniöö oli erakordselt vaikne, ta kuulis ainult enda tekitatud hääli. Selles tühjuses valitses vaid suveöö äratuntav lõhn.

      Ta hiilis ettevaatlikult läbi metsasalu, otsis silmadega valvekaameraid, ei näinud miskit. Midagi polnudki näha. Öö kattis kõike. Aga ta ei saanud taskulampi kasutada. Veel mitte.

      Kõigest hoolimata õnnestus tal vaikselt majani jõuda. Polnud võimalik eristada, mis värvi see oli, vaevu oli võimalik aru saada, mis materjalist see üldse ehitatud oli.

      Ta seisatas hetkeks, tundis püstoli jahedust oma rinnal, seina soojust oma seljal. Üritas oma hingamist normaliseerida.

      Nii palju kui midagi normaalset veel alles oli.

      Ta vaatas ümber nurga. Eristas häguselt keldritreppi, mille lõpus allpool maapinda tundus olevat uks. Ta võttis taskulambi välja, sättis selle kõige väiksemale astmele, suunas valguse majaseina poole maapinna suunas, et valgus ei paistaks silma, juhul kui keegi nende tumedate aknaruutude tagant jälgis.

      Berger hiilis keldritrepi suunas, liikus täiesti hääletult. Ta hiilis alla, tasa-tasa. Veel vaiksemalt pani ta muukraua lukuauku. Ta otsis ogasid ja sälke, tal näkkas, vajutas ettevaatlikult käepideme alla. Tõmbas hääletult ukse lahti.

      Must ukseavaus oleks justkui välja hinganud, väävlihõnguline ohe tundmatutest põrgusügavustest. Seejärel lõhnas väljahingatud õhk pigem antiseptiliselt, kliiniliselt. Ta astus sammu edasi, seisatas, tõmbus küüru, relv käes, taskulamp teises.

      Ometi läks päris tükk aega, enne kui tema silm seletama hakkas. Kui keegi oleks teda oodanud, oleks ta juba surnud.

      See oli nagu tema mantra, imestus olla jätkuvalt elus.

      Lõpuks ilmutas end see tuba, kus ta seisis. See kattis tervet keldrikorrust. Puhketuba, millest oli tehtud haigla. Nurgas voodi mingisuguse hingamisaparaadiga, elektriline ratastool, käimislaud koos tilgutiga.

      Ja see oli tühi. Öiselt tühi.

      Pimeduses peitus tõde.

      Kusagil pimeduses.

      Ta pani püstoli kabuuri tagasi, sättis taskulambi eredamalt põlema, valgustas oma ümbrust, otsis miskit. Must pimedus sulgus tema ümber. Valgus tundus vaevu põrandani küündivat. See oleks nagu poolel teel seisma jäänud, kohanud takistust ja justkui õhku rippuma jäänud.

      Berger liikus laisklooma loidusega. Ta möödus käimislauast, tilgutikott liikus tema tekitatud õhuvoolust, ta kõndis ratastoolist mööda ning oli juba voodi ja respiraatori juurde jõudmas, kui ta keset liikumist oleks järsku nagu tardunud. Nagu oleks terve see must õhk nakkav, baktereid täis. Nagu oleks ta keskaegses katkuhaiglas.

      Aeg möödus. Ta otsis midagi, mis ei klappinud.

      Lõpuks oli see üks heli, mis tõi lahenduse. Üks tema ettevaatlik samm täpselt voodi kõrval kõlas teistmoodi. Ta kõndis mitu korda edasi-tagasi. Sama fenomen kordus. Ta kummardus põranda kohale. Üle linoleumkatte jooksis peenike joon, üks pisike pragu ulatus voodi alla. Ta lükkas haiglavoodi ettevaatlikult kõrvale ja nähtavale tuli nelinurk.

      See oli osavalt tehtud. Põrandapragu oli millimeetrilaiune ja selle kõrval asus suurem vaip. See tõmmati arvatavasti tavaliselt luugi peale.

      Sest kindla peale oli see luuk.

      Ja millal siis ei tõmmatud vaipa luugile peale?

       Kui keegi oli siin all.

      Berger üritas asjatult maha suruda judinat, mis läbis ta keha. Selle asemele tuli groteskne déjà-vu, kui ta kükitas luugi kohale ja otsis käepidet.

      Veel üks kuradima keldriauk tema elus.

      Käepide oli väga kavalalt linoleumi sisse peidetud. Ta haaras sellest vasaku käega kinni, hoidis püstolit paremas käes ja tasku­lampi suus. Ta tõstis aeglaselt ja ettevaatlikult luugi üles. Ta nägi massiivset heliisolatsioonivilla mööda puitvõrestikku välja paistmas. Suunas valgusjoa trepist alla. Trepi lõpus oli koridor. Seal all ei paistnud mitte mingit elumärki.

      Mullane kaevikulõhn tõusis sellest keldrialusest keldrist.

      Berger ohkas sügavalt, vaatas üles lakke. Tundis äkki, et elu on väärtuslik ja ta tahaks seda hoida. Just nagu füüsilist eset, mida ta õrnalt saaks käega katsuda. Ta hakkas alla ronima, taskulamp ühes ja püstol teises käes.

      Alla maa-alusesse koridori polnud palju samme. Iga sammu juures oli ta ülimalt valvas. Siis jõudis ta alla. Seal oli nagu muldpõrand.

      Käik oli kitsas ja madal. Peaaegu sama tunne, mis Saigoni lähedal Cu Chi tunnelites, kust ta noorustuhinas läbi roomas ja kus teda paanika tabas. Tema sõbrad pidi ta sealt välja vedama. Ja nad olid siis ju lihtsalt turistid.

      Just nagu Vietnamiski, muutus käik järjest kitsamaks. Ta oli ainult mõned meetrid edasi liikunud, kuid lagi oli juba drastiliselt langenud, seinad lähemale tulnud. Lõpuks ei olnud isegi enam küürutades võimalik edasi liikuda. Ta pidi põlvili laskuma ja neljakäpukil läbi käigu roomama.

      Ta polnud tükk aega paanikat tundnud. Ta ei tundnud seda ka praegu mitte, kuid tundis selle kohalolekut, selle intiimset lähedust. Sõrmed kraapisid maapinda, põlved kündsid maad. Kui palju ta ka ei valgustanud teed enda ees, ei suutnud ta selle lõppu näha. Äkki lõppeb see nagu lehter, aga ilma välja­pääsuta?

      Berger pidi end tagasi hoidma. Sulgema silmad. Keskenduma. Mitte sattuma Cu Chi-seisundisse. Ta oli nüüd vanem.

      Teatud kogemustega mees.

      Ta avas taas silmad. Küünitas taskulambi järele, mille ta eemale oli pannud, ja roomas edasi.

      Sest nüüd pidi juba vingerdama nagu uss. Tundus, et selg oli vastu lage veriseks kraabitud. Hapnik paistis otsa saavat, järjest raskem oli hingata. Tema ümber polnud vaba ruumi, tal oli tunne, nagu ta oleks sama pikk ja lai kui käik ise. Ja nagu ta poleks seal käigus enam üksinda olnud, paanika roomas koos temaga, tihedalt tema kõrval. Tarvitses vaid pead pöörata ja see sisse hingata.

      Just siis, kui tema sisemus seadis end valmis paanikat sisse hingama, juhtus midagi. Täiesti ootamatult avardus käik igas suunas, äkitselt oli kõikidel jäsemetel piisavalt ruumi liigutada. See oli nagu nimelt nii tehtud, et jälle hoogu juurde saada.

      Olles hetke veidi kiiremalt edasi