Saatuslik ratsukäik. Eet Tuule

      Raamatu tegelased ja sündmustik on autori poolt välja mõeldud.

       Toimetanud Maarja Ojamaa

       Kaane kujundanud Anu Ristmets

       ISBN 987-9916-12-065-8

       ISBN 978-9916-12-066-8 (epub)

       www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/Eesti Raamat

      – 1 –

      Kümnenda aprilli hommik oli pilvitu. Aknatagune termomeeter näitas paari soojakraadi. Maapinnal on kindlasti nullis ja tuulekülma tuleb oma paar pügalat ära, arutles Taisto riietudes. Olles varajaste tõusmistega harjunud, käis see tal kähku.

      Vähemalt tervisejooksu suhtes elame ideaalses kohas, mõtles ta üle Sütiste tee lipates. Kell oli alles kümme minutit kuus läbi ja tänav muidugi tühi. Kusagilt paremalt üks auto küll lähenes, aga see oli ka kõik. Sissejuhatuseks tegi mees mõned soojendusharjutused, siis alustas jooksu. Algul kerge sörgiga, seejärel tempot tasapisi tõstes. Sest ole sa kui kogenud tahes, tuleb esiotsa end ikka takka sundida. Mõnu hakkad jooksust tundma alles siis, kui keha meeldivalt soojaks läheb.

      Enne Ehitajate teed keeras Taisto vasakule, siis veel kord vasakule ning seejärel tempot veidi aeglustades liivast kaldteed pidi üles. Alles hiljuti eelistas Taisto treppi, aga viimasel ajal hoidus ta sellest eemale – peaaegu alati leidus seal vähemalt üks trepiastmetel treeniv spordihull, kes Stephensoni auruvedurina koroonaviirust sulle juba kümne meetri kauguselt näkku pahvis.

      Õhk oli meeldivalt karge, linnud muutusid järjest häälekamaks ja meeleolu oli suurepärane. Pea muremõtetest klaar, alistas mees tempot peaaegu muutmata järjepanu kõik Nõmme künkad. Seejärel jooksis täie vungiga Rahumäe liivasest mäenõlvast alla. Alles nüüd oli ta sunnitud hinge tõmbama.

      Huvitav, kuhu teised täna jäänud on? jõudis Taisto veel imestada, aga siis ilmusid nad platsi. Koertega jalutajaid tuli igatahes riburada vastu. Trepi juurde viival teel oli Taisto ootamatult kolme piraka koera ja kolme mannetu koeraomaniku poolt sisse piiratud. Ja äkki tormaski mingit tundmatut tõugu hiiglaslikku kasvu elukas otse tema suunas. Taisto tardus paigale, sest mida sa ründava koera puhul ikka ette võtad …

      Midagi polnud parata, suured penid tekitasid temas alati õõva. Eriti siis, kui loom oli vaba ja tema omanik abitult käsi laiutas. Nagu too kollase jopega neiu, kelle tegevus praegu ainult sellega piirduski.

      Õnneks soovis too äraarvamata käitumisega neljajalgne seekord ainult tutvust sobitada ja nende kehaline kontakt piirdus tugeva müksu ja hääleka nuhutamisega. Hüvastijätuks surus loom oma külma nina korraks veel vastu mehe kätt ning pühkis kui tuulispask minema.

      Noor koeravolask, kes piinleb kitsas linnakorteris,taipas Taisto kergendustundega. Kui metsa alla pääseb, on rõõmust segane. Ent nähes, kuidas vahejuhtumit sõnatult pealt vaadanud kaks koertepissitajat vaikselt irvitasid ning neiu talle sõnatult selja keeras, läks mehe närv mustaks.

      „Te ei vabandagi?“ hõikas Taisto eemaldujale järele.

      Piiga pöördus ja vastas vaikse häälega:„Mul on piinlik ning vabandan väga!“

      „Miks te teda siis rihma otsas ei hoia?“ ei jätnudTaisto järele.

      „Ta rebis käest lahti,“ selgitas neiu.„Minu jõud koera omast üle ei käi. Bennoga saab ainult isa hakkama.“

      Alles nüüd Taisto märkas, et taas lähemale jooksval koeral lohises tõesti rihm järel. „Las siis tema kantseldab seda põrgulist.“

      „Isa jäi äkitselt haigeks. Kõrge palavik ja köhib hirmsasti,“ nuuksatas neiu. „Ema on aga tööl,“ ning kiirustas Bennole järele.

      Seejärel tegid teised seni seda stseeni huviga jälginud koeraomanikud kähku minekut. Taisto vaatas õnnetule tütarlapsele kaastundlikult järele. Peaksin appi minema, aga tema isal võib ju koroona olla … Samas Taisto nägi, et koer oli neiu juurde vabatahtlikult tagasi läinud ja mees ohkas kergendatult.

      Pilk kellale sundis Taistot taas liikvele. Ega ma siia vestlema tulnud. Aga kuhu mul kiiret? Sääraste hüplevate mõtetega läks ta sörgile üle – üks ring oli vaja veel läbida. Taisto kruvis tempo parajaks ning jooksis ümbrust tähele panemata masinlikult edasi.

      Seepärast ta ei üllatunudki, kui üks noormees põhiteega ristuval rajal nagu maa alt tema ette ilmus. Kui silguniisana kitsa näoga nooruk tema ees aga köhima ja sõna otseses mõttes tatistama kukkus, oli Taisto enam kui häiritud. Pigem rabatud ...

       Kurat, leidis ka koha! Vähemalt saja meetri raadiuses pole inimhingegi, aga see tüüp rögastab mulle otse näkku! Ennekuulmatu! Sellisele kuluks üks korralik tutakas üle tahi anda, ent sihukesest pisikute pesast on targem eemale hoida.

      Taisto heitis vastikule tegelasele põlastava pilgu ning kiirustas sealt otsemaid minema. Trepi juures mees mõistis, et tänaseks oli tal jooksuisu kadunud. Sestap loobus ta kaldteest ja Nõmme küngastest ning võttis suuna kodu poole. Oli ka viimane aeg – männik oli selle kellaaja kohta ebatavaliselt rahvarikkaks muutunud.Nagu kesklinnas,kirus ta muiates, ent tänane kõige ebameeldivam kohtumine seisis veel ees.

      Taisto kodumaja nurga juures hakkas üks jopes mees täpselt tema kõrval ohjeldamatult aevastama. Taisto põikas järsult paremale, ent siis laskis tundmatu ülestõstetud kapuutsi alla ning kõõritas talle irvitades otsa.

      Seesama nägu! käis Taistol peast läbi ja ta põgenes ummisjalu oma trepikoja välisukse juurde. Alles seal vaatas ta tagasi. Mees enam ei turtsunud ning seisis liikumatult endise koha peal, kuid seiras üksisilmi teda,Taistot …

       Kahtlemata toosama tüüp, sest seda lõusta olen ju vähemalt kahel korral ka unes näinud.

      Viimaks ometi fonoluku riivistus klõpsatas ja Taisto tormas ülepeakaela majja. Aga mis sest enam kasu – ta teab, kus ma elan ...

      ***

      Nii kui köögis parajasti kohvi joov Merle uksest sisse astuvat Taistot nägi, tegi naine suured silmad.

      „Issand, mis sinuga juhtunud on?“ küsis ta ehmunult. Vastamise asemel vaatas mees esikupeeglisse. Sealt vaatas talle vastu hirmunud silmadega kahvatu nägu. Mina see küll ei ole, mõtles ta loiult, otsekui kedagi võõrast silmitsedes. Kuna vastust ei tulnud, muutus naine ärevaks.

      „Kas otsin sulle rahustavaid tilku?“ küsis Merle seejärel kõhklevalt.

      „Mis pagana tilku, kanget kärakat oleks vaja! Ja üks korralik klõmakas.“

      „Ja seda ütled sina?!“ läks abikaasa lõplikult ähmi täis ja ruttas tuppa. Tuli pooleldi täis brändipudeliga tagasi, valas seinakapist pihku sattunud teeklaasi paraja portsu rahustavat jooki ja ulatas mehele.

      Taisto kõhkles viivu, kuid kulistas siis enamuse kuldsest joogist ühe hingetõmbega kurgust alla. Merle jälgis teda vaikides ning usaldas alles mõne minuti pärast suu uuesti lahti teha:

      „Alles nüüd hakkab sinu tavaline jume tagasi tulema. Räägi siis ometi, mis juhtus?“

      „Ei midagi erilist. Isegi varahommikul ei saa enam jooksma minna.“

      „Miks?“ imestas abikaasa.

      „Mida päev edasi, seda rohkem rahvast männikus sellal liikvel on.“

      „Mis siis? Vähemalt seal peaks ju küll ruumi jätkuma.“

      „Aga ei jätku. Täna näiteks rögastasid kaks segast tüüpi mulle otse näkku!“

      „Isver! Ega ometi sihilikult?“

      „Mine sa tea? Aga täiesti võimalik.“

      „Sellisel juhul peavad nad peast küll napakad olema,“ arvas Merle.„Säärased tuleks paragrahvi alla panna.“

      „Just nimelt! Kahjuks leidub meil sihukesi nahaale küllaga, kusjuures vähemalt osa neist on teadlikult